Jõud

Jõud läks minust mööda vaikselt, ei puutunud, ei kõnetanud, jõus ei olnud jõudu. Üks lahe väljend 'hõrmur' ja üks mõte tegelaskujult:

Herbert Aab - 'Kuidas on nii, et kui kõik elus tundub olevat paigas ning korras, siis juba sekund hiljem laguneb kõik koost.'

Inception

Oohhhooo, viimaks ta siis saabus, kaua oodatud unenägude maailmast kõnelev film on nüüd tehtud ja ka nähtud, tänud, tänud jah, sulle Christopher Nolan. Teadliku une ning unenägude kontrollimise temaatika on mind juba mitu head aega kõditanud. Olen mõistmisele jõudnud, et teatud unefaasis on võimalik oma unenäos ohjad enda kätte haarata ning juhtumusi juhtida juba vastavalt oma parema äranägemise järgi, niisamuti on võimalik ka ebameeldivaks kiskuvat unenägu katkestada nign uuega alustada, jah, see eeldab küll paraku üles ärkamist. Samas jällegi meeldiva une katkemise korral, on täitsa võimalik ka pooleli jäänud kohast jätkata. Alati küll jah, mitte ning jah, mulle meeldib vägagi uneleda. Teadliku unenäo kontrollimisega on ainult pisike aga, kuna unenäo suunamine on mõtestatud tegevus, siis ajul on komme üles ärgata ja salvestamist alustada, kuna aga salvestatakse samale kettale ja ühtesamusesse kausta reaalse eluga, siis luuakse soodus pinnas juba eksimiseks, mis on reaalne, mis on olnud reaalne ja mis on olnud unes. Ehk siis inimese alateadlikus on kotitav. Vähemalt nii ma arvan, et Nolan mõtles. Ja hästi mõtles. Lugesin, et tegelikult oli tal idee juba olemas hea 10 aastat kuid jõudis nüüd alles õige vormini.

Ehk siis retsept on imetabane, komponendid parimad mis turult saada, tõesti suurepärase brigaadi näitlejaid on Nolan komplekteerinud, paraku veavad alt koka kokkamise võtted, jah süüdi on kokkuvõttes publikum, kuid siiski üle- ja üle- ja veelkord üle keedetud ning suure hulga ketšupiga ülevalatud mäcaroniändtšiis ei ole veel pasta bolognese. Ehk siis kümnete minutite pikkused märulisteenid, kus ainult üks mees saab teistele pihta ning vajadus leida peale maatriksi filmi aina, uusi ja uusi variante püstolikangelastele kakelungiks, ei ole enam köitev. Lisada veel banaalne konglomeraadi ahnusest lähtuv loo käivitaja ning küllaltki varjujääv armastuse joon, siis jah, kahju.

Mõte, mis peale filmi veel pähe turgatas - ometi ei tee ju DiCaprio puhtalt ise oma filmivalikuid, tal peab olema agent. Või ikkagi teeb ise? Igal juhul uskumatult hea maitsega kutt peab olema - Inception, Blood Diamond, The Departed, Aviator, Gangs of New York, The Beach, Romeo and Juliet, kõik suurepärased filmid minu silmis. Nägemata siinjuures palju räägitud Shutter Island. Igal juhul kiitus ja au.

Tõnu Õnnepalu 'Paradiis'

'Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.'

'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'

'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'

'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'

'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'

'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'

Secrets of the tribe

Miks küll selliseid filme tehakse ja dokumentaalideks tituleeritakse? Uskumatu.

PostUganda

Ainumas etendus mu lühikese teatri väisamise karjääri jooksul, mida olen pidanud vajalikuks kohe topelt kaeda. Kui esimene kord oli mulle isiklikult täiesti valgustav kogemus, siis teinekord enam välk ei tabanud. Oli küll nauditavalt vaimustav, kuid mulje jäi, et inglise keel mingil seletamatul põhjusel kammitses nii Maiket kui Riinat, mis üllatas.

Can't Get No/ Satisfaction

Mart Kangro tantsuetendus, oli vastava žanri esmamekk. Ei kõditanud mu maitsemeelt, kogemusena huvitav, kuid enda menüüsse ma veel kirjutada ei tihka.

Edward Albee ütles ...

