Miskit värskset jällegi.
Niisiis. Laval oli püüd elustada päris suhtlus päris inimestega, küsimus-vastus formaadis. Vastaja osas ei astunud üles kodanikud tänavalt, vaid 8 näitlejat mina-rollis. Vähemasti mulje jäi säene, et lavastuslikult pidid vastused olema isikupõhised ja siirad, mitte mõne kujundkliku rolli kesksed.
Tegelikkuses tehti ikkagi rollid, rollid mida publikum, võib olla, et isegi avalikkus eeldab neilt inimestelt, mis tekitas kergemat sorti tehisliku fooni. Miks? Minu jaoks ei avanud tekst ja esitus inimest tõeliselt, ilmselt küll on selle tundmuse põhjuseks isiklikud eelarvamused, aga ma ei suuda seostada vastuseid-juttu inimesega nende taga. Jah, mõned lood olid kindlasti välja nopitud isiklikust kogemusest nagu näituseks Maarika Variku juhtum oma naabriga või Helena Pruuli Õhtulehe lugu või Rasmuse vangla lugu, kuid see oli siiski näideldud tegelikkus, sest jäi distants. Arvan, et taotluslik distants, mis oli paeluv ja meeldiv lahend. Teisalt Tiina ette mängitud lugu koerast kaldus rohkem groteski ning lapse lugu juba liialt draamasse, olles juba üsna klisheelikud ning toetades nii tehislikkuse mõtet. Samas, eks kõigil ole oma fassaad ja oma lood, mida imagost lähtuvalt ette kanda.
Eero Epneri täita oli nö suhtluse ülevalhoidja/küsija roll. Peab tunnistama, et nii mitmetki küsimused olid lihtsalt suurepärased, mida võiks või isegi peaks küsima oma lähimate ringkonnas.
Kohe algatuseks küsis Eero hästi publikumilt - kas teatris olles ootate etenduse algust või lõppu? Olen ise juhtunud imestama aeg-ajalt, et etenduse jooksul hoolimata viimase paeluvusest või meeldivusest hakkan mingi hetk teadlikult jälgima ajalist dimensiooni, arvestama, et umbes täspelt nii palju on veel jäänud. Kummastav.
Posts
No comments:
Post a Comment