Vend Antigone, ema Oidipus

Vaadates viimaste aastate teatrikülastuste tihedust on selge, et mu suurem teatrilembus on hakanud ära hajuma, ei kisu kuidagi enam saali nii kuis varem. Karikas hakkab ilmselt täis saama. Olen nüüd reeglina lasknud end kaasa vedada kaaslasena või siis valinud programmi hoopis väikestele inimestele, et neile uksi aknaid võlumaailma avada. Päris endale on jäänud väga üksikud juhuslikud ampsud. 

Vend Antigone, ema Oidipus jooksiski nii juhuslikult mingi hetk sisse, lähemalt uurides selgus, et Unt, Ojasoo ja antiiktragöödia, igati isuäratav kooslus. Ampsasin ära.

Hea otsus. Ojasoo ikka oskab mastaabis lahendada. ~5h kõlas paberi peal küll istmikule väljakutsuvalt, kuid tegelikkuses ei saanudki aru kuhu see aeg läks, omavahel ajaliinis põimuvad lood haarasid endasse ja viisid kaasa. Antiik-Kreeka müütidele ja näidenditele kohaselt olid lood ülevoolavad, verised, õpetlikud. Kangelased selgepiirilised ja sirgejoonelised, mängides nii välja ajatud inimeseks olemise teemad - võimuiha, ahnus, armastus, reetmine jne.

Ojasoo, Türnpu ja harfil mänginud Lisanne Rull lõid ugrimugriliku helikeele ja lauluga imelise silla meie kultuuriruumi ja antiikajastu lugudega. Hämmastav kui hästi meie regilaul sobitati oma ürgse jõu ja hillitsetud raevukusega antiikse mütoloogiaga nagu just selle jaoks olekski need lood kunagi loodud. Suurepärane õnnestumine helikujunduses.

Jaanus Vahtra kostüümid ja üldine lavakujundus oli sihitud tooma kauget ja tolmust tänasesse aega, adidase kuldsete triipudega dressid, maadlustrikood, jooga liibukad, nahksaapad jne. Samas pikad valged toogad, kuldne müür laval, kõik see mängis tänapäeva ja kunagise piiril, tahtes jätta muljet, ajas võib muutuda küll väline, aga sisemiselt maadleme me ikka samade pahede ja nõrkuste ja ideaalidega. Äge!

Näitetrupi mängu kooskõla osas pidin aga üllatuma, minu jaoks ei jooksnud kuidagi kokku ülejäänud ansambliga Sukka, Passi, vähemal määral ka Teplenkovi ja Kanguri rollilahendus teiste laval olnute vaibiga. Nad jäid selgelt omanäoliseks ja eraldiseisvaks. Kas lavastaja nägemuses tahtlikult või tahtmata, ei tea, aga jäi kriipima muidu väga õnnestunud tervikut.

MacBeth

Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.

Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib.  Lavastuse lehelt:

Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. 

Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere. 

Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi. 

„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.

Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.

Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva. 

Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?

Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.

Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.

Libahunt

Suure tõenäosusega poleks Von Krahli teatri viimaseks etenduseks jääv Kitzbergi klassika - "Libahunt" mulle programmi sattunud, kui mitte hea ristipoeg poleks mind ise esimest korda teatrisse kutsunud ja veel avalikule esikale. Loomulikult tuli minna ;)

Jalakas ning tekstiga abistanud Eelmaa jäid suuresti juba Kitzbergi poolt ettesäetud rajale ning mingit täiesti uut sisulist tõlgendust ei ole otsima mindud, ei teksti, ega sisuga. Ja see ei ole kindlasti etteheide. Näitlejate kõnemaneer on seatud aeglaseks, venivaks, isegi kergelt kohtlaseks kohati ning kui lisada juurde siia veel puine liikumine, siis joonistubki silme ette stereotüüp ajaloolisest orjarahvast eestlastest, väga tabav ja hästi tehtud. Teisalt jällegi on säenset kõnemaneeri jälgida paras piin, ehk siis suurepäraselt tuuma tabatud, aga raske jälgida.

Valgus ning üldisemalt visuaalne pilt on jällegi äärmiselt mõjusalt lahendatud. Eriti meeldis kohe alguses pimedas saalis lavale säetud aknad ning selle taga möllav maru ja välkuv äike. Lisaks siis veel töö kolmel teleri ekraanil, mis olid lavale erinevatesse kohtadesse paigutatud. Kui näitlejad ekraanide taha läksid või siis telefonidega end filmisid, siis lisati sinna visuaalseid elemente juurde või moonutusi nagu ikka videokõnes võimalik teha on. Väga priima lahendus ja lähenemine. Pöial Emer Värk ja Mihhail Makošin.

