Teistkordne vaatamine, sedant puhku koos nooremast põlvkonnast kaaslasega. Toimis hästi nii mulle kui ka 4,5 aastasele tirtsule. Kogu etenduse aja olid silmad laval ning tuli palju küsimusi, kes see on ja kus ta läks jne. Suurepärane vaatamine lastega Estonia repertuaaris.
Vaadates viimaste aastate teatrikülastuste tihedust on selge, et mu suurem teatrilembus on hakanud ära hajuma, ei kisu kuidagi enam saali nii kuis varem. Karikas hakkab ilmselt täis saama. Olen nüüd reeglina lasknud end kaasa vedada kaaslasena või siis valinud programmi hoopis väikestele inimestele, et neile uksi aknaid võlumaailma avada. Päris endale on jäänud väga üksikud juhuslikud ampsud.
Vend Antigone, ema Oidipus jooksiski nii juhuslikult mingi hetk sisse, lähemalt uurides selgus, et Unt, Ojasoo ja antiiktragöödia, igati isuäratav kooslus. Ampsasin ära.
Hea otsus. Ojasoo ikka oskab mastaabis lahendada. ~5h kõlas paberi peal küll istmikule väljakutsuvalt, kuid tegelikkuses ei saanudki aru kuhu see aeg läks, omavahel ajaliinis põimuvad lood haarasid endasse ja viisid kaasa. Antiik-Kreeka müütidele ja näidenditele kohaselt olid lood ülevoolavad, verised, õpetlikud. Kangelased selgepiirilised ja sirgejoonelised, mängides nii välja ajatud inimeseks olemise teemad - võimuiha, ahnus, armastus, reetmine jne.
Ojasoo, Türnpu ja harfil mänginud Lisanne Rull lõid ugrimugriliku helikeele ja lauluga imelise silla meie kultuuriruumi ja antiikajastu lugudega. Hämmastav kui hästi meie regilaul sobitati oma ürgse jõu ja hillitsetud raevukusega antiikse mütoloogiaga nagu just selle jaoks olekski need lood kunagi loodud. Suurepärane õnnestumine helikujunduses.
Jaanus Vahtra kostüümid ja üldine lavakujundus oli sihitud tooma kauget ja tolmust tänasesse aega, adidase kuldsete triipudega dressid, maadlustrikood, jooga liibukad, nahksaapad jne. Samas pikad valged toogad, kuldne müür laval, kõik see mängis tänapäeva ja kunagise piiril, tahtes jätta muljet, ajas võib muutuda küll väline, aga sisemiselt maadleme me ikka samade pahede ja nõrkuste ja ideaalidega. Äge!
Näitetrupi mängu kooskõla osas pidin aga üllatuma, minu jaoks ei jooksnud kuidagi kokku ülejäänud ansambliga Sukka, Passi, vähemal määral ka Teplenkovi ja Kanguri rollilahendus teiste laval olnute vaibiga. Nad jäid selgelt omanäoliseks ja eraldiseisvaks. Kas lavastaja nägemuses tahtlikult või tahtmata, ei tea, aga jäi kriipima muidu väga õnnestunud tervikut.
Alates kolmandale eluaastale mõeldud Nukuteatri - "Lenda, lenda röövik" on õpetlik ja suurepäraselt vormi seatud lugu liblika eluringist - munast, röövikust, nukust liblikaks kasvamisest ja siis uuele ringile minekust. Kogu komplekt on läbimõeldult ja kenasti kokku pandud, eriti just kunstilises plaanis - nukud, lava ja näitlejad näevad kõik nii stiilipuhtalt kenad välja! 30 minutit suurepärast lasteteatrit!
Lavastuse aluseks on Alain de Bottoni 2004. aastal ilmunud raamat "Mure staatuse pärast". Alustuseks loetigi ette lõike raamatust - staatuse definitsioon, autori sisuline arusaam, jne. Hetkeks tekkis värelus, ega ometi terve etendus ole üles ehitatud raamatu ette lugemisele. Õnneks siiski mitte.
