Boulgakoff

Draamateatri lehelt:

Lavastaja Margus Kasterpalu
Kunstnik Pille Jänes
Muusikaline kujundaja Toomas Lunge
(kõik külalisena)

Osades: Hendrik Toompere jr, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Guido Kangur, Külli Reinumägi (külalisena).

Näidend “Boulgakoff” on fantaasia kirjanik Mihhail Bulgakovi mõningate eluseikade ainetel. Tegevus toimub 1930. aastate Moskvas, suve palavatel päevadel. Selles loos on kirjanik ja tema loomistung, unistus vabast maailmast, nõukogude tegelikkus, kõikemärkava isevalitseja Stalini kapriisid ja tema telefonikõned, avaldamiskeelud, üleöö kaduvad inimesed, öine paadisõit Moskva jõel, siseringi puhastused, valge vein ja rusikasse pigistatud käes voolav kalamari, kihutamine päikeseloojangusse... Moskva sovetskaja, zhizn ta zhe russkaja, pesn solo-vji-na-ja moja...

Lisaks kirjanik Boulgakoffile tegutsevad näidendis tema naine Sidonija Sergejevna, sünge parteikirjanik Faddejev, lõbus filosoof Pasha Popov, kirjanik Tolstoi, kirjanik Fock, tundmatu Blondiin. Tegelaskonda kuulub ka Stalin – veenvalt mõjuva telefonihäälena, kuigi sõnum pole arusaadav.

BOULGAKOFF: Mind ei avaldata, mind ei lavastata, mind ei loeta ega kuulda. Aga ma kirjutan, Faddei. See on minu isiklik, imperaatori antud privileeg. Mul on luba kirjutada ausat teksti. Vastutasuks ma ei avalda midagi.

 

Kui kaks eelnevat Draamateatri külastust - Pedro Paramo ning komejanti, mille nime ma ei suuda koheselt  meenutada, sai tunnistatud kogemustena fopaadeks, siis nüüdne kogetu Draamateatris läks jällegi igati täkkesse. Margus Kasterpalu lavastus viis mahedalt  ning sujuvalt endaga kaasa, viis ajas tagasi, viis kujutlustes suvisesse Moskvasse, viis Bulgakovi  kirjutet' 'Meister ja Margarita' radadele, viis suurepärase elamuseni. Lemmikuks kujunes kindlasti etenduse katke kus Bulgakov (Toompere jr)  koos armastatud Sidonijaga (Palmiste) kiiguvad ilmatumal suurel lühtril üle lava, kujutades endas nii üle Moskva lendavat Meistrit ja Margaritat (pilt ülal). Võimas. 

Teisena tooksin kindlasti välja Toomas Lunge võrratult hästi ajastusse ning konteksti sobiva helilise kujunduse, koos legendaarse Akvariumi muusikalise pala - 'Kuldne Linn', mis tõi meelde koheselt Jääääre sama loo esituse augusti kuisest Pärnu linnast, Kuursaali hoovist. Mõlemal juhul igati meelt ülendav kogemus.

Näitlejate osas tuleb ära mainida, et tavapäraselt on mul raske mõista Toompere jr enda lavastatud näidendeid, kuid nüüd juba kahel etendusel näitlejana, on ta mänginud igati eeskujulikud, hingestatud ning eriti just põhjalikud rollid, mis väärivad igati tunnustamist. Ka Merle Palmiste ei ole just kõige suupärasem mulle siiani olnud, kuid Sidonijat mängima sobis ta kui valatult, oma elutruu naiselikkusega.

Igati kiiduväärt elamus ja satun kindlasti ka edaspidi Draamateatrisse.

Kirjad inglile

Sulev Keeduse uusimat, viis mind kinno vaatama kõikse pealt enesele antud lubadus ning teisalt tahtmine omakootud filmikunsti toetuseks oma panus anda, paljukest see Kultuurikapital ikka üksi suudab. Lubatud, tehtud. Kuna ei leidnud eelnevalt mahti sisuliselt tulevasse süveneda ning lasta end kuidagist mõjutada, olingi valge lehena saalis. Ja väga hea nii.

Vormiliselt oli film igati nauditav, Keeduse säätud tempo õite paras, mitte uinutav, mitte raputav vaid täpselt sobiv ning käekiri oli ses sujuvuses selgelt loetav. Lisada juurde veel kirkalt välja kirjutatud karakterid ning suurepärane tugevate näitlejate valik (lemmikuimaks kujunes vaieldamatult mulle Lauk-Tamm) ning nii lihtne ongi vormilisi naudinguid serveerida. Sisulise poole pealt ei ole mul kerge hinnangut anda. Afgaani temaatika ei ole mind isiklikult kuidagist viisi puudutanud ning sellega seoses ka emotsiooni ei tekkinud, usutavasti on, aga kokkupuutunutel tunne teisitine. Tugevate naiste ängi ja allaheitliku kodumaise mehe temaatika ei viinud ka väga kaasa, ega pärast mõne päevast seedimist tulegi ausalt öeldes ühtegi teema püstitust, mis oleks kaasa viinud. Oli meeldivalt veedetud aeg Eesti kinos, Eesti filmiga ja nii oligi hea.

Sünopsis filmile:

Afganistanis sõdinud ja koduste teada seal hukkunud Jeremia Juunas Kirotaja naaseb 21 aastat hiljem Eestisse isa matustele. Lääne ühiskonnast võõrdunud ja islamiusu omaks võtnud meest seob siinse eluga vaid mälestus oma tütrest Inglist, kelle nuttu ta kunagi ammu telefonist kuulis.

Kodulinna naastes asub Jeremia otsima jälgi oma tütrest ning naisest. Tolmune provintsilinn ei tundu aga meest ootavat. Midagi on siin katki. Mehi siin peaaegu ei ole ning kohalikku elukorraldust dikteerivad naised. Need naised näevad aga just Jeremias seda, kes kadunud pojana suudaks pakkuda linna halvavale tühjusetundele leevendust.

Jason Goodwin 'Maokivi'

Tundub, et kodumaisel raamatu turul on nõudlust rahvuslikke, ajaloolistel ainetel krimkade järgi, nii jõudis ka minuni, täpsemalt küll kingitusena, 1830-ndate Istanbulis tegutsev, eunuhhist detektiiv Yaşim. Ja tore on, et jõudis. Lugu ise just ülepööra üllatusi täis ei ole, kuid vormilises plaanis on tuntav rõhk asetatud  kahele talale Türgi köök ning Istanbul. Ehk siis kohtuvad nii reisijuht, gastronoomia õpik ning krimka, mis on osati kummastav, kui piltlikult ühel lehel on pöörleb tegevustik lahti lõigatud kõhuga laiba ümber ning järgmisel lehel õpetatakse juba kuidas ikkagi valmivad traditsioonilised dolmad. Igal juhul sain teada, et Istanbulis on küllaltki märkimisväärne rahvaste paabel, eesotsas suure Kreeka kogukonnaga ning kinnitust sai ka veendumus, et Istanbuli tuleb kindlasti külastada.

