Isa

Ei ole väga silma ega kõrva hakanud, et vananemise, eelkõike väärika vananemise, vanemate ja vanavanemate hooldamise ning dementsuse temaatikat väga laialdaselt oleks erinevates meediumites käsitletud siin keeleruumis, rääkimata siis veel teatriludadest. Ometi kaasneb rahvastiku vananemise ning keskmise eluea tõusuga paratamatus - noorem põlv peab vähemal või suuremal määral aina enam hoolitsema hakkama oma eelkäijate eest, kes kunagi omakorda nende enda eest on hoolitsenud, ehk julgen arvata, et tegelikult puudutab see küsimus mingil eluetapil ilmselt enamust meid, mind juba on.

Lähedase inimese samm-sammulist lapsestumist ning teisi dementsusega kaasas käivaid iseärasusi on esiti keeruline mõista ning enese jaoks lahti mõtestada, kuis on see võimalik, et kõbus ja terava mõistusega inimene järsku arvab, et kodu kus ta on viimased aastakümned elanud ei ole enam tema kodu, pakkides aeg-ajalt oma asju kokku, et "päris" koju minna. Püüded selgitada ning tõestada oma kodus viibimist, ei kandnud enamasti mingit vilja, kuna inimesel ei ole enam kuskilt uute infokildude sünteesimiseks ressurssi võtta, jäänud on vaid idee fixe. Parimaks lahendiks kujunes antud juhtudel ühine jalutuskäik ümber maja ja samasse elamisse tagasi tulemine, siis oli jällegi kõik nii nagu peab.

Sääraseid kummastavaid iseärasusi oli mitmeid ja tuli ajaga aiva juurde, tol hetkel omasin arvamist, et need välja löönud eripärad on pigemiti isikupõhised. Olles näinud nüüd ära Theatrumi - 'Isa' ma enam nii ei arva, dementsus on ikkagi üsna sümptomaatiline ja mustrid korduvad inimeselt-inimesele. Mõningad, mis jooksid nii etendusest kui isiklikusts kogemusest läbi:

• juba mainitud elupaiga mitte ära tundmine;
• lähedaste süüdistamine asjade kadumises ja tihti ka kõiges muus halvas;
• raha ära näppamise küsimus;
• ettekujutatavad isikud, kellega vesteldakse;
• hajutine teravus - arvad, et ma ei saa aru, mis toimub.

Näidendi autoriks on noorema poolne Florian Zeller, julgeks arvata, et ilmselt on ta mõne lähedasega sama tee läbi käinud või siis vahetult kõrvalt näinud lähedaste suhteid dementsega, sest etendus on väga ja väga elulähedane. Kindlasti on Maria Peterson suutnud ka väga huvitavalt etenduse lavastada, lastes mängida erinevaid situatsioone nii isa kui tütre vaates, vahe peal etteruttavalt ja siis jällegi tagasi tulles, tekitades nii mälupiltidest eklektilise virr-varri, kus tõelisuse ja väljamõeldiste ja mälestuste vahel navigeerimine ei ole nii üheselt liigitatav õigeks või valeks, aidates nii mõista suurepäraselt dementse maailma kui ka lähedase hooldaja läbielamisi.

Teine aspekt, mida oli erakordselt hästi tabatud olid erinevad reaktsioonid, mida antud konditsiooniga inimene esile kutsub. Tütre loomulik armastus, hoolivus oma isa vastu ning osaliselt sellest tulenev valulik meeleheide, suutmatuse pärast isale selgeks teha teinekord kõikse lihtsamaidki igapäeva asju. Teisalt tütremees, kes mõjus oma suhtluses isaga jämedana ning väheempaatilisena, kuid arvan, et see tulenes eelkõike tema vähesest kogemusest ja teadmatusest. Ta ei suutnud mõista, et täiskasvanud ja täies elujõus inimese intellektuaalsus on hääbumas, vaid arvas, et tegu on kavala vanainimese manipuleerimisega, mida tegelikult ei saa ka igakord välistada. Samas oli füüsilise ülekohtu stseeni siiski väga valus kõrvalt vaadata.

Mõjusust oli etenduses sõnaga küllaga. Isana üles astunud Lembit Petersoni rollilahendus oli esiti, esimestes stseenides kergelt võõrastav, minu jaoks oli kraadi võrra liiga palju lihtsameelsust ning pudikeelelikku hääletooni, kuid üsna peagi see tundmus hajus, kas siis harjusin mängumaneeriga või võttis Lembit seda mõne tooni võrra alla, ei saanudki aru. Sama kordus ka tütart mänginud Liina Olmaruga, kui jällegi etenduse alguses meeleheites sohvale viskumine tundus liigselt melodramaatiline ja taas, peagi loksus kõik väga loomulikku rütmi ning peab ütlema, et mõlemad peaosalised tegid kokkuvõttes fantastlised rollid ja saavad kindlasti ära märgitud ka sügisestel teatriauhindade jagamisel. Andri Luup, Marius Peterson ja Anneli Tuulik kõrvalosades olid samuti perfektsed, nad ei domineerinud vaid lisasid just näid värve juurde, mida vaja oli. Laura Petersoni roll oli minu jaoks, aga ülemängitud ja ei sobitunud nii hästi kogu pilti.

Kokkuvõttes, oli imetabane elamus ja natuke kahju on isegi, et vaatama pidi seekord Vabalaval, mitte Theatrumi enda intiimsemates ruumides.