Raamatu ette lugemine oli vaid sissejuhatuseks, loomaks aluspinnast etendajate põhilisele postulaadile - kõiki inimestevahelisi probleeme on võimalik seletada murega iseenda staatuse pärast kogukonnas või ühiskonnas. Erinevate näidetega nii isiklikust elust kui üldisemas võtmes tõstetegi samm-sammult liha oma postulaadi luudele. Vajutati nii päevakajalistele kui ka ajatutele valupunktidele ühiskonnas, aga ainult korraks ja põgusalt, ühtegi teemasse sügavuti minemata. Tulipunktiks oli - ebaõiglus/ebavõrdsus külvab vägivalda. Kui laval valmisid Molotovi kokteilid ja etendajad tõmbasid maskid pähe, siis mõtlesin, et nüüd oleks küll sümboolne neil astuda Kanuti Gildi uksest välja ja lajatada need kokteilid üle tee oleva hoone seintele, nii kaugele siiski ei mindud.
Sõnaga oli selline kultuuriinimeste ühiskonnakriitiline kammerlik piiksatus, oli hea, mulle meeldis.
Nukuteatrile kergeks vahelduseks mõtlesime väikese inimesega ka Estonia teatri menüüst miskit ette võtta. Kõikse sobilikum tundus kõige pisematele, alates 3.eluaastast, mõeldud mänguline muusikaline tantsuetendus "Loomade karneval".
Etendusel on publikum ja orkester ja näitlejad kõik toredasti koos lähestikku lavale seatud nii, et väikestele silmadele ja kõrvadele oleks kõik kergesti hoomatav ja kogetav. Laval tantsivad tüdruk ja poiss oma mängulises fantaasia maailmas, kus minnakse vete ja metsa sügavustesse ning kohtutakse erinevate loomade, lindude, kalade ja isegi dinosaurustega, koos orkestri saatva hoogsa kaasamänguga igati kaasakiskuv ja tore retk. Nii vähemasti arvasin mina, aga üllatuslikult väike inimene, kes küll jälgis kõike põnevusega arvas lõpetuseks, et nukuteatris on ikka toredam ;) Seekord siis nii.
Sansaara etendus on küll mõeldud väikelastele, kuid minu 3,5 aastasele teatrikaaslasele jäi lugu kõrvalt vaadates veidi liiga abstraktseks, kuigi ta jälgis terve aeg huviga laval toimuvat. Etenduse sügavamat mõtet avastamise, hirmude, sõbraks saamise ja sõpruse kohta oli vaja hiljem juurde seletada. Mitmele väiksemale tegelasele tundus pilvemees aga nii hirmutav, et võttis isegi vee silmast lahti, kuigi lavale seatud toonid ja kostüümid olid heledalt pastelsed, liikumine rahulik ja muusika valdavalt leebe. Sõnaga see etendus tundus olevat rohkem lapsevanematele kui lastele endile ;)
Kergelt kulmu kergitama pani ka range kord väikelastele mõeldud etendusel, kui lapsed nendeni veerenud palle hakkasid loopima tagasi lavale, siis tuldi keelama ning pärast etendust ei olnud lubatud kellegil lavale uudistama minna. Arusaadav mõneti rekvisiitide säilimise osas, samas jällegi ehmatas selline keelamine mitut väikest vaatajat ;(
Tartumaal Vooremäe kuplite vahel, imeilusas männimetsas mängiti Veera Saare legendaarset "Ukuaru"-t. Õhtune päike paitas publikumi mõnusalt selja tagant ning mängis laval puude vahel romantiliselt kiirte ja varjudega. Väga äge ja sobilik mängupaik "Ukuaru"-le.
Kooli aegsest kohustuliku kirjanduse programmist ei juhtunud kahjuks "Ukuaru" minu lugemisse, seega võtsin mõned päevad enne etendust raamatu ette ja peaaegu ühejutiga ka läbi. Imetabane, kuidas Veera Saar on sõnu seadnud ja nii palju sügavust andnud peategelasele Minnale ja tema traagilisele elusaatusele, samas säilitades ikkagi optimistliku noodi erinevalt üdini masendavast "Tõest ja õigusest". Eriline roll on raamatus veel antud metsale, mida Veera Saar erilise tundlikusega on kirjeldanud. Tsiteerimise materjali on kohati üle lehekülje. Ilma liialdamata saan öelda, et olin Minna loost ehk raamatu esimesest poolest vägagi vaimustatud.