Appolo lehel on eriti hea kokkuvõte avaldatud.

Carlos Castaneda 'Don Juani õpetused'

Carlos Castaneda jõudis minuni juba mitmeid setmeid aastaid tagasi, keskkooli klassides, kui hea klassivennast sõber arvas vastava lektüüri olevat tuntavalt mõistlikuma lugemiseks, kui õpetaja poolt pakutava, tema kiitvatest hinnangudest jäigi mulle arusaam, et see raamat lihtsalt tuleb läbi lugeda. Mõtteks aga  tol hetkel see jäigi. Alles nüüd, mullu detsembris tuli raamat, Rahva Raamatu kaupluses taas minu juurde ning ühes me ka poest rõõmsalt lahkusime.

Kuid jah, nagu ikka on igal asjal oma aeg ja koht. Don Juani õpetuste aeg ja koht jäi ilmselgelt minu jaoks  aja järku keskkoolis - selja sirgu ajamise aega, protsessimise aega, otsimise aega. Täna enam raamat ei rääkinud minuga. Ehk siis elamus oleks olnud kordades teine kui raamat oleks aataid tagasi siiski mu juurde jõudnud, nüüd oli lihtsalt meeldiv aega veeta.

Üks mõte jäi mind saatma raamatust siiski. Tarkuseni, tulemuseni jõudmisel tuleb alistada teele, järjepanu tulevad raskused:

- hirm;

- selgus;

- jõud;

- vanadus.

Kasvamise, õppimise teele asutakse tihti sihiga lõigata vilju mille järgi on sisemiselt tekkinud või väliselt tekitatud iha. Lootus seatakse suurtele tasudele, mis samas kunagi ei pruugi materialiseeruda, kuna kodanikul puudub arusaam kohale jõudmise teekonna raskustest. Neid raskusi on, ning need raskused tulevad järjepanu. Kõikse pealt siis hirm. Hirm selle ees kui adutakse millist pingutust ning ka tagajärgi toob kaasa vilja noppimine. Hirmu trotsides ning samm-sammult lähenedes viljale saabub järgmine takistus - selgus, kiirustamine ehk liigne enesekindlus, et valitud tee on just see ainuõige mis lõpuks viibki loodetud tulemuseni. Tähelepanu hajub ning võimust võtab ülbus, kindel teadmine, mistõttu raiutakse otse edasi tempokalt, samas pööramata tähelepanu pisematele või suurematele detailidele. Kannatlikkust, ainult kannatlikust. Läbi kannatlikkuse jõutakse jõuni, ehk siis tegeliku eesmärgini. Ning jõudu tuleb osata käsitleda, suunata just õigel ajal, õiges kohas. Viimasena aga saabub vanadus, ehk siis aeg, mis on antud jõu käsitlemiseks, ehk siis kuidas inimene oskab osaks saanud jõudu realiseerida.

Nii tõepoolest.

Võtame uuesti

Juhtumisi ning mind ennast üllatades sattus hinge harimise programmi teine komejant kohe järjepanu, seda puhku no99 trupilt ning tandemilt Ojasoo, Semper. Siinkohal ei jää muud üle kui pean ennast kordama taas, kuid tõepoolest nii on - Ojasoo ning Semper oskavad kruttida õigeid nuppe , mis kaheksal juhul üheksast tagab tõelise elamuse mulle teatrisaalis. Kindel kvaliteedimärk, võin julgelt väita.

 

Lühidalt etendusest siis endast - säene klassikaline situatsiooni absurdikas, uste ning ühe siduva komponendiga  (sedant' puhku taldrek sardiinidega) ning aina enam üles kruviva tempoga. Meenutades kergelt veel Vanalinnastuudio päevade repertuaari, kuid siiski no99-le omase lähenemise ning äratuntava stiiliga. Esimene vaatus oli üles ehitatud rändteatri (jälle rändteater!) lavastuse peaproovina lava eest vaadatuna, teine vaatus, aga juba lava tagant ning veelkord ka eest mängituna, aina ja aina tempot juurde kruvides ning vindile keermeid lisades. Tunnistan, et ei tulegi ette nagu oleks sattunud ühte etendust korda kolm kokku vaatama ,)

Rõõmustav oli taaskogeda no-s, seda va ootamatuse ja üllatuse tunnet, kus arvad olnud tajuvat juba huumorikillu ära ning jääd ootama järgmist kildu/episoodi ning ei oska kuidagist oodata, et täiesti tühjast suudetakse samale huumorikillule iikagi veel siiski üks vint juurde keerata. Nii klassikaline võte küll, kuid toimivana lausa hindamatu ning ääretult nauditav, juhul kui jah, on suutmist kaasa minna. Mul õnnestus ja sügav kummardus, kraaps ning tänud.

Osatäitjadest üllatas mind seda puhku Risto Kübar, utreeritult kohmetu, kuid õrna naisellikusega -oma inspitsienti rollis, oli tase omaette. Sobides kui valatult etenduse üldise fooni ning rütmiga. Suurepärane valik ja veel suurepärasem rolli lahendus. Tiina Tauraite meenutas oma väljanägemiselt ja kõnepruugilt alghetkedel vägagi Anne Paluveri, siit ka üks paralleele Vanalinnastuudioga, kuid etenduse edenedes see mulje hajus tasapisi. Tambet mängis nagu juba tavaks saanud oma kvaliteedi jällegi välja, latti millimeetritki langetamata. Arvan, et tänasel päeval, mulle silmajäänudest ,üks professionaalsemaid näitlejaid, kui mitte professionaalseim. Kõrvale julgeksin tuua veel Malmsteini, olgu roll, lavastus missugune need kutid teevad alati oma ära. Suurima üllatusena, aga tabasin end jälgimas Eva Klemetsi lausa säravat mängu, mis pani mind siiralt imestama - miks pole ta varem mulle silma tikkunud. Vapustav kuidas ta suutis nii tugevas ansamblis ikkagi etendusele just enda võimuka pitseri jätta ja kõige elavamalt mällu sööbida. No99 etenduste tugevus on alati olnud minu jaoks ansamblimäng, kus soliste kerkib esile harva, kuid sedant' puhku oli tegemist Eva Klemetsi soologa.

Jah, imetabaselt hästi vormitud lihtsakoeline komejant, mida mul vaja oligi.

39 astet

Arvan, et tegu võis olla mu teadliku elu esmase kokkupuutega Rakvere Teatri majas, Rakvere Teatri etendusega. Kuigi nii maja kui ka teatrit on ka eelnevalt konsumeeritud, isegi korduvalt, siis jah, mitte ei suuda sellist kooslust varasemast ajast meenutada. Igal juhul oli plaan võtta menüüsse miskit kergemat, miskit komejanti, ning 39 astet, tundus sobivat lühikese tutvumise järel arvustustega, kui valatult.