Kunsti ülesandeks on hoida inimeste ees peeglit ja öelda: "Sellised te olete. Vaadake põhjalikult ja kui teile ei meeldi, mida te näete, siis muutuge!"

Ma leian, et teater on suurim kõigist kunstidest - see on kõige otsesem viis, kuidas üks inimene võib jagada teistega seda, mida tähendab inimeseks olemine.

Vaadake, kui auhindu kord juba välja antakse, siis muidugi on tore neid saada. Nii, et igakord, kui ma mõne saan, olen üllatunud. Ja iga kord, kui ei saa, olen samuti üllatunud. Ma elan pidevas üllatuse seisundis.

Kes kardab Virginia Woolfi?

Epp Eespäev, Andrus Vaarik. Kaiff! Käesoleva aasta parim, kohe kindlasti.

Gordos

Filmijutu puhuja on juba kõik öelnud oma blogis.

Milk

Vilm täidab kõik Hollywoodi tüüptoote kohustuslikud tingimused:

1. Klassikaliselt stereotüüpne musta ja valge õilis võitlus õigluse eest, kus ei jää kahtlustki, kes on must, kes valge - check;
2. Valge enesehüvede ning lõpuks ka elu ohverdus õigluse nimel - check;
3. Valge alustab ja võidab - check;
4. Pisarakoht. Valge päästab väeti ja vaese (ratastoolipoiss) elu - check.

Näitlejadest. Josh Brolin, ülepingutatult tühmis ja labases mustas karakteris teeb parima rolli, mida mina olen kunagi teda üldse tegemas näinud. Mis antud juhul ei tähenda mitte midagi silmapaistvat. Sean Penn'i mängitud Harvey Milk on aga nii ehedalt stereotüüpne homo kui üldse olla saab. Minus tekkis õigustatud küsimus Sean Penni seksuaaleelistuse suhtes. Kes ta ikkagi päriselus on. Kas ta on siiani mänginud heterot. Või mida? Jah, niivõrd usutavalt ja võimsalt mängitakse välja minu kujutluspilt homost kui stereotüübist. Sean Penn on mu lemmik.

Kuid kokkuvõttes ei tekita film ise mingit kontakti minu kui vaatajaga ning on mittemidagi ütlev, pikk veniv ila.

In the loop

Sisu - 8/3
Tekst - 8/7
Ropendamine - 8/8
Huumor - 8/6
Näitlejad - 8/5
Kestvus - 8/1
Jaburus - 8/6
Peter Capaldi - 8/7

Ninjaroboti hinnang on sisukam.

Valge pael

Michael Haneke filmi 'Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte' hindas Euroopa filmiakadeemia koguni 2009 parima filmi, stenaariumi ja režii vääriliseks. Õieti tegid. Filmi sündmustik on viidud esimese ilmasõja puhkemise eelsesse aega, väiksesse protestantlikusse Saksa külla. Küla halli, kombekat, igavat, igapäevast rutiini on varjutama hakanud kummalised juhtumused, mis oma olemuselt meenutavad väga karistusrituaale. Loo keskmes on vääritikoheldud ning allasurutud külalapsed, kes oma õiglustundest lähtuvalt, karistusaktsioone läbi viivad.

Filmi ennast on küllaltki rusuv jälgida. Loo sisu raskemeelsuse toob eriti peenelt esile mustvalge filmi kaameratöö, mis on lihtsalt vapustav, lisaks on Haneke leidnud uskumatult hea kontakti näitlejatega, eriti just lastega, kes mängivad oma rolle ausalt, siiralt, tekib mulje nagu oleks dokumentaali sattunud vaatama. Kogu kompotti täiendab sountrack, filmis muusikat ei ole. On vaikus. Nii alguses, keskel, kui lõputiitrites. Kõik see kokku toobki vaatajani pinge, pinevuse ja rusutuse tunde, mis vist ongi Hanekese eesmärk, kui lugeda reklaambukletilt Artise kinost - kas need sündmused võisid olla eelmäng 15-20 aastat hiljem Saksamaal plahvatanud natsiliikumisele?

Kas tõesti?