Seega ilmselgelt eelhäälestas äsjane lugemisekogemus ka minu ootused etendusele. Urmas Lennuk dramaturgina ja Peep Maasik lavastajana olid küll säilitanud raamatust tuttava sündmustiku, kuid rõhuasetused olid minu jaoks märkimisväärselt muutunud. Meeste rolle, nii Minna isa (Hannes Kaljujärv) kui ka Aksli (Pääru Oja) rolle oli omajagu suuremaks ja positiivsemaks kirjutatud, isa oli hoolivamaks Minna kujundajaks, õpetajaks, eeskujuks säetud ja rohkem teksti antud, raamatus ta suuresti vaid mühatas. Ka Akslile oli rohkem mõjusust ja asjalikkust juurde kirjutatud, lõpus jäi isegi mulje, et poisikesest oli mees saanud. Minna ema ehk eit (Garmen Tabor) oli ka kuidagi pehmem ja mitte nii vile kui raamatus nagu ka Minna (Ursula Ratasepp) ise tegelikult. Selline lahendamine valmistas mulle kerge pettumuse, kuna minu jaoks "Ukuaru" A ja O ongi vägevad terava keelega naised, kes lähevad läbi paksu ja vedela kui vaja. Mehed on rohkem statisti rollis. Lavastatud lugu oli aga harmoonilisem ning võrdsemate rollijaotustega. Kahju. See muutis minu arust väga erilsie loo tavaliseks, üheks paljude sarnaste lugude seas.
Omajagu oli juurde kirjutatud ka näitlejatele tekstilist osa, raamatus oli ajastule kohaselt juttu vähe, rohkem kirjeldatud Minna mõtteid, siin olid aga need mõtted Minna või mõne teise tegelaskuju suhu saanud, mis on ka arusaadav, muidu oleks olnud keeruline konteksti edasi anda. Samas see võttis jällegi ühe mõjuva osise kogu tervikust ära.
Lausa häiriv oli aga täiesti uue tegelaskuju loomine külajoodiku näol, kas tõesti ei saa suvistel etendustel ilma palaganita? Ikka peab olema sees joodiku nalja!?
Juhan Ulfsaki juhtimisel pakkus Von Krahl Lars von Trieri filmi põhjal lavale toodud "Melanhooliat", eelmise teatrihooaja parimaks hinnatud lavastust. Mingil põhjusel arvasin või tahtsin, et see etendus mulle isiklikul tasandil väga meeldiks ja korda läheks, aga kokkuvõttes oli üllatuslikult hoopis keskpärane 'meh'.
Suuresti oli jäädud filmist juba tuttava sündmustiku juurde ja hästi lavaliselt lahendatud. Kogu tegevustik toimus lavale kujundatud pimedas koopas kuhu aeg ajalt ka valgust paistis või siis oli tegemist hoopis apokalüpsiks valmistumisel peoga varjendis? Ka tegelaskujud oli samad ja oma isiklike sisepingetega, eredaimalt kerkis esile Anne Türnpu Tiina emana, keda painasid põlvkondade vahelised erisused ja pettumus, et ei suuda uue põlvkonnaga kontakti enam luua. Väga ehedalt tuli oma rolliga sisse. Äge.
Kõik muu aga kuidagi kulges läbi udu, karaoke laulmine ja erinevad muusikalised valikud ja lahendused olid veel lahedad, aga kokkuvõttes ikkagi "meh".
Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.
Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib. Lavastuse lehelt:
Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem.
Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere.
Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi.
„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.
Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.
Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva.
Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?
Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.
Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.
Theatrumis lavastunud Florian Zelleri "Isa" oli vägagi mõjus kogemus nii isiklikus kui näitemängulises plaanis, seega kui Ugalast võttis Tanel Jonas sama näitekirjaniku "Ema" lavastada, tuli minna.
Lühidalt.