Kati Kivitar oli võtnud vaevaks lavastada klassikalise, Broadway ning West Endi lavalaudadelt tuntud, kiire tempolise spioonikomöödia, mida on ka härrane Hitchkock filmi versioonina suurtel ekraanidel publikumile nähtavaks teinud. Sõnaga tükk, mis on naerutanud juba miljoneid ja miljoneid vaatajaid üle mitme kontinenti. Mind aga ei naerutanud.  Kohe mitte ei naerutanud. Esmalt mõtlesin, et minus ja ajas ja kohas ja emotsioonis on küsimus, kuid ei, ka mu pinginaabrid ei läinud etendusega kaasa, ja ka ülejäänud tajutav osa saalist oli komejanti kohta liigagi tasane.

 

Ei suutnud ma leida klassikalise komöödiaga kontakti ja ei võlunud ka lavastuslik lähenemine, ega mängitud osad. Kuigi, kuigi kui keadgi välja tuua, siis Peeter Rästas, tema tõesti tahtis laval olla, silmad särasid ning ta kohe nautis oma mängu olles erinevates rollides. Teised lavale ilmunud jäid aga tuimaks, kaasa arvan siin ka Saaremäe, mis mind veidi ennast igati üllatas. Võimalik, et mina olin roidunud ja näitlejad olid roidunud, igal juhul suurt me üksteisele pakkuda ei suutnud seda puhku.

Tagasi tulles teatrist tabasin end mõttelt, kui palju on tegelikult väike- ning provintsiteatritel, ja provintsi sõna ei ole siin kuidagi halvustavas tähenduses, vaid vastupidi romantilises, tegutsemise vabadust antud oma repertuaari valikul ja kui palju dikteerib otsuseid tegelikult publikum. Täpsemalt siis arvatav publikum, ehk siis kodanikkond kes peaksid täitma nii saalid kui teatri eelarve read. Palju siin otsustusprotessis kuulatakse näitlejat, lavastajat, teatrijuhti ning kes lõpuks teab, mis sunnib mind kui pööblit piletit ostma ja teatritreppe kulutama. Liiga keeruline, eriti kui arvestada sisse veel nii lavastajate kui näitlejate loomingulisus ning eneseteostusepüüd. Vastust ma ei tea, aga nukraks teeb kui jääb tunne, et tehakse miskit ainult tegemise pärast, mitte kirega.

Poola lühidokid

DocPoint pakkus Poola lühidokke. Võtsin vastu, eelkõige just esimese filmi 'Killuke suve' pärast, mille sünopsis oli paljutõotavalt soe - vanaisa ja lapselaps, õpetaja  ja õpilane, loodus, maaelu, suvi, komponendid  kõik õiged, täiuslikult maalilise looduse ja maaelu ning kahe mehe suhete kujutamiseks. Film oli aga päriselulisemas vormis ning seetõttu õige natuke rusuv. Soojust küll oli, moment kus, mitte just eriti jõukalt elav vanaisa, õhtul enne magamaminekut toob hüti kapist välja läbipaistva kilekoti šokolaadikompvekkidega ning nii mühatades asetab  kluti voodiservale ja küsimus, kas tahad teed ka. Klassikaline ürgmees. Või teisalt kahe mehe ühine avastusretk varahommikustes mägedes. Kaunis. Neid hetki oodanuks veel ja veel ja veel. Nii jäi, aga fillm pisut tühjaks mu hingele.

Marta Minorowicz - 'Killuke suve'

Marcin Koszalka - 'Surematuse deklaratsioon'
Kontakt jäi saavutamata nii filmitegija kui ka peaosalisega.

Paweł Łoziński - 'Inventuur'

Lõppukaader vääris vaatamist, kõik see suur rohelus suure urbanistliku linna taustal ja vabatahtlikud noored parandamas tänasel päeval ajaloo eksimusi. Mõjus.

The Hurt Locker

Üsna närb ja sisutu sõjafilm. Üsna kaugele jääb mu parimast kogemusest 'Black Hawk Down'-i kõrval. Kui Kathryn Bigelow poolt oli paradigmaks seatud sõda kui sõltuvus ning kuis kodanikud sõdalased otsivad aina  suuremat ja suuremat ja suuremat doosi, siis vormiliselt oli see küll üsna igavalt vaatajani toodud. Kõige nauditavam hetk kestis filmis nii minutit 9-12, mis võttis jälgida rühma snaipri ning rühmaülema, kes oli snaipri abilise rollis, kannatlikust ja siirast pühendumust, olles Iraagi palaval tühermaal, kõige kuumemal ja kuivemal  suvepäeval varitsuse ohvriks langenud ja end kaitsepositsioonidele sisseseadnuna, passimas terve päeva ainiti oma sihtmärgi poole, nii tundi 8, nägu kuivetunud ja liivane, huuled villis. Õnnestunud kaadrid. 

Kokkuvõtvalt siiski ei miskit elamust andvat. 6-st Oscarist ei hakka rääkimagi. Ju oli sõjafilmi kord.

Men Who Swim

 

Dylan Williams, rahvuselt uelslane, on kokku õmmelnud muhedalt sõbralikkus, eneseiroonilises võtmes loo ühest murrangulisest etapist omaenda elus. Niivõrd-kuivõrd saab dokumentalistikat tõe pähe võtta üldse, aga igal juhul antud filmis, otsustas mees Cardiffist, südamekutset kuulata ning väljavalituele Rootsi, Stockholmi järgneda ning hoobilt ka perestuda. Kõik nagu kaunis, kuid uues ning mitte just kõige avatumas ühiskonnas, nagu Rootsi paraku immigrandile on, ei leia kutt kuidagist viisi endale sobivat kohta. Kohta kuhu ta sobituks, mis pakuks rahu, kus tunneks ennast vajalikuna, lisaks siis pere elatamisele. Kuniks. Kuniks.

Kuniks liitub ainulaadse kooslusega - 'Stockholm Art Swim Gents', mis kujutab endast ainult meeste sünkroonujumise klubi, mille  klubilist ühendust iseloomustab kõikse paremini üks liikmeist - “The Stockholm Art Swim Gents is a protest against the meaninglessness of life”, koondades enda alla kireva paleti inimtüüpe, ameteid, rolle, sõnaga on pilt piisavalt kirju, et Dylan sulandub kommuuni märkamatult. Kõiki kutte ühendab, aga vanus kas on juba või on koheselt kukkumas nelikümppi ette. Esimene poolaeg on läbi, teine algamas, seis on 0:0, mõnel puhul ka 0:1. Mis edasi? Poole nooremaga paari heita? Liisida kabrioletist Saab? Loobuda tööst kuubikus? Asutada Rootsi esimene ainult meeste sünkroonujumise klubi? Jah, viimane variant osutus kõikse mõistlikumaks, tuli klubi asutada, võtta treeneriks ajakirjanikust keskikka jõudnud plika, kes teab piisavalt palju sünkroonujumisest, et raamat kirjutada ning võibki Milaanosse MM-ile minna. Oleks lühidalt. Väga lühidalt. 