Mutionu pidu

"Mutionu pidu" algteksti autoriks on Alide Dahlberg ning see ilmus originaalversioonis esmakordselt 1926. aastal lasteajakirjas "Päikesetar"

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö -
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha -
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi -
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, -
Uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas -
linnupere ehmatas.
XIV
„Mis sa kilkad, nõelakera!“
tõstis kuri karen kära.
Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.
XV
Riiu sekka segas karu, -
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Ideaalmaastik

Peeter Simmi 'Ideaalmaastik'-us viiakse ajas tagasi teise ilmasõja järgsesse ENSV liiduvabariiki, kolhooside rajamise aega. Ruumiliselt, aga Metsa nimelisse väike kolhoosi (Vihula mõisa aladele). On kevad ja on kevadkülvi aeg. Kevadkülvi, aga ei ole võimalik läbi viia kolhoseeritud ENSV-s ilma komsomolist inspekteerijata nii ka Metsa kolhoosis. Kohustuse koorem antakse noorele politrukile seltsimees Kukemerile (Kukumägi), kes peab etteseatud plaani kohaselt kindlaks kuupäevaks, kindlas mahus seemne mulda saama. Lihtne. Kevadiselt niisked ilmaolud, vilja külvamise põhitõed ning jäärapäine kuid kaine talupoja mõistusega kolhoosijuhataja Tuvike (Kark) ei lase kevadkülvil mitte ettekirjutatud plaanide kohaselt alata. Ja nii jääbki seltsimees Kukemeri kahe tule vahele, ühelt poolt plaanimajanduslik käsuliin ning teisalt kevadkülvi põhitõed. Ühelt poolt täitmata plaan ning kõned komsomoli, teisalt poolt elutõde - enne külvata ei saa, kui palja persega ei kannata maas istuda. Ühelt poolt mutta kinni aetud traktor, teisalt külaelanike vaenulik suhtumine sissetungijasse. Seltsimees Kukemeri tahab küll head, kuid samas on hirmul, et ebaõnnestumise korral on tema edasistel plaanidel ülikooli astuda, kriips peal. Kuis siis käituda, kas nui neljaks käsku täita või võtta kuulda mõistuse häält. Kukumägi suudab erakordselt peenelt oma olekuga, ilmete, žestide, hääletooniga selle dilemma välja mängida. Äärmiselt veenev esitus, mis panigi mind mõtlema, et kas mitte vahendite puudus, samas ajaressursi olemasolu, mitte ei seadnud soodsat pinnast näitlejatele, operaatorile, stenaristile oma võimeid täielikult avada. Neil puudus plaan b või taganemise tee, teha tuli ääretult kvaliteetselt, isegi geniaalselt, et viia vaatajani sisuline pinge, mida taheti edasi anda. Tänapäeval on meid alati aitamas tehnika, mis aga omakorda viib lohakuse ning laiskuseni. Vähe näeb tänapäeva filmides niivõrd hingestatud ja läbimõeldud näitlejatööd kui Kukumägi Kukemeri.

Teisena tabasin end mõtlemast, kuidas küll, kuidas küll niivõrd irooniline ja kolhoosindust ning komsomoli pilav film küll tsensuurikomiteest läbi lasti. Tsensuurikomitees ju ei saanud ometi istuda pimedad. Uskumatu.

Ühtlasti võib tõdeda, et filmi sisu on ajatu. Vahet ei ole, kas tegu on Nõukogude aja kolhoosi kevadkülvi inspektoriga või tänase Swedbanki keskastmejuhiga. Inimene jääb inimeseks, oma hirmude ning nõrkustega.

Muhe tegelane oli veel tõnissonlik külapoiss:

"Ehitan tsikli valmis, lähen küla peale ja kõik külanaised jooksevad mulle järgi."

"Tean, tean, sulle meeldib see kondine pioneerijuht, linnas on kõik tüdrukud kondised."

Meeldiv kogemus igal juhul.

Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.

Ühtne Eesti

Arvamist on saanud rohkem kui küll. Mõned meeldejäävamad:

No99 - Kõne mida eile ei peetud

Artur Talvik - 'Mine p****e, Artur Talvik!

Abdul Turay

Uudelepp

Margit Tõnsoni ülevaade

Veel meenub:

"Nad tõstsid mähkmete käibemaksu 20% peale ning ajakirjanduse käibemaksu jätsid 9% peale, kuigi seal on kordades rohkem sitta!" (No99)

Andres Mähari persesaatmise monoloog.