On pere, kahe lapsega pere. Ema on varajases nooruses, kahekümnendate alguses, koduseks jäänud ja pühendanud oma elu mehe, tütre ja poja heaolu eest hoolitsemisele, eriti just oma lemmiku - poja heaolu eest hoolitsemisele. Nüüdseks on aga lapsed pesast välja lennanud, poeg leidnud endale kallima ja emaga suhtlemine on unarusse jäänud. Ka mehega pole naisel lähedast suhet, etendusest jäi arusaamatuks, kas see on alati nii olnud või on nad aastate jooksul lahku kasvanud, samas see ei ole otseselt ka loo pealiin. Pealiin on ikkagi ema ja poja omavaheline suhe. Täpsemalt ema võimetus pojast lahti lasta ja lubada tal oma elu elada. Ema ei suuda oma rollist välja tulla ja ennast uuesti leida, defineerida. Tööle minna ei taha, hobisi ei ole, mulje jäi, et sõpru ka väga mitte. On vaid kinnisidee poja näol.
Iseenesest üsnagi tüüpiline olukord heaolu ühiskondades, arvaks. Seda annaks laval avada küll.
Paraku lavastuslikus plaanis jäi mulle käsitlus arusaamatuks, mitmeid olukordi mängiti uuesti ja uuesti veidi erinevates vaatevinklitest lähtuvalt, kas need olid siis tegelikkus vs ema väljamõeldud maailm või kuidas teised pereliikmed olukorda nägid või võimalikud eluliinid. Ei hammustanud läbi, ega läinud kaasa.
Sõnaga - jutuainest mul vanematega igal juhul pärast etendust jagus, aga ligiläheast mõjusust Ema võrreldes Isaga ei pakkunud.
Suure tõenäosusega poleks Von Krahli teatri viimaseks etenduseks jääv Kitzbergi klassika - "Libahunt" mulle programmi sattunud, kui mitte hea ristipoeg poleks mind ise esimest korda teatrisse kutsunud ja veel avalikule esikale. Loomulikult tuli minna ;)
Jalakas ning tekstiga abistanud Eelmaa jäid suuresti juba Kitzbergi poolt ettesäetud rajale ning mingit täiesti uut sisulist tõlgendust ei ole otsima mindud, ei teksti, ega sisuga. Ja see ei ole kindlasti etteheide. Näitlejate kõnemaneer on seatud aeglaseks, venivaks, isegi kergelt kohtlaseks kohati ning kui lisada juurde siia veel puine liikumine, siis joonistubki silme ette stereotüüp ajaloolisest orjarahvast eestlastest, väga tabav ja hästi tehtud. Teisalt jällegi on säenset kõnemaneeri jälgida paras piin, ehk siis suurepäraselt tuuma tabatud, aga raske jälgida.
Valgus ning üldisemalt visuaalne pilt on jällegi äärmiselt mõjusalt lahendatud. Eriti meeldis kohe alguses pimedas saalis lavale säetud aknad ning selle taga möllav maru ja välkuv äike. Lisaks siis veel töö kolmel teleri ekraanil, mis olid lavale erinevatesse kohtadesse paigutatud. Kui näitlejad ekraanide taha läksid või siis telefonidega end filmisid, siis lisati sinna visuaalseid elemente juurde või moonutusi nagu ikka videokõnes võimalik teha on. Väga priima lahendus ja lähenemine. Pöial Emer Värk ja Mihhail Makošin.
Osatäitmisi on sedapuhku keeruline hinnata, kuna isiklik sümpaatia kaldus ainukesele vabahingele, võrreldes teistega hea energiaga laval tuiskavale Tiinale (Katariina Tamm), teiste tegelaskujude aeglase soigumisega ei olnud isu kohe kuidagi kaasa minna ja ei oskagi neid seepärast objektiivse nurga alt ka hinnata.
Üritus number kaks minna teatrisse väikese inimesega õnnestus juba tunduvalt paremini, kui esimene. Etenduseks sai valitud juba tuttav lugu 'Palle üksi maailmas', tuttav, kuna mingi vahe oli tegemist meie igaõhtuse lugemiselektüüriga ja nüüd vahetult enne etendust, võtsime veelkord lugemisse, et mälu värskendada. Samas võib kohe ära mainida, et täpselt üks-ühele raamatuga lugu ei jookse. Tuum ja sündmused on küll samad, kuid veidi erinevas järjekorras ning kastmes. Päris kõiki episoode ei ole sisse pikitud ja mõnda on natuke ümber mängitud. Kokkuvõttes mahub kenasti 30 minuti sisse ära.