Osatäitmisi on sedapuhku keeruline hinnata, kuna isiklik sümpaatia kaldus ainukesele vabahingele, võrreldes teistega hea energiaga laval tuiskavale Tiinale (Katariina Tamm), teiste tegelaskujude aeglase soigumisega ei olnud isu kohe kuidagi kaasa minna ja ei oskagi neid seepärast objektiivse nurga alt ka hinnata.

Kokkuvõttes on Ktizbergi "Libahunt" ikkagi rusuv ja raskepärane lugu ja nii ka Von Krahlis lavale toodud, mitte just minu tass teed, kuigi visuaalne pool oli muljetavaldav.

SERAFIMA+BOGDAN

Õnnestus eelmise aasta tegemata nägemine ikkagi lõppeks ära teha, ehk siis Kolkjal Ivar Põllu lavastatud Šerafima+Bogdan ette võtta. Vahur Afanasjevi romaan, millest lavastus ainest võtab sai loetud kolm aastat tagasi, nii palju kui ma oma mälu julgen usaldada, siis jookseb näidend mööda romaani põhisündmusi ja miskit juurde ei lisa ning ka ei tõlgenda, kui üks monoloog välja arvata, mida ma raamatust meenutada ei suutnud. Loomulikult on tehtud hulgaliselt kärpeid, aga ikkagi venitab kogu kogemuse pikkuseks koos vaheajaga kokku tublid ~4h.

Enne etendust, kavalehelt oli vägagi üllatav lugeda, et Uuel Teatril oli suuri raskusi mängupaiga leidmisel Peipsi äärsetes külades, käidi läbi erinevaid aedasid, rannaäärt, platse, kuid kui läbirääkima asuti, siis selgus, et Eesti teater ei olnud kohalike poolt oodatud Peipsiveerele. Lõppeks õnnestus Kolkjas jutule saada Peipsimaa Külastuskeskusega ja nii jõuti omakorda keskuse parkimiseplatsile ja sealt edasi juba võssa, mis lõppeks andis täiesti ainulaadse lavastusliku võimaluse nii kunstnikule kui lavastajale. Ehk siis Kristiina ja Ivar oskasid neile kätte mängitud kaartidega täiesti imetabase terviku kokku panna, jättes mulje, et täpselt nii nad algusest peale tahtsidki seda teha. Ses osas ikkagi täiesti fenomenaalne õnnestumine!

Ja kiidulauluga peab jätkama, vääääga meeldis etenduses romaani kaheks tükeldamine - Šerafima looks ja Bogdani looks, mis eraldati omavahel võsaga ning mida oli võimalik vaadata alguses Bogdani vaatest ühtepidi jooksvana ja siis Šerafima vaatest teisipidi jookvana või siis vastupidi, olenevalt kumba poole võsa istuma sind säeti. Mind istutati Bogdani poolele algatuseks, mis iseenesest sobitus tükki sisse elamiseks peaaegu ideaalselt. Peaaegu sellepärast, et Andres Mähari Bogdan ei olnud kuidagi ühes noodis minu loetud ja vaimusilma säetud Bogdaniga. nii välistes parameetrites kui ka sisemises põlemises, Mähar kindlasti alt lati ei läinud, aga minu jaoks seal ei olnud seda slaavilikust, rasputinliku müstikat ja särakat sees. Kui silma kinni panen, siis esimesena tuleb mul Bogdanina silme ette kodumaistest näitlejatest hoopis Ago Soots. Jaaaah, vot see oleks olnudki SEE puuduolev kirss kogu kogetus;)

Ilo-Anni Šerafima oli jällegi täpselt kõik see mis minu Šerafimas oli, see põlemine, see kannatamine, see viha, see armastus, see kättemaks, see särts, see plikalikus, see baabalikkus ja kõikse enam - NEED SILMAD! Täiesti imetabaselt tehtud roll ja nii ka teine poolaeg lihtsalt imes endasse ja läks lennates. Äge!

Kandvamatest kehadest kogu loos oli veel ka Priit Loogile usaldatud Raimond, kõik sai tehtud jällegi nagu peab, nagu Mäharilgi, aga no olemuselt ei sobitunud nii silutud välimuse ja pehmusega minu jaoks säensesse vägivalduri tüpaaži või siis hoopis ei mänginud ta minu jaoks piisavalt vastikuks Raimondit. Või oli see ka taotluslik ja ettekirjutet'!? Ei tea ju. Igal juhul etenduse kulgedes, hakkasin aina enam mõtisklema, et huvitav oleks näha Mäharit hoopis Raimondit mängimas, seasilmse eestlasena enda väiksust kehtestamas ses väikses maailmas. 

Kokkuvõttes kogu kunstline ja lavastuslik kompott oli suur õnnestumine oma erilisuses ja Ilo-Ann lihtsalt imetabane Šerafimina. Õnnestus teha väga imeline valik suve ainumaks teatrikogemuseks!