Hingede öö

Oppapaaa, see on miskit täiesti imetabast mida Labürintteatriühendus G9, Tartu Uue Teatri abiga Toomemäel Tartu Ülikooli ajaloo muuseumihoones ära teeb. Ons see üldse teater? Klassikalises mõttes kindlasti mitte, ei ole kohakindlat lava, ei ole publikumile ettenähtud istumist, ei ole isegi publikumi, aga on näitlejad, on rollid, on lugu, on lavastus. Ivar Põllu nimetab seda isiklikuks teatriks, ühe õhtu jooksul mängitakse ju ette 40 isikupõhist etendust, mis algavad iga kuue minuti tagant igale külastajale ise ajal ja kohas.

Tegijad ise nimetavad seda aga hoopis ruumirännakuks:

"Hingede öös" avaneb teatripublikul võimalus liikuda peategelasena läbi toomkiriku ruumide, tuhnida iseenda mäluruumis, kohata võõraid ja tuttavaid, aga eelkõige iseend praegu ja minevikus. Romaanist tuttavad stseenid, tunded ja tegelased on teejuhtideks ja abilisteks, kuid lavastuse autorite sõnul pole oluline, kas inimene on varem romaani lugenud. "See on teekond, kus sinuga juhtub erinevaid asju ja sa ei pea seda raamatu kontekstis mõtestama, kui sa ei ole raamatut lugenud. Aga kui oled, siis on super."

Mina ei taha seda kuidagi määratleda ;)

Aga Karl Ristikivi romaani "Hingede öö" otsustasin vahetult enne etendust siiski läbi lugeda, kuna kohustusliku kirjanduse programmis jäi see kooli ajal läbi töötamata. Peab tunnistama, et vaimustust see klassik minus ei tekitanud, nii kirjutamise stiililt (ettetaha vabandav) kui ka sisu osas mis jäi hüplevaks ja ei moodustanud mõistetavat tervikut. Samas nagu eelpool tegijate endi poolt mainitud, siis etendusel osalemiseks ei ole raamatu läbi töötamine kohustuslik, see annab mõnes momendis lihtsalt äratundmise väikese rõõmu.

Etendus algab tegelikult päev varem kui saabub sms tundmatult numbrilt, kus Agnes Rohumaa palub järgmisel päeval ajaliselt punktuaalselt olla Toome kohviku ees Tartus (olenevalt kella ajast võib kohtumisepaik erineda). Minuti pealt täpselt saabub sõnumitooja kirjaga, paberile pandud juhised viivad meid mõlemat Tartu Ülikooli muuseumisse toomkirikus, kus võetakse iga saabuv hing vastu väga familiaarselt nimepidi ja rännak võib alata. 

Lavastus keerleb ja pöörleb suuresti ümber surma. Küsitakse mitmeid filosoofilisi küsimusi nagu:

• kas üks inimene saab teist aidata?
• kas on elu pärast surma?
• kes sa inimesena oled?
• kui saaks ajas tagasi minna kas muudaksid miskit oma elus?

Kõik need küsimused jooksid minu ette üllatuslikult ning tunnetades nende sügavuse raskust, ei suutnud ma kohe puusalt miskit liiga mõistlikku vastu tulistada. Läksin lukku. Vajanuksin pisut rohkem seedimise aega, et sisulisse arutellu laskuda, samas aega siin etenduses pikemaks mõtiskluseks ei anta. Ühte pidi on see hea, tegevustik peabki ju karusellina edasi pöörlema, teisalt aga kahju, oleks ju intellektuaalselt huvitav neil teemadel võõraga veidi pikemalt pingpongitada. Arvan, et mõneti oligi mu eelhäälestus või siis teisalt just eelhäälestuse puudumine viga - ma ei lähtunud mängust, ei rebinud igapäeva olmest ennast piisavalt lahti, ei läinud etteseatud mänguga kaasa, vaid jäin oma tekstis näitlejatega liialt igapäevalisusse pärisellu kinni - tundes huvi nende tegemiste ja keeleoskuse kohta ;)

Takka järgi nüüd tagasi mõeldes oleks mänguilu huvides olnud vast põnevam vestlustesse mingis kindlas rollis sisse minna, aga ilmselt pole mus piisavas koguses spontaansust.

Peamine põhjus, mis "Hingede öö" kogetu nii imetabaseks teeb on detailideni läbimõeldud ja ajastatud etenduse logistika (ma ei oska seda kuidagi paremini sõnastada), mis viib osalejad läbi hulgaliste treppide ja korruste ja ruumide ja erinevate lugude ning äärmiselt efektsed, nutikad ja mitmet puhku üllatavad lahendused, mis ei ole sisse pikitud efektsuse eesmärgil per se, vaid annavad kogu kogemusele vunki juurde põimudes kokku ühtseks tervikuks. Meeldejäävaimad momendid olid:

• seltskonna fotograafi tehtud klõpsaka jõudmine raamitult, musta lindiga perekonnafotode vahele ja sellele eelnenud vaikuse mäng - surnud ju ei räägi reeglina
• lahkunu asemele lamamine ja surnulina all sõit mööda saali ning pastori ärasaatmise sõnad olid väikest viisi mõjusad
• teatrikaaslasega mõnda puhku kohtumine ning talle vee valamine kui ta lauas istus ja oli hetkes, milles olin ise viibinud mõned momendid tagasi
• oma hääle kuulmine lindistuselt
• ametniku Anttiga suhtlemine soome keeles ja naerma ajavalt absurdne olukord koristajaga, hetkeks olin ikka hämmingus, miks Solskjaer, miks nii tubli rahvasportlane, mida, kuidas?
• riidepuul mantli laskumine alla ühes tempos liftiga
• valguse ja varjude mäng toomkiriku müüridel

Sõnaga imetabane kogemus, mis jääb minuga veel pikalt.