Lavakujunduslik pool on lahendatud suurte valgete tahukatega, mida vastavalt olukorrale siis üksteise otsa kuhjatakse, et tekitada valge ekraan, millele projitseeritakse kahuriga video joonistusest. Väga lahedasti lahendatud.
Sõnaga kogu kompott on haarav mudilastele ja meiega saalis olev publikum jälgis kõik suure huviga.
Õnnestus eelmise aasta tegemata nägemine ikkagi lõppeks ära teha, ehk siis Kolkjal Ivar Põllu lavastatud Šerafima+Bogdan ette võtta. Vahur Afanasjevi romaan, millest lavastus ainest võtab sai loetud kolm aastat tagasi, nii palju kui ma oma mälu julgen usaldada, siis jookseb näidend mööda romaani põhisündmusi ja miskit juurde ei lisa ning ka ei tõlgenda, kui üks monoloog välja arvata, mida ma raamatust meenutada ei suutnud. Loomulikult on tehtud hulgaliselt kärpeid, aga ikkagi venitab kogu kogemuse pikkuseks koos vaheajaga kokku tublid ~4h.
Enne etendust, kavalehelt oli vägagi üllatav lugeda, et Uuel Teatril oli suuri raskusi mängupaiga leidmisel Peipsi äärsetes külades, käidi läbi erinevaid aedasid, rannaäärt, platse, kuid kui läbirääkima asuti, siis selgus, et Eesti teater ei olnud kohalike poolt oodatud Peipsiveerele. Lõppeks õnnestus Kolkjas jutule saada Peipsimaa Külastuskeskusega ja nii jõuti omakorda keskuse parkimiseplatsile ja sealt edasi juba võssa, mis lõppeks andis täiesti ainulaadse lavastusliku võimaluse nii kunstnikule kui lavastajale. Ehk siis Kristiina ja Ivar oskasid neile kätte mängitud kaartidega täiesti imetabase terviku kokku panna, jättes mulje, et täpselt nii nad algusest peale tahtsidki seda teha. Ses osas ikkagi täiesti fenomenaalne õnnestumine!
Ja kiidulauluga peab jätkama, vääääga meeldis etenduses romaani kaheks tükeldamine - Šerafima looks ja Bogdani looks, mis eraldati omavahel võsaga ning mida oli võimalik vaadata alguses Bogdani vaatest ühtepidi jooksvana ja siis Šerafima vaatest teisipidi jookvana või siis vastupidi, olenevalt kumba poole võsa istuma sind säeti. Mind istutati Bogdani poolele algatuseks, mis iseenesest sobitus tükki sisse elamiseks peaaegu ideaalselt. Peaaegu sellepärast, et Andres Mähari Bogdan ei olnud kuidagi ühes noodis minu loetud ja vaimusilma säetud Bogdaniga. nii välistes parameetrites kui ka sisemises põlemises, Mähar kindlasti alt lati ei läinud, aga minu jaoks seal ei olnud seda slaavilikust, rasputinliku müstikat ja särakat sees. Kui silma kinni panen, siis esimesena tuleb mul Bogdanina silme ette kodumaistest näitlejatest hoopis Ago Soots. Jaaaah, vot see oleks olnudki SEE puuduolev kirss kogu kogetus;)
Ilo-Anni Šerafima oli jällegi täpselt kõik see mis minu Šerafimas oli, see põlemine, see kannatamine, see viha, see armastus, see kättemaks, see särts, see plikalikus, see baabalikkus ja kõikse enam - NEED SILMAD! Täiesti imetabaselt tehtud roll ja nii ka teine poolaeg lihtsalt imes endasse ja läks lennates. Äge!