Jaak Printsi häälemurre valmiskooli lõppakordidel ja valimiskooli klipid: 1, 2, 3, 4 1/2, 4 2/2, 5, 6 1/2, 6 2/2.

Almer Jansu tantsustuudio lendlevad haldjad.

Klaköörid.

Lõpusõnum - Te olete vabad!

Mehed lumes

Põnev. Etendus ilma elava sõnata. Lihtne lugu toodi publikumini läbi erinevate dimensioonide nii ruumis kui tajus - muusika, video installatsioonide, valguse, salvestiste, helide koridorides, kajaga, kehaga, ufo maskiga, nukkudega. Just nukkudega loo lahti mängimine valgest siidist telgis asuvas laual ning tegevuse filmimine ning projitseerimine samale valgele siidile suurendatult. Uskumatult lahe, eriti veel steeni lõppakord kui jääkaru mehi telki tagasi jahtis ning samal ajal koridoris suuremat sorti mürgliks läks. Suurepärane.

Sisse jäi küll hingitsema tundmus, et kutid proovisid läbi erinevaid tehnikaid ning küsisid oma katsetuste eest ka rahvalt raha, kuid mul pole kõige vähematki vastava käitumise vastu, elamuse sain õige hea.

Tiiu Laks on Päevalehest päris ilusti kokkuvõtnud.

Pikk pink

Pikk pink ehk etendused etenduses on lavaka 24. lennu enda poolt lavastatud 6 üksteisest sõltumata lühilugu, mida mängiti hubases, ümaras Hobuveski saalis Linnateatri nime all. Ääremärkusena olgu mainitud, et Hobuveski saal on üks äraütlemata kaiff koht. Esmamuljena pean tunnistama, et mulle tundus toores, kuid toores ongi ju hea.

Omad pärlid noppisin Toompere jr jr poolt lavastatud Puhhis, kus siis Milne poolt loodud karakterid olid viidud üle kodute varjupaiga tuttavlikku stereotüüpide olustikku, kus oli vinti just parajalt üle keeratud. Eriti eredalt kerkisid esile punase nina ja roosas retuusis Notsu (Proode) ning ehedamast ehedam Puhh (Kaldoja). Positiivses võtmes kraapis mällu veel Marta Laani etendatud Hitleri ema Roald Dahli jutustuses, kõikide oma valude ja kahtlustega, just täpselt nii ma kujutangi ette kõrgemas keskeas, suures meeleheites, halavat eite, priima esitus. Pole midagi rohkemat öelda. Esimesest Mikk Jooritsa jaapani pärasest loost meenub eredalt veel kaiff võte kus kaks neidist rääkisid ühest samast asjast, aga nihkes, nihkes just lauseehituselt. Päris vinge.

Hapuma kogemuse sahtlisse saab paigutada, aga Moppeli ürituse, mis meenutas oma tasemelt 8.-nda klassi klassiõhtut kogu telesaate mängu ja reklaamidega, ikka päris näotu tuleb tunnistada.

Peale teist kohtumist 24. lavaka lennuga hakkavad mu lemmikud välja joonistuma need on kuttidest - Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ning plikadest Marta Laan.

Punane elavhõbe

Puustusmaa 'Punane elavhõbe' klassifitseerub kummalisel kombel minu jaoks ühte ja samma kategooriasse filmiga 'Lammas all paremas nurgas', kuigi jah, erinevas ajas ning erinevas vormis. Ehk siis mõlemal juhul on tegemist mõnusalt suupärase kodumaise põnevikuga, mida just liiga tihti siinsel kinomaastikul ei kohta. Võib täitsa võrrelda elamuse mõttes hollywoodi tööstuse toodanguga, kuid vurtsu lisab just tegevustiku toimuvus meie enda omas kultuuriruumis. Nii lavastus, kui kaameratöö tekitasid ühtse põnevikule omase tempoga terviku, ei olnud tühja-tähja nämmutamist. Näitlejate ansambli valik ning esitus vaid täiendas kenasti kogupilti, eredamad kiired olid Ulfsaki mängitud pätt Reps, kes jäi läbi filmi nii öelda heaks tegelaskujuks, kellele kaasa elada kui Sarve mängitud ehe rets Korba, just sellistena ongi jäänud mulle meelde 90ndate kaagid. Ääretult kõva roll, kummardus.

