Ojasoo ja Semperi sõnutsi sai siis tegu olema Eesti sarja lugude ('Nafta', 'GEP', 'Kuidas seletada pilte surnud jänesele?', 'Ühtne Eesti') viienda ning ühtlasi ka epiloogi märkiva etendusega või projektiga või .... Ei oskagi ühese nimetuse alla neid spektaakleid liigitada (või siis just, vist ikkagi sai). Ja hea ongi, et läbi sai. Miks? Tunnistan tõde - viimase lavastuse valguses jäi painama mulje, et ega täna väga laialdase kõlapinnaga ühiskonna kriitilist enam väga välja pigista. Tuli viimased lahtised otsad veel kinni sõlmida, lahtised otsad, mis eelnevatesse tükkidesse mitte ära ei mahtunud. Grande finale oli siiski ära tehtud eelmise - 'Ühtse Eesti'-ga, mis oma mastaapsusega lainetas ka töö-, peo-, eine-, saunalaudadele, kus tavapäraselt teatri temaatikal sõna võetud ei ole. Isiklikuks lemmikuks sest tsüklist kujunes siiski GEP, miskit nii vahetut ja värsket, mis mind tol hetkel raputas, kui nüüd meenutama jääda, siis tegelikult just GEP mind teatri juurde tõigi. GEP ja varajane keskiga, siis.
Aga tükist. Tükk meenutas kaootilises järjestuses šketside sarja, kus ühendavaks sillaks said hajuti korduvad tegelased, läbiv nukrameelne äng ning igati kenasti sobituv muusikaline seade. Lugusi oli nii eilsest, tänasest kui homsest, eredaimalt jääb meenuma sisse loetud jutustus heinalistest, soldatist, Saksa sinelist, armastusest ja lasust. Kriipiv, kriipiv just oma tüüpilisuses, küll ja küll on veel peresid, kel on samaseid või tihedamini ka kurvemaid lugusid jutustada. Mõjus.
Teisalt jäid meenuma ka barokiajastule kohaselt riietatud 'neidiste', Risto Kübari ning Tambet Tuiski isiku saabumine kõrge lennuga, keskmiselt ilusama, ambitsioonika, intelligentse neidise, keskklinna pisukesse mööbliajakirjast välja lõigatud näitlikku korterisse, ettevalmistama ühist õhtu finaali Sauna tänava lokaalis. Külastust saatis ühtlane, läbitungiv undamine - 'tubli, tubli, sa oled nii tubli, kuidas sa jõuad? Mina küll ei jõua. Sa ole nii tubli-tubli. Oi, kas sa oled alla võtnud?'. Jällegi, tüüpiline? Igal juhul tase.
Šketside kõrval pajatas lavastus mulle ühest inimeseks olemise tahust - rahulolematusest, hirmust paigal tammumise, leppimise ees, vajaduses olla pidevas liikumises. Sihtide saavutamisel on olemas inimloomal valmisolek kannatusteks ja tihti juhtub, et needsamad piinad ja nendesamade piinate ületamine pakubki seda va kõikse suuremat rahulolu, isegi suuremat kui eesmärgi enda saavutamine. Ikka piitsaga, läbi rahvuste, läbi aja, läbi ruumi, kui ei piitsuta võõras, äsan ise - 'kes kannatab, see kaua elab' ju. Klishee.
Eks hirmsaim moment saabub siis kui siht saab saavutatud, kas kannatused olid sihti siiski väärt? Kuhu nüüd edasi? Tunduma jäi, et sama küsimuse esitasid ka Semper ja Ojasoo. Klishee.
Ojasoost ja Semperist ja no99 trupist veel. Lausa vapustav on olnud meie ühine teekond siiani, mind on alati hämmastanud ja võlunud no99 teatri vormilised lahendused, esitusviis, kuidas suudetakse sisulised küsimused mänguliselt, lihtsalt, humoorikalt vaatajani tuua. Ehk siis piinlikel, ositi mahavaigitudel, ositi häirivatel teemadel rääkimine lihtsas, irooniliselt utreeritud võtmes. Kokkuvõtvalt siis no99 omane karakteririkkus.
Ka sedant puhku oli sisu ja lahkamist küllaga, kuid vormi jäi tsipake väheseks, halliks jäi kõik pakutu, ei olnud sähvatust, ei olnud üllatust, ega hämmeldust. Erandina siin reas on küll kaameratöö, rõõmustavalt uudne kogemus.
Koha valik osutus üllatlikult fopaaks.
Rida nr. 8, oli hoopis tükis ekraani äärseim rida Sakala keskuse kontserdimajas. Mitte just mugav silmale ja kõhule jälgimiseks. Ei osanud kuidagist ka oodata detsembri kuus pileteid soetades, raske õppust võtta.
Tekst etenduse lehelt.
Posts
No comments:
Post a Comment