Kandvamatest kehadest kogu loos oli veel ka Priit Loogile usaldatud Raimond, kõik sai tehtud jällegi nagu peab, nagu Mäharilgi, aga no olemuselt ei sobitunud nii silutud välimuse ja pehmusega minu jaoks säensesse vägivalduri tüpaaži või siis hoopis ei mänginud ta minu jaoks piisavalt vastikuks Raimondit. Või oli see ka taotluslik ja ettekirjutet'!? Ei tea ju. Igal juhul etenduse kulgedes, hakkasin aina enam mõtisklema, et huvitav oleks näha Mäharit hoopis Raimondit mängimas, seasilmse eestlasena enda väiksust kehtestamas ses väikses maailmas.
Kokkuvõttes kogu kunstline ja lavastuslik kompott oli suur õnnestumine oma erilisuses ja Ilo-Ann lihtsalt imetabane Šerafimina. Õnnestus teha väga imeline valik suve ainumaks teatrikogemuseks!
Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr võttis ette Stefani Massini eepilise näidendi "Lehman Brothers", ratsis seda tavaliselt kahes jaos mängitavat tükki veidi, lisas omapoolselt tublilt hoogsust (jäädes nii kogukestvusega ~4h piiresse) ning avas sisu rahvalikus võtmes ning voila uus menutükk ongi Draamateatri repertuaaris jälle olemas. Ja tore, et on. On mida vaadata - palju perekonnalugusi, american dreami, kapitalismi ja riigi ajalugu, sutike juudikombestikku, kõik väga maitsekalt pakendeeritud. Viimase eest kestev aplaus Laura Pählamäele, kelle minimalistlik, samas range ja mõjus lahendus oli imetabane. Oli tunda raha lõhna.
Elus muusika lavale toomine bändi näol oli väga priima lahendus, lisas muidu rangele lavakujundusele elusust muusika näol. Pöial.
Kuldne meesnäitlejate koorekiht Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast erinevate põlvkondade Lehmane ja mõningaid kõrvalrolle tegema. Enam rohkem kindla peale välja minna vist ei saagi ;)
Kui tõrvatilka otsida, siis minu isiklikus vaates oleks võinud teise vaatuse palagan naiste rollide ja kostüümidega olemata olla, aga laiema publikumi huumorikonksu otsa saamiseks on see jällegi paratamatu võte. maitse järgi lühem.
Mõjusaim moment oli jäetud siiski lõppu, kui kõik 3 Lehmani venda seisid mustade varjudena laval. Eepiline.
On jõudnud kätte aeg, kus on rohkem põhjust vaatamas käia ka väikestele inimestele mõeldud repertuaari. Esimesena tuli valikkuse Noorsooteatri "Vurr-Vurr vurrkann" päris pisikestele. Natuke oli etendust ka, aga põhiliselt ikkagi võimalust kohaneda teatriga. Minu teatrikaaslasel see kuigi sujuvalt ei läinud, kuna kogu etenduse pidas ta paremaks heli- ja valgusepulti vaadelda ja lavale toimuvale selja keerata ja ainult hajuti piiluda.
Tore oli, et kohe algatuseks selgitati, et on täitsa sobilik kui nuttu võib tulla, võib minna ridade vahele jalutama, võib ka saalist välja minna, vastavalt enda äranägemisele, kõik tundepuhangud on oodatud.
Lavalt pakuti nii sirmi ees kui sirmi taga tuttavaid tegelasi - loomi, lutte, mähkmeid, mänguasju, laulu, nuttu, kahte hoolitsevat lapsevanemat (Anti Kobin ja Katri Pekri) pisi-inimesega, isegi pisihiirt lubati kõigil silitada. Tore ja lõbus vaatamine üldiselt, Anti Kobin mängis veidi liiga lapsevanematele ja publikusse ehk, aga suures pildis see ei saanud häirivaks.
E.Albee klassikust õnnestus nüüd ära näha kolmas variatsioon, mida aegade jooksul Eesti lavalaudadelt pakutud on, seda tänu ERRi digiarhiivile. Kraaps ja kummardus, et kullafond nii kättesaadavaks on tehtud!
Seekord siis jälle Linnateater, aga aastast 1997, Madis Kalmeti taktikepi all. "Kes kardab Virginia Woolfi?" puhul tundub küll, et vahet ei ole mis aastal või kes lavastab või mis nurga alt või mis näitlejatega on see psühhothriller ja mitmekihiline mäng kokku kootud, alati on nauding garanteeritud.