Eredaid momente jagus õite mitmeid:

- treeningu järgset dushi võtta 1l lapik viskipudel kaenla all:viskipudeliga dushi all;

- MM-il osalevate Hollandi kuuekümpiste noorsantide oranžid pidžaamat meenutavad kostüümid;

- Itaalia raadioajakirjaniku aus küsimus - kas te olete peded?

- need püüdlikud saputamised basseinisügavustes.

Igati tore, rõõmsa meeleolu film igal juhul, lisada veel juurde sõnum Dylanilt - 'I could stop worrying about where I was going,' he says,  'And start appreciating where I was.' 

Väga õige.

Anne-Maria Penu 'Minu Hispaania'

Anna-Maria Penu ja tema Hispaania. Täitsa siiralt rõõmsaks teeb meele kui inimhing leiab omale õige koha, kus ta tunneb end turvaliselt, vabalt ja õnnelikult. Niit tahab Anna-Maria oma raamatuga muljet jätta ja võib olla tõesti nii ka on, kuid kergelt jääb kriipima tunne, et kirjutaja üritab siiski põhjendada ja tõestada oma tehtud valikut ja õnne, kasutades siinjuures noorusest tulenevalt eputavat ning mahlakat sõnaseadet. Võimalik, et minu paranoia, aga ei jäänud ma lugu uskuma ja ei tundunud see nii siiras kui võiks. Raamat meenutas vägagi oma olemuselt teistki sama sarjas ilmunud teost - Minu Argentiina. Siit ka mõte, blogi ja artikli formaati on küll nauditav mahlakas sõnaseades lugeda lehest, blogist lühijutuna, kuid raamatukaante vahele saades see ei tundu enam nii sisukas ning ei ole ühes rütmis. Ehk siis ei kosuta. 

Juhtumisi lugesin just hiljuti ka Sirbist, kus Viivi Luik ütleb päris täpselt - 'Päevaraamatud ja blogid on päevaraamatud ja blogid. Nendes enamasti kirjeldatakse, kuid ei väljendata. Neis puudub see teatav pinge, intensiivsus, salapära...'

Polli päevikud

Ei miskit eepilist Chris Krausilt, kõrvutatuna teiste kodumaiste ajalooliste linateostega. Ei liha, ei kala, kuid rahuldav kõhutäide, õigel hetkel. Tambet Tuisk oli tubli oma tahutud, õrnahingega, talupojast revolutsionääri rollis. Täitsa meeldiv kohe jälgida. Temast on rääkima hakatud, kui ühest parimast tänasest Eesti filminäitlejast, kas tõesti, minu arust sobib ta väga mugavalt ka lavalaudadele, ehk isegi paremini.

Lugu jookseb ennast lahtu rahulikus tempos, ette aimatavat rada pidi. Klassika, klassikaliste karakteritega. Mitte just õnnelikus abielus mõisnik, kes otsib oma rahu ning maailma tunnustust isehakanud teadlasena, leidmata aga see tal jääbki, mis mehele omakorda pettumuse pitseri ülle lööb. Mõisniku naine, kes on oma valikus juba aastatega pettuda jõudnud, leiab meelelahutust seltkondlikult baltisaksa aadlikult. Tütar, Oda kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Tühm perepoeg jne, jne. Kõik kohustuslikud killud ühes suures, vanas juba kuskil nähtud kiriku vitraažis.

 

Kustumatu mulje jättis, aga kindlasti vetes seisev mõis, mis täitsa nullist, ainiti filmi jaoks Matsiranda , Pärnumaale ka üles ehitatud sai. Päris kahju, et see maha ka lõhuti pärast, ega jäänud tavainimestele kaeda, uurida. Oleks kuulunud kindlasti kohustusliku matka sihtkohtade hulka

La Traviata

Giuseppe Verdi 'La Traviata', klassikaline ooper, klassikalises Estonia ooperimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheajad - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtllaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist. Igal juhul minu teatsi on tegemist mu teadliku elu esimese ooperi külastusega, mida ma suudan meenutada nüüd praegu. Ja oli hea, tõesti oli  hea. Kogu tervik oli löödud kolme ossa, esimene ja viimane üllatasid oma lühidusega, vaid ~35 minutit ja kogu lugu. Teine üllattus tabas mind subtiitride osas, kogu tekst oli saanud nii inglise kui kodumaise tõlke. Päris mugav. Hinge harimise programmis tasub täitsa arvestada nüüd ka Estonia tihedama külastamisega.

Jumala Narride Vennaskond

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Kirjutab Linnateatri tutvustus.

Kahjuks jäi pikem vahe sisse kirjutamisel ning esmane emotsioon on jõudnud lahtuda, kuid siiski mõned mõtted:

- kestvust oli kokku küll tundi neli, kuid ühelgi hetkel ei tajunud ma end kella vaatamast;

- siiraid, tahtmist täis näitlejaid on alati lust jälgida ning nooruslik uljuses ei pea pettuma;

- Nüganenilt teine rändteatri tükk järjepanu ja veel ääretult sarnase muusikalise kujundusega, kummastav. Minu sümpaatia kuulub Jumala Narridele, kohe kindlasti;

- EMTA 25.lennust veel lemmikuid ei ole välja kujunenud, kuid silma tikkusid Kaspar Velberg, Priit Pius, Maiken Schmidt;

- Alo Kõrve mängib iga etendusega mida näen, ennast aina enam sümpaatsemaks;

- paavsti käepikendus, mis sirutus üle lava, teenrite selja taga - pikalt välja oli eriti muhedalt lahendatud.

Igati suurepärane hea meeleolu tükk.

Paavo Kangur 'Urmas Alender: lõputa lookleval teel'

Kurb. Kurb lugu kurbhingest.

14 actors acting classic screen types

Michael Douglas, Robert Duvall. Klassika!

12 kinki jõuluvanale

Nostalgilised minutid. Soome riiklikust telekanalist YLE2 võis see olla, jah, oligi YLE2,  legendaarses lastesaates Pikku Kakkonen loeti päris mitu aastat ette Mauri Kunnase raamatut '12 lahja joulupukille'  ning seejuurde näidati ka muhedaid kaunistavaid pilte raamatust endast. Mulle väga sobis tol hetkel ja sobis ka praegugi , Nukuteatri lavastuses oli ehedalt muhe, suurima panuse andsid siiski elamusele mu toredad saatjad teatris. 3 aastane klaköör oma siiraste ja mitte nii siiraste naerupahvakutega ning 12 minutit enne ametlikku lõppu üle saali kostva küsimusega - 'Kas nüüd on juba kõik, jah?' oli tase omaette.

