Tugev tahtmine oli näha nii Maroko olmet, kui ka Atlase künkaid lähemalt ja täpsemalt. Cannesi filmifestivalilt oli kukkunud filmile ka kriitikutelt äramärkimine medaliga ning isegi Tristan Priimägi hõigatas, et see on nüüd küll väärt vaatamine, mida tuleb kibekähku kaema minna.
Maroko eluolu oli pakkumisel üsna tagasihoidlikult, kuna tegevus toimus kahes ajas ning mitte niipaljut siis tänases päevas, kuigi jah, uuele elule putitatud Mercedese 240d ja 300d mudelid ning liiklus tühermaadel jätsid küll lahedalt apokalüptlise virvenduse, mida tahaks kogeda. Atlase mäestikust sai aga pildi kätte, üsna klibune on teine ja mitte nii kutsuv kui oleks julgenud esiti arvata. Kriitikutega sarnane katarsis jäi paraku aga saavutamata, kuna mitte ei oska säenset pakutud gurmeed vääriliselt hinnata.
Posts
No comments:
Post a Comment