Asghar Farhadi, pakub rahulikus tempos voolava, kuid samas pingest tiine sissevaate Iraani kultuuriruumi. Peatudes erinevate ühiskonnakihtide, naise-mehe, lapse-lapsevanema, põlvkondade, ametivõimude ning kodanike omavahelistel suhetel. Kui esmasel pilgul võib mulje jääda, et tegelaskujud on sirgejooneliselt ning üheselt tajutavalt välja joonistatud, siis iga minutiga, mida film edasi kerib saab selgemaks, et ei saa nii must-valgelt ühtigi öelda, kel on õigus ja kes eksib. Iga rohkem pildis olev tegelaskuju on oma olemuselt hea inimene, omades austust väärivad põhimõtteid, mida ka tegudeks vormidakse, kuid ometi laseb Farhadi elul mängida inimesed nurka, valiku juurde, kus tuleb otsus langetada põhimõtete või isikliku heaolu kasuks. Ja mitte väga üllatuslikult on valiku variandid vägagi erinevad, üllatuslik on, aga tegelaskujude tehtud valik. Kes osutub pragmaatiks ja valib heaolu, kes sahkerdab, et otsida võimalusi otsusest kõrvalehiilimiseks, kes asetab otsuse teiste õlgadele, kes jääb oma põhimõtedele kindlaks. Lõppeks taandub kõik subjektiivsele hinnangule, kas kaotus väärib põhimõttekindust või vastupidi.
Posts
No comments:
Post a Comment