Ülle Ulla - Marthana oli väga priima, Raivo Trassi - George lahendus oli ajuti suti liialt teatraalne minu jaoks, Piret Kalda - Honey mitte enam suti vaid ikka päris nukulik juba ja Jaan Tätte - Nick oli väga Jaan Tätte ;) Samas kokkumäng toimis, eriti just Ülle ja Raivo vahel, mängiti minu arvates hästi üksteisele alla.
Vahetult pärast etendust tekkis mõtte välgatus, et miks ei võiks olla just Martha või George roll see kõige-kõigem näitlejatele millest räägitakse, tavapärase Hamleti asemel ;)
Hendrik Toompere Jr oli julge oma valikus, kui võttis lavastada mitte just tavapärase Draamateatri profiiliga näidendi - leeduka Marius Ivaškevičiuse tänapäevase eepose (4h!), idabloki välja- või sisserändamise (olenevalt vaatenurgast) võludest ja valudest läände, "pudrumägede ja piimajõgede" manu. Lugu on kirja saanud Londoni leedukatest sisserändajate tõesti sündinud lugude põhjal. Tegevustik viib 1990-ndatesse ja jälgib peategelase Beni (Kristo Viiding) heitlust koha eest päikese all Londonis järgneva 15 aasta jooksul, need võitlused on verised ning oma mina lõhkuvad. Erinevad identiteetide põrkumised ning segunemised, enda uuesti defineerimine ning lõpu eel kättemaksu ihast juhitult tehtud avastus tegelikkest sündmustest ja põhjustest. 4h sisse mahub palju, kuid üldises plaanis üllatusi ei ole on kulgemine, mis lõppeb eelpool mainitud üllatusega.
Lewis Carrolli raamatu ainetel ballettiks Gianluca Schiavoni poolt, tegelaskujud on kõik olemas, suuresti ka lugu ise. Kostüümid olid toredad, muusikaline kujundus Risto Joosti juhtimisel suurepärane ja teisest poolajast läks ka tants rohkem tööle. Etendus on 5+ ja saalis oligi väga palju lapsi, kellele tundus asi päris hästi töötavat.
Linnateatris lavastasid noored Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves klassikate klassikat - Dostojevski "Idioot"-i. Lähenemisenurk samas klassikaline ei olnud, tavapärasest erinevalt asetati loo keskseks tegelaseks hoopis romaanis kõrvaltegelase rollis olev, kuigi vägagi olulises, sünge ja erakordselt kirglik rikka kaupmehe poeg Parfjon Semjonovits Rogožin.
Nagu lavastajad ise seletasid, siis seda puhku ei otsinud lugu mängukohta, vaid otse vastupidi. Neile pakutud Toom-Kooli 9 hoone saal, oma minevikulisusega, kulunud räämasusega, teatava rusuvusega ja kerge kopitusega, tõukas lavastajaid ise just Rogožini rüppe. Elas ju teatavasti ka Dostojevski Rogožin oma kaupmehest isa suures, sünges ja pimedas ja vähese mööbliga majas. Läks ju ka see maja vägagi kokku Rogožini enda loomusega.
Lavakujunduslikult Kristjan Suitsu poolt lakke punutud köitepundar, mida erinevates olukordades väga osavasti ära kasutati, andis veelgi raskepärasusele juurde ning sümboliseeris ühtlasi ka seda tunnete kadalippu, mida Rogožin pidi läbi elama. Nii valguse- kui ka muusikaline kujundus täiendas suurepäraselt kogu tervikut.
Köitest veel. Eriti imetabaselt oli lahendatud lõpus kahe naise Nastasja ja Agalaja omavaheline verbaalne mõõduvõtt köitest kiikedel, kus emotsioonide keema minnes kasvas vastavalt ka kiikumise hoog, mis lõppeks kulmineerus vürsti vahele astumisega ja mõlemalt kiikujalt kätest haaramisega jäädes nii nende kahe tulise armastuse vahele. Mõjusalt lahendatud.
