Thursday, January 23, 2020

Gorge Mastromase rituaalne tapmine


Priit Pius valis enda lavastaja debüüdiks Linnateatris oma kaasaegse Dennis Kelly, 2013.a Londonis lavale toodud etenduse - 'Gorge Mastromase rituaalne tapmine'. Lugu ise just liiga keeruliseks ja mitmetahuliseks oma ülesehituselt arvata ei saa, küll võib seda nimetada aga kergelt thrillerlikuks moraali pajatuseks. Kui inimesel on oskus ilma silma pilgutamata valetada, ilma igasuguse süümepiinata teisi ära kasutada ja seejuures ka üle laipade minna kui vajadust on, siis kas on piiri mis ta peataks?

Etendus algab veidi pikale veniva monoloogiga lugudest Gorge (Märt Pius) varajasest elust, alates tema eostamise momendist kuni varajasse keskikka jõudmiseni. Küsitakse korduvalt kas Gorge õilis ja äärmiselt eetiline käitumine erinevatel momentidel oma elus - koolis tagakiusatud sõbra kõrvale jäämine, teades, et seeläbi ka teda põlgama hakatakse, üheöö suhtest tekkinud raseduse puhul tüdruku abordile minekule survestamisest loobumine, teades, et see lõhub ta suhte oma elukaaslasega, jne, jne, kas selline otsus tuleneb aususest või argusest? Kas see võib olla inimliku nõrkuse, nõrga inimese tunnus, kui pole julgust teha omakasupüüdlikku otsust vaid inimene otsustab kõlbelistest moraalinormidest lähtuvalt ja lepib paratamatusega, mida see otsus endaga kaasa toob? Dennis Kelly narratiivis on Gorge oma aususe vang, mistõttu jõutaksegi järeldusele, et ausus see ongi argus. Mul isiklikult on säense väärastunud järelmiga keeruline suhestuda, kui eelpool toodud episoodid Gorge elust veelkord ette võtta, siis minu hinnangul on tegemist selgelt julgusega mitte argusega, aga samas ma mõistan, et Kelly tahab oma vaatenurgaga seda hinnangut kahtluse alla seada, mis on hea, sest erinevad vaatenurgad rikastavad.

Tunnistan, et minu jaoks oli ikkagi lõppeks pettumus, pettumus just inimlikul tasandil, kui õilishing Gorge viimaks murdus ja oma senised põhimõtted kardinaalselt ümber hindas ning hakkas jõuliselt murdma teed mammona ja võimu manu. Loo mõttes ma mõistan säenset valikut, aga inimlikult on kahju, et Gorge murdus ja oma hinge müüs. Pettumust valmistas ka originaal lavastuse autori valitud stereotüüpne lähenemine - mõjukaks ja rikkaks on võimalik saada ainult läbi manipuleerimise ja valetamise. Tegelikkuses on tõenäosus üsna suur, et säense käitumisega kõrvetad sa näpud tunduvalt varem, enne kui päris tippu jõuad ning teisalt tippu on võimalik jõuda vastupidiselt ka aususe ja empaatiaga.

Kuigi ma lavastuse mõttelaadi ning põhimõtetega ei nõustu, siis ei häirinud see karvavõrdki etenduse nautimist. Priit on lavastanud üldjoontes väga suurepärase hoogsusega, kui alguse monoloog välja jätta, ja kerge põnevusega, mida on igati mõnus jälgida. Rollilahendused on ka väga-väga priimalt tehtud, eriti just Tõnn Lampi Gorge venna karakter Gel, see oli lihtsalt fantastiline - eluhammasrataste vahele jäänud inimese kerge närvilisus, samas kindlameelsus nüüd lõpuks miskit korda saada. Tõnnil tuli see ülihästi välja. Sjuppäär!

No comments: