Ainulaadselt aus võimalus on näitlejatele antud end kehtestada näitlejana - riisutud on enamik abivahendeid - nii muusikaline kui lavaline kujundus, arusaadav kostümeeritus, peitev grimm, mugandatud tekst, on vaid antiik-kreeka eeposlik Euripidese tekst, küll jah eestikeelestatud ja näitleja enda jõud ning meisterlikkus. Puhas näitleja teater. Kolmandast reast oli suurepärane vaatepunkt, jälgimaks, mida üks või teine või kolmas olematute vahenditega suudab lavale jätta. Tulemiks? Silma jäi meenuma eriti suurepäraselt hingstatud Eva Klemets, ilmselgelt Sakala 3 teisel korrusel ta küll ei viibinud, pigemiti soolasest tuulest räsitud sadamalinnas, vaheti enne Trooja sõja algamist. Aus. Usutav. Lihtne. Ja ongi imetabane.
Enne näitemängu ametlikku starti, õnnestus kuulata ka lavastuste dramaturgiat teadvat Eero Epnerit, kes andis aimu, kuivõrd pingutust nõuab nii minimalistlike vahenditega etendus näitlejalt. Tuues ühe näitena välja riimuva teksti ettekandmise, mis surub kindla taktimõõduga rütmis teksti esitama, ka kõikse tublimaid. Uue teadmise võrra rikkamana, jäi muidugi kõrv ja silm koheselt ka jälgima, kes need tublimad on. Ega välja rohkem koorunudki, kui Marika Variku kummastavalt mõjunud tehislikud pausid, hääle vokaalsed kõrgendused, madaldused, kätega žestikuleerimine, aga tal oli jutustaja rollis ka kõikse keerulisem, julgeks arvata. Ülejäänud brigaadist ei suutnud tabada 'tatatatataaa-tatatatataaa' rütmi.
Posts
No comments:
Post a Comment