Suures plaanis on Elise Metsanurk dramaturgina jäänud Dostojevski kirjutet' liinile ja keelele truuks, Rogožini peategelaseks asetamine andis võimaluse välja kratsida muidugi suure osa orignaali sisust ning paljudest värvikatest tegelaskujudest. Siinkohal tuleb suuresti kiita Elise valikuid, sest minu jaoks kõik oluline, Rogožini karakterit defineeriv oli olemas. Ainult Totski tegelaskuju kirjutamine ihneks, ülemäära libedaks ja meelaks Nastasjat ihalevaks vanameheks, ei läinud kokku romaaniga ja see jäi mind häirima, kuna Dostojevski kujutas Totskit vägagi väljapeetud ja peene härrana, kes Nastasjat kartis ning üritas teda võimalikult peenetundeliselt noorele Ganjale mehele sokutada. Samas see ebakõla on pigemiti aga minu isiklik probleem, etenduse vaates see miskit ära ei lõhkunud, pigem andis võimaluse Ganja tegelaskuju välja jätta.
Näitlejate osas Simo Andre Kadastu ei veennud mind paraku täielikult Rogožinina, mulle meeldis küll kuidas ta oli lahendanud Rogožini mürgise naeru, kuid suures pildis jäi ta tegemine pehmeks, minu vaimusilmas on Rogožin tunduvalt süngema karakteriga ning kindlameelsem. Eriti arusaamatuks jäi lõpu eel Rogožini kõne vürstiga, sellises olukorras nii igapäevast intonatsiooni kasutada tundus kummastav nii mulle kui teatrikaaslasele, samas kui tahta mõelda siis psühhopaadi üks tunnuseid ongi ebanormaalses olukorras normaalselt käituda. Antud juhul oli see, aga vastuolus ülejäänud etenduses Rogožini kõnelaadiga.
Peeter Tammaru kolm lühikest kuid eriilmelist rolli oli väga suurepäraselt ja nauditavalt tehtud.
Taasavamise järgsest teatrisuvest jäi siis näppu ainult Märt Piusi debüüt lavastajana, ehk siis Ujuja.
Meelelahutuslik tegemine tuleb öelda, kui võtta võrdluseks venna Priidu esmane "Gorge Mastromase rituaalne tapmine", siis sügavuse tasandil just väga võrdlusemomenti ei teki. Väljamängitud tegelaskujud on ikka väga šabloonist välja lõigatud.
Tõnise peategelase ujuja Pauli puhul võis mõista, et miskit väga siiru-viirulist ei ole mõtet tippsportlase puhul kokku panna. Samas oleks lootnud, et Tõnis võinuks oma koomiku talenti nii paljut taltsutada, et karakter oleks oma usutavuse säilitanud. Aeg-ajalt lendu lastud iroonilised repliigid, aga lõhkusid ikkagi kogu tervikut. Tõsiselt tahaks näha Tõnist ka ühes tõsises rollis, ilma kellade ja viledeta, loodetavasti Draamateater annab selleks nüüd võimaluse.
Uku mängitud juristi/manageri/venna roll oli kõikse karikatuursem ja sedasi ka etteaimatavamalt igavaim. Vanakooli treener (Alo Kõrve) oli jällegi lihtne lahendus, Alo mängis selle vähemasti stiilipuhtalt välja. Steffi Pähna füsio tegelaskuju oligi kõikse originaalsem.
Kokkuvõttes jäi vägisi mulje, tegijad väga ei jaga tippspordi nooti, kogu kompott oli äärmiselt lihtsaks kokku pandud, kummstav kuna pundis oli ka Paavo Piik, kes komateist spordist ikka teab, järelikult oli ikkagi taotluslik!?
Lugu on lihtne ja üsnagi läbinämmutatud.
Keskealine, üksteisest väsinud paar (Jan Uuspõld, Liina Olmaru) võtab endale koduabiliseks roboti Felicitase (Riina Maidre). Ja siis kerkivad üles klassikalised küsimused - keel, kuis algoritmid suudavad allegooriat tõlgendada, armastus - kas robot saab armastada jne jne.
Rollilahendused on samuti väga karikatuurselt tehtud, kui Riina välja arvata, tal õnnestus robot mängida inimlikuks, kuid samas jääda ikkagi robotiks. Lahe.
Posts
All Comments