Oliver Holt 'If You're Second You Are Nothing Ferguson and Shankly'

Oliver Holt, Daily Mirrori kõmuline, kuid samas vanas Albionis rohkelt tunnustust kogunud kirjatsura, on kaante vahele ära mahutanud illustratiivses keeles kahe, Briti saarte tunnustatuima vutitreeneri ,Bill Shankly ja Sir Alex Fergusoni biograafilised tegemised. Küllaltki muinasjutulises võtmes minu arvates, samas minemata liialt detailseks faktidega. Minu subjektiivsele objektiivsusele tundus paratamatult, et koridoris luusivad kallutatud jõud ning härra Holt omab hingepõhjas põhjendatud või põhjendamata salavimma Sir Alexi vastu, leides nüüd võimaluse kõikide ajakirjanike eeskostel välja astuda. Tõstes ühelt poolt Shankly pühaku seisusesse, kes ta ka kahtlemata on ning tampides samas ergusoni kahepalgeliseks, silmakirjalikuks, küüniliseks türanniks. Aga küllap näen ma maailma liialt punastes toonides. Igal juhul jutustus ise algab ja kulgeb küllaltki omapärases rütmis, kõik paaritud peatükid on Shankly jagu ning paaris Fergusonile pühendatud  Kummastavalt võõrastav on ka ajastute valik, lugu algab Shankly viimastest videvikuaastatest jalgpalli juures, kuid Fergusoni lugu omakorda tema nooruslikest uljustükkidest Govani nimelises väikelinnas.  Kummastab mind seejuures asjaolu, et need ei ajastud ei ühti omavahel kuidagist, vaid lõikuvad täiesti ootamatul lehekülje numbril. Minu  jaoks igal juhul selline originaalitsev jant krehvti just juurde ei lisanud. Kokkuvõtvalt sain rahuldust mulle mõningate tundmatute faktide osas, millest ma ennemalt polnudki teadlik:

'The Kop was named after a bloody battle in the Boer War in 1900 when British soldiers were cut down as they tried to force their way up a hill called Spion Kop. 'Spion Kop' is Afrikaans for 'Lookout Hill', and it seemed like a fitting tribute to name the great incline where the supporters gathered in its honour.'

'In the winter of 1963, as Shankly gathered his players for a tilt at the league title, Liverpool band Gerry and Pacemakers released their version of 'You'll Never Walk Alone', a song written by Rogers and Hammerstein for the 1945 Broadway musical Carousel. It went to Number 1 in the charts and stayed there for five weeks.'

Celtic was the first British club to win the European Cup, under legendary Jock Stein in 1966-1967 season and Manchester United was the first English team to won it in 1967-1968 with Sir Matt Busby.

Ja mõnes humoorikas palas nagu näituseks:

Tom Williams and Harry Latham offering Shankly the post of Liverpool manager: 'How would you like to manage the best club in the country?' Williams asked.

'Why,' said Shankly, as sharp as ever, 'is Matt Busby packing it in?'

'Manchester United went into decline. Ferguson's eighth Premiership title was a remarkable and unprecedented achievement but it marked the end of the club's long period of dominance under his management.'

Roy Keane ütles ...

Manchester United hardman Roy Keane says the sale of Jaap Stam proves that "to football clubs, players are just expensive pieces of meat." It's not exactly the first time he's said something controversial though, is it..?

On the infamous United player chase of referee Andy D'Urso: "If he had stood still, we wouldn't have chased him."

On 'doing a Posh and Becks': "I like the respect you get for being a footballer, but the rest of it is a load of crap. You won't ever see me in the pages of OK! or Hello. Not unless I'm struggling for a few quid."

On his contract talks: "If it's not a contract I want then I won't sign it. But that's not a threat."

On Sir Alex Ferguson: "Jesus! When he loses a game of cards, it's as bad as losing a big league match."

On Old Trafford fans: "Away from home, our fans are fantastic, what I'd call the hard-core fans. But at home they have their few drinks and probably the prawn sandwiches but they don't realise what is going on out on the pitch. Some people come here and I don't think they can spell football never mind understand it."

On trying to clarify the above quote:"You see these fans getting into their seats 15 minutes into the second half. If you're going to watch a match, why don't you watch the whole bloody 90 minutes? I wasn't just having a go at the corporate fans before - it was all of them."

On his happy-go-lucky personality: "I'm moody and grumpy most of the time."

On his - ahem - competitive play: "There's no point going out there and being Mr Nice Guy. We get 55,000 at Old Trafford and I don't think they want fellas going out there and thinking: 'Ah, if we lose, so what?'

On philosophy: "A lot of the lads here have nice cars, but they're young and single and you can't take the money with you. I've never seen a coffin with pockets."

On where he gets it all from: "After we were knocked out of the FA Cup by West Ham, my own father Mossie would not talk to me when I rang home. He was so upset he didn't   come out of his room. It was like a death in the family.


On Haaland: 'I waited until five minutes from the end. I f****** hit him hard. I think the ball was there. "Take that you c*** - and don't ever stand over me again sneering about faking injuries - and tell your pal Wetherall (David) there's some for him as well!"

I'm Still Here

Hollywoodi pailapse Casey Afflecki mänguline dokumentaalfilm paljastab salapärase staarnäitleja Joaquin Phoenixi viimase aasta valguskartlikud tegemised. Seni näitlejana tegutsenud Afflecki režiidebüüt on jalustrabav portreelugu mässumeelsest kaunishingest Phoenixist, kes kuulsuse tipul taandus pealiskaudsest filmitööstusest, loobus näitlemisest ning otsustades pühenduda hip-hop-muusiku karjäärile.

Film on ajanud kihevile kogu Hollywoodi, kus käib elav arutelu selle üle, kas tegemist on dokumentaal- või mängufilmiga ja mida täpselt Phoenix ja Affleck selle julge ja omapärase teosega öelda tahavad. Kas see kõik on nali? Mis see üldse on?

Film pole soovitatav alla 16-aastastele.

"Elas kord printsess" algus tundub soodne, ta oli veidi erinev, trendikas ja moodne. RelvasatultWinni Puhhi sõnadega sai võetudki viimast filmikunsti kaeda, lootes mockumentaryst, saab ehk silma täie naerda. Ikkagist fiktiivne dokumentalistiga, žanrina taasavastatud vana. Minu jaoks värskem leid, kui nii avalikult välja kuulutati.

Vaatamisotsusel sai määravaks siiski Joaquin Phoenix-i nimi, senini sümpaatselt silma paistnud nii Gladiatoris kui eriti meeldejäävalt säranud Walk The Line-s. Ütleks, kutt on teinud karjääri hindele 4+  ning koht  Hollywoodi püünel on igati õigustet'. Seda öelnud, tuleb tõde tunnistada - mockumentary raames toimuma saanud silmapilkne muundumiine silmakirjaliku filmitööstuse hülgajast, siira ning vahetu muusikatööstuse omaks hip-hop artistiks, gladiaatorlikest kehavormidest, Kentucky osariigi keskmise Joe vorrmingusse, Johnny Cashina lauldes põlvi nõrkuma pannuna, hiphop-i lauldes äbjüüsituks saades - on noh, naljakas. või siis mitte.  Tervelt kolm aastat pühenduda süsteemi kottimisele, on austust väärt, kuid lasta kokkuvõttes siiski süsteemil ennast kottida. Mõistlik, vägagi mõistlik. Või siis Mos Defi sõnadega - Epic is good. Epic is…....................epic.

