Umberto Eco, mu lemmik, on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks. Ei olnud minu aeg ja minu ruum. Õnnepalu on seks puhukus kenasti kirjutanud - 'Kas olete märganud, kui "loetamatud" on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused?' (Sirp, 28.01.11, Baudelaire'i apokriiva).
Tagakaas kirjutab järgnevat:
Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.
Tagakaas kirjutab järgnevat:
Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.
Posts
No comments:
Post a Comment