Maha visatud aeg, mul küll tundi kaks. Joaquinil aastat kolm.

Karl Ristikivi 'Ka sisaliku tee kivil jätab jälje'

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Umberto Eco 'Minipäevik'

Umberto Eco, mu lemmik, on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks. Ei olnud minu aeg ja minu ruum. Õnnepalu on seks puhukus kenasti kirjutanud -  'Kas olete märganud, kui "loetamatud" on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused?' (Sirp, 28.01.11, Baudelaire'i apokriiva).

Tagakaas kirjutab järgnevat:

Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.

Due Date

Kleebi, aga lõika eelmisest postist.

M.O.T.T

RED

Lääneranniku vorstitsehhides on toimunud märkimisväärne standardiseerimine, ametlikult  jäetakse küll mulje valiku mitmekesisuset poodides, maitse elamuse suhtes, aga valiku tegemisel vahet ei ole. Ehk siis järjekordne naerutaja, mis on köitev esimesed 15 minutit ja siis vaibub, et uuesti tõusta nii nagu tsükkel ikka toimiib, kuid paraku jäigi mulle ainult need esimesed 15 minutit.

Või siis on juba kõrges vanuses paratamatu ainevahetuse aeglustumine tinginud olukorra, kus enam  naljalt tervet latti vorsti sisse ei vohmi, ilma hilisemate kahetsusteata. Ehk siis tunda on, et kõhu  saab täis ka paljalt treileireid tarbides, kõik kõige teravam huumor ja tegevustik on mõnda minutisse ära pressitud ja harvad on juhused, kus pearoog suudab üllatada.

Lühifilmid ja  treilerid, jah palun.

No74 (Untitled)

Ambitsioonikas ettevõtmine.

Psühhedeelia, eeskujuliku muusika valkuga.

Esimene poolaeg 8/3, tegelaskujude, steenide virrvarr ei lasknud ühtsel tervikul tekkida - ei saanud kontakti

Teine poolaeg 8/6, saabus selgus.

Piibli epistlite lugemine oli esimesel pooajal võõristav ning ühtlasi arusaamatu motiiviga.

Teisel poolajal saabus mõistmine, et tegu võiks olla nö. tänapäevase Jeesus Kristusega, Jesus Christ Superstariga, geeniusest muusikuga. Viited nagu:

- hallid trussikud niudevööna;

- lõpusteenides laipa pesevad ema ning peategelase suurim austaja;

- kuju nukrameelsus ja tõdemus, et isiklikest pingutustest hoolimata muhvigi  siin ilmas muutuma ei saa;

- varajane isiklik arusaam, kõik on juba tehtud ja enam ei ole midagi teha, et inimsugu õpetada, ometi tahtis inimlik ahnus veel oma tükki saada, nii politsei, produtsent kui ka lipakas. 

- saiamees oma punases kuues lükkas ta tegudele. 

Liiga lihtne käsitlus? Võib olla tõesti.

Üldmuljena oli ebamugav orienteeruda liigmitmete avatud teemaarenduste keskel, palju oli lihvitud ning suur tähelepanu seatud pisidetailidele, kuid seda va siduvat ühisosa tuli ikka etenduse teise pooleni oodata. Liigselt palju oli sahmerdamist, mis ei lasknud omakorda karakteritelt selgelt välja kujuneda (taotluslik?),  näitlejad said nirud võimalused end välja mängida. Jaak Printsi peavoolu trendikalt tüüpiline produtsenti kuju oli see ainus, mis meelde jäi. Risto Kübar sobis küll füsioloogiliselt piinatud geeniuse rolli, kuid mitte oma näitlejaomadustelt. No tõesti.

Väikekodanlus ja inimkonna tühisus toodi esile sissejuhatava nõudepesuga ning lõpetava põranda küürimise ning kodukoristamise piinliku monoloogiga. Ning päris lõpetuseks lasti publik üle linnusitaga.

The Perverts Guide to Cinema

Sloveenist filosoof ja psühhoanalüütik Slavoj Žižek on valinud oma mõttearenduste ning teooriate väljutamiseks omanäolise niši. Nimelt otsib tõestusi oma vahutavale mõttelennule filmikunsti ajaloo pärlitest nopitud näidete najal. Ametlikult küll mainitakse ära, et analüüsi objektiks on filmid ja viimastesse peidetud inimese alateadvus, kuid vägisi jääb mind painama mulje, et filmid ning katkendid on nimme valitud vastavalt  sellele kuidas, aga paremini teooriaga sobituksid. Mõte iseenesest ju polegi nii paha. Filmižanr on vägagi hea kanal viimaks oma nime, oma mõtteid, oma nägu massideni, suurte massideni Vaevalt, et minagi muidu teaks kodanikust nimega Žižek. Teooriad ise paraku mulle niivõrd suurt mõju kui toote kanaliseerimise valik, ei avaldanud. Mõned head laused sain küll kätte:

'Pornography is, and it is, deeply conservative genre'

'Realized fantasy is a nightmare'

'Real reality is in cinema fiction'

Meie kangelased

Niivõrd jahmatavalt originaalse algakordiga etendust ei tule mul esiti kohe ettegi. Ja ega ei tulegi. Vaimustav lahendus ning veel vaimustavamalt meeldejääva muusikalise kujundusega. Kaiffilt tehtud, isegi imetabaselt võiks öelda. Seda enam on kahju tõdeda, et sellega piirdusidki minu jaoks kogu etenduse kõrghetked.

Edasised momendid olid juba piinavad, kohe füüsiliselt piinavad. Peale raputavat algust marssis kogu trupp lava ühte nurka sätitud puuri ja sinna nad kükkima jäidki, nii minutiks 20. Muusikaliste numbritega, mis mängisid lahti iga näitleja rolli vaadeldavas etenduses, no hästi. Hästi oleks olnud mu kaelal, kui mitte poleks olnud me piletid publikumis täpselt vastasnurgas. Eks. 

Ja rohkem mul öelda polegi.

Või kui siis osatäitjadest. Eelmaa ande austajate hulka ma  ennast lugeda ei saa nii ka Raagi. kui ka Ermeli. Samas jällegi Tõnn Lamp oli värskendavalt hea, võimalik, et määravaks sai eluterve huumoriga küüniku roll, kellega kontakti leidmine osutus üllatavalt lihtsaks. Võib olla tõesti. Epp Eespäev, aga paelus, mind paelus oma kahe ristipõiki vastandliku rolliga, mis Linnateater on pakkunud. Ühelt poolt rändtteatri tohlakas, tahumatu ning laia kondiga peretütar, teisalt kõrgseltskondlik, peenelt manipuleeriv diiva Martha, Virginia Woolfist. Kostüüm ja grimm tegid muidugi oma töö, aga oli ergastav kontrast. Anu Lampi puhul peab tõdema, et niivõrd harva ta end ilmutab tänasel päeval lavalaudadel, siis jäiäb tahes tahtmata pilk ja just ikka kõrv temale pidama. Oli nauditav. Nii hääles kui pildis. Vaarik Andrus ei üllatanud, ega talle ka võimalust antud, lihtsakoelise ning joobnud karakteri on ta nii ehk naa juba legendiks mänginud, leib ja või see talle. Isegi nukraks tegi veidi.

Et siis kokkuvõttes ei olnud kohe üldse tassis mulle mokka mööda sisu, tõdesin ja esmakorselt oma teatrikarjääri jooksul, lahkusin juba poolajal.

Peter Moore 'Tualetis mitte sittuda'

Peter Moore mulle küll võõras, kuid tundub, et üle ilma teada-tuntud backpacker on kergelt üleolevalt ning labases kõnepruugis postuleerinud backpackimise põhitõed, mis on iseeneset tore, kui seda mitte eelnevalt teada. Mõned kuldsemad tõed:

'Ärge langege sellesse lõksu, kuhu paljud ettevaatamatud üksiklased sisse astuvad, et lähete aga mingisse kuurorti.// need on täis mesinädalaid veetvaid sakslasi ja vananevaid britte, kes seal kirepäevade tuld taasläita üritavad. Kui teil kohe üldse ei vea, üritavad nad taasläitmist koos teiega.

Niisamamoodi lähevad paljud inimesed rühmareisidele, mis on mõeldud spetsiaalselt 18- või 35-aastastele. Sellised kutid kujutavad endale ette, et buss on lämbumiseni täis tüdrukuid, kes ei viitsi omal käel reisimisega vaeva näha, kuid tahaksid siiski veidi lõbutseda. Tüdrukud, aga kujutavad ette, et buss on täis kutte, kes kujutavad ette endale ette, et buss on lämbumiseni täis tüdrukuid, kes ei viitsi omal käel reisimisega vaeva näha, kuid tahaksid siiski veidi lõbutseda.// Sõltumata sellest, kas olete nais- või meessoost, on reisil teie soost inimesi alati kaks korda rohkem ning nad kõik kaklevad bussijuhi või koka pärast, sõltumata sellest, kui inetud nood on.'

'Skeptiliselt suhtuda igasugustesse ujuvatesse või pöörlevatesse restoranidesse, mille kohta kirjeldus väidab, et seal serveeritakse mõistliku hinnaga toitu.'

'Alati on hea mõte võtta kaasa väikesi kingitusi, mida jagada lugupidamise märgina reisil kohatud ebatavalise headuse eest - eelistatult midagi teie kodumaalt. Selleks võib sobida mingi märk, ilunõel või siis postkaart teie kodulinna pildiga.'

'Lihtsalt me oleme leidnud, et kuuese profülaktiliste vahendite paki sissepakkimine on kõige kindlam viis õõnestada oma võimalusi kogeda puhkuse ajal ka veidi romantikat.'

'Iga karastunud seljakotiinimene teab, et esimene tuba, mida vaatate, osutub alati kõige paremaks, kui mitte muul põhjusel, siis juba sellepärast, et säästab teid mööda võõrast linna ringikõmpimisest. Aga kui te olete end oma toas sisse seadnud ja lähete välja, et midagi söödavat leida, leiate paratamatult kohe sealtsamast kõrvalt teise asutuse, mis on puhtam, odavam ja vaiksem.'

'Peatuge ainult niisuguste inimeste pool, kellele olete ka ise rõõmuga valmis enda pool peavarju pakkuma - ja isegi siis ärge jääge kauemaks kui paariks päevaks.'

'Ugali on ilustamata ja maitsetu segu maisist ja veest, mis jätab kõhtu tinaraske iiveldustunde.'

'Te olete näinud kõiki filme, mida lennuki pardal näidatakse. Ja kui te pole neid näinud, on selleks ka tõeliselt hea põhjus.'

'Istmed lennujaamas on spetsiaalselt disainitud nii, et seal poleks võimalik magada.'

'Aga ma olen kuulnud lugusid teistelt reisijatelt, keda on peale võtnud autojuhid, kes on siis nende pärast tuhandeid kilomeetreid oma teelt kõrvale kaldunud, neile süüa ostnud ja neid oma nümfomaanidest järeltulijatele tutvustanud.'

'Kõik need riigid paistavad piirivalvesse tööle värbavat kindlat liiki inimesi - kahvatuid, aknest vaevatud hingi, kes armastavad bürokraatiat ja mõnulevad selle imepärase võime paistel põhjustada inimestele valu ja kannatusi.'

'Täiesti möödapääsmatult kohtate kedagi, kes on ligitõmbav, võluv, teravmeelne ja seksikas ning kes arvab sama ka teie kohta. Kahjuks on niisama möödapääsmatu, et kohtate sellist inimest paar tundi enne koju viiva lennuki väljumist ja hiljem ei näe te teda enam kunagi.'

'Niisamuti ka see õndsalik tibi, kes teile mingis India ašramis näitas teed tõelise valgustatuse juurde, osutub võimukalt riietuvaks libuks, kes häbeneb teid isegi oma töökaaslastele tutvustada.'

'Ühesõnaga puhkuseromaani tuleks võtta sellisena nagu ta on: tavalise inimese võimalusena loobuda soengust ja saada vana head stringivaba keppi.'

'Aastate jooksul kogetud arvukad pettumused on õpetanud mind ostma suveniiri, mis mulle meeldib, sel hetkel, kui ta mulle silma jääb. Isegi kui te reisi lõpus samasse paika tagasi tulete, avastate täiesti vältimatult, et mainitud suveniir on läinud.'

'Ideaalne reisikaaslane on üsna sarnane ideaalse kaaslasega kogu eluks: see on keegi, kellel on palju raha, kuhjaga kannatlikkust ning võime elada kõigi teie eripärade ja isiksusehäirete kõrval.'

'Reisimine koos elukaaslasega on sama, mis suhte kiiresti edasi kerimine.'

Fish Tank

Ühe Essexi slummist teismelise, elu ängistavad juhtumised ei kõnetanud mind paraku küll kuidagi. Jäi tundmus, et keegi räägib, räägib, räägib ja mina noogutan kaasa. Filmielamus üldse elamuse eesmärk on siiski emotsionaalne laksakas anda.

Wall Street: Money Never Sleeps

Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?

Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.

Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".

Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale

Tuleb häbis tunnistada, et tegemist on mu teadliku elu esimese otsese kokkupuutega Rakvere Teatri repertuaariga. On küll nähtud telelavastusi kui ka episoodiliselt näitlejaid erinevates rollides, kuid puhas etenduse kogemus oli siiski esmakordne. Ja seda puhku siis veel no99 seinte vahel.

Üllar Saaremäe lavastuses rullub elu ja surma teema lahti kogu oma trööstituses. 10 aastane poiss Oscar on raskelt haige, ta põeb vähki. Elada on antud veel viimased 12 päeva. Tema viimaste elupäevade päikseks kujuneb, aga haiglaõest haldjas Roosamamma, keda poiss jäägitult usaldama õpib. Tänu väljamõeldud mängule, leiab Roosamamma võimaluse anda klutile elust kiirkursus, nii nagu 10 aastane elu ise näeb. Tänu sellele väiksele nipile, aitab ta aga tegelikult rahu leida nii poisi vanematel kui ka kutil endal. Loo temaatika on küll iseenesest rusuv ja nukker, kuid lavastatud naivistlikult lõbusas võtmes, unustamata siinkohal ka olulisi elutõdesi, mis kipuvad meil igapäevaselt ununema. Ses suhtes hea värskendus töönädalasse.

Ines Aru oli oma rollis kohe eriti numpsu, temast kohe õhkus seda vanema inimese südamesoojust ning jäägitut elutarkust. Iga kord kui ta lavale hõljus täitus kogu saal rahustava auraga, eriti mahe. Ka Üllar Saaremäe oli aus, mängides 10 aastase rolli ehedalt välja, kuid siiski Üllari füsioloogia, eriti hääletämber ei jäta just veenvat väikse väeti kluti muljet.

Kaas võtan Ines Aru sõnad - tundmatut ei maksa karta!

P.S Danzumehe arvustus.

Once

Uskumatult aus, lihtne, siiras, kaunist muusikat täis pikitud vahepala kahest moosekandist, kes juhuse tahtel kohtuvad, armuvad, kuid ei saa armastust lubada. Nimilugu on vapustav, Once: Falling Slowly

Kiivad armastajad

Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida?

Sõnal "kiivas" on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes "armukade", kolmandas "viltu". Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.

Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängitakse ja lauldakse ilma maskideta.

Ääretult lihtsas, muhedas ja soojas humoorivõtmes lavastatud ning mängitud lugu, noorte sära ja tahtmist täis näitlejate poolt, mis meenutas kergelt 'Armastust kolme apelsini vastu'. Eriti pantalonelik oli just Mikk Jürjensi täiesti fantastiline rolli täitmine. Mikk keeras kohe näitemängu alguses kolme-nelja humoorika vahepalaga publiku osavalt ümber sõrme ning edasise etenduse käigus, naerdi juba valimatult iga Miku piuksu peale. Jah, komejanti rollid sobivad talle kui valatult.

Üldiselt nõustun Danzumehega.

Jõud

Jõud läks minust mööda vaikselt, ei puutunud, ei kõnetanud, jõus ei olnud jõudu. Üks lahe väljend 'hõrmur' ja üks mõte tegelaskujult:

Herbert Aab - 'Kuidas on nii, et kui kõik elus tundub olevat paigas ning korras, siis juba sekund hiljem laguneb kõik koost.'

Inception

Oohhhooo, viimaks ta siis saabus, kaua oodatud unenägude maailmast kõnelev film on nüüd tehtud ja ka nähtud, tänud, tänud jah, sulle Christopher Nolan. Teadliku une ning unenägude kontrollimise temaatika on mind juba mitu head aega kõditanud. Olen mõistmisele jõudnud, et teatud unefaasis on võimalik oma unenäos ohjad enda kätte haarata ning juhtumusi juhtida juba vastavalt oma parema äranägemise järgi, niisamuti on võimalik ka ebameeldivaks kiskuvat unenägu katkestada nign uuega alustada, jah, see eeldab küll paraku üles ärkamist. Samas jällegi meeldiva une katkemise korral, on täitsa võimalik ka pooleli jäänud kohast jätkata. Alati küll jah, mitte ning jah, mulle meeldib vägagi uneleda. Teadliku unenäo kontrollimisega on ainult pisike aga, kuna unenäo suunamine on mõtestatud tegevus, siis ajul on komme üles ärgata ja salvestamist alustada, kuna aga salvestatakse samale kettale ja ühtesamusesse kausta reaalse eluga, siis luuakse soodus pinnas juba eksimiseks, mis on reaalne, mis on olnud reaalne ja mis on olnud unes. Ehk siis inimese alateadlikus on kotitav. Vähemalt nii ma arvan, et Nolan mõtles. Ja hästi mõtles. Lugesin, et tegelikult oli tal idee juba olemas hea 10 aastat kuid jõudis nüüd alles õige vormini.

Ehk siis retsept on imetabane, komponendid parimad mis turult saada, tõesti suurepärase brigaadi näitlejaid on Nolan komplekteerinud, paraku veavad alt koka kokkamise võtted, jah süüdi on kokkuvõttes publikum, kuid siiski üle- ja üle- ja veelkord üle keedetud ning suure hulga ketšupiga ülevalatud mäcaroniändtšiis ei ole veel pasta bolognese. Ehk siis kümnete minutite pikkused märulisteenid, kus ainult üks mees saab teistele pihta ning vajadus leida peale maatriksi filmi aina, uusi ja uusi variante püstolikangelastele kakelungiks, ei ole enam köitev. Lisada veel banaalne konglomeraadi ahnusest lähtuv loo käivitaja ning küllaltki varjujääv armastuse joon, siis jah, kahju.

Mõte, mis peale filmi veel pähe turgatas - ometi ei tee ju DiCaprio puhtalt ise oma filmivalikuid, tal peab olema agent. Või ikkagi teeb ise? Igal juhul uskumatult hea maitsega kutt peab olema - Inception, Blood Diamond, The Departed, Aviator, Gangs of New York, The Beach, Romeo and Juliet, kõik suurepärased filmid minu silmis. Nägemata siinjuures palju räägitud Shutter Island. Igal juhul kiitus ja au.

Tõnu Õnnepalu 'Paradiis'

'Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.'

'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'

'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'

'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'

'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'

'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'

Secrets of the tribe

Miks küll selliseid filme tehakse ja dokumentaalideks tituleeritakse? Uskumatu.

PostUganda

Ainumas etendus mu lühikese teatri väisamise karjääri jooksul, mida olen pidanud vajalikuks kohe topelt kaeda. Kui esimene kord oli mulle isiklikult täiesti valgustav kogemus, siis teinekord enam välk ei tabanud. Oli küll nauditavalt vaimustav, kuid mulje jäi, et inglise keel mingil seletamatul põhjusel kammitses nii Maiket kui Riinat, mis üllatas.

Can't Get No/ Satisfaction

Mart Kangro tantsuetendus, oli vastava žanri esmamekk. Ei kõditanud mu maitsemeelt, kogemusena huvitav, kuid enda menüüsse ma veel kirjutada ei tihka.

Edward Albee ütles ...

Kunsti ülesandeks on hoida inimeste ees peeglit ja öelda: "Sellised te olete. Vaadake põhjalikult ja kui teile ei meeldi, mida te näete, siis muutuge!"

Ma leian, et teater on suurim kõigist kunstidest - see on kõige otsesem viis, kuidas üks inimene võib jagada teistega seda, mida tähendab inimeseks olemine.

Vaadake, kui auhindu kord juba välja antakse, siis muidugi on tore neid saada. Nii, et igakord, kui ma mõne saan, olen üllatunud. Ja iga kord, kui ei saa, olen samuti üllatunud. Ma elan pidevas üllatuse seisundis.