Kummardust väärib ka lõppakord - nii nagu oli kiire ka film, nii ka lõpp. Väga eeskujulik. Just steen kus, Avandi Sander läheb arestimajja andestust otsima oma tegudele ja seda Repsi käest, vastab viimane retooriliselt - 'Kas sa palvetada oskad? Marju (Repsi väljavalitu, kes ta läbi Sandri reetis) võib õpetada sind!' Klassika!

Indrek Neivelt ütles...

Tahame, et oleksime rohelised ja säästlikud, et meile oleks kõik öko; et me kannaks taaskasutatud riideid, ja et meil oleks samal ajal ka majanduskasv. Me oleme täpselt nagu karupoeg Puhh. Kui temalt küsiti, kas ta tahab saia meega või kondenspiimaga, vastas ta: "Mõlemaga!".

Aga mõlemat ei saa. Kui oleme kokkuhoidlikumad, siis saab keegi teine ka vähem raha. Riik vähem makse.

The End

Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak tegid teatrit ise endale, olles piisavalt lahked kutsumaks ka teisi häid inimesi kaema. Räägiti siis lõpust või täpsemalt öeldes isegi lõppudest, ütlemata selgelt välja, mis nüüd lõppema hakkab. Etendus koosnes neljast veerandajast, esimeses etendati nii öelda traditsionaalset teatrit - hesse zarathustra ainetel, teises juba sotsiaalkriitiliselt olmet - sõpruskonna (teatri) ühist koosviibimist, kusjuures suudeti jätta küllaltki mitteusutav ning võlts mulje, kolmandas aga abstraktset performance teatrit - inkade maailmalõpukuulutuste ning arvuti- ja infoajastu templiga, neljandas osa jäi juba mulle kaugeks. Kuid mõte igale kodanikule riiklikult antud 8gb kõvakettast on päris lahe kujund tänapäeva ja homse piiratusest. Hea oli.

London River

Brenda Blethlyn teeb täiesti müstiliselt elutruu rolli, igas filmitud kaadris on näha emaks olemise ehedust ja muret nii nagu mina seda ette kujutan. Meenub stseen, kus Elisabeth eksleb tänavatel oma tütre fotoga ning uurib ühe juhusliku möödakäija käest pildile osutades, kas on nähtud noort tütarlast, juba küsimise ajal on Elisabethi näos näha äraolemist ning nõutust, kuid ta suudab siiski 'ei' peale oma väärikuse kokku riisuda ning õpitud viisakuse näole manades kenasti veel tänada, kui juba otsib silmadega uut õlekõrt. Mulle jäi see pilt silme ette. Täiesti võrratu rolliesitus.

Danzumehelt pikemat mõõtu kokkuvõte.

Perikles

Chinese roulette

Praht, linn ja surm

Hindan rahuldavaks ainult näitlejatööde poolest. Üldiselt jääb minu jaoks kvaliteedimärgiks Ojasoo või Ojasoo/Semper kooslus. Toompere jr. (Kommunisti surm), Õunpuu ja Sarv (Rambo) pole leidnud teed mu maitsekaardile.

Sinel

Gogol kujutas meisterlikult "väikeste inimeste" maailma, kus läbi groteski naeruvääristatakse rumalust ja tühisust. Gogoli "Sinel" on irooniline lugu pisikesest inimesest, kellele sai uue sineli õmblemine trepiks taevasse, kust kurjad inimesed ta peagi valusalt tagasi maa peale tõid. Kaob sinel - kaob maailm, puruneb süda ja hävib universum. Kas me, väikesed inimesed, usume endasse või sinelisse?

Sellele aitab vastust leida T-Teater oma uuslavastusega! Rasketel aegadel tuleb rääkida rasketel teemadel. Aga alati võib seda teha läbi huumori või mis veel parem, groteskse huumori prisma :)

Dreamland

Red Chapel

Videocracy

Tase!

Lohetatöveeringuga tüdruk

Samanimelise raamatu põhjal vändatud film, on oma sisemuselt täiesti puhast tõugu dekkar, mis käib juba Agatha Christie ning Conan Doyle poolt teada tuntud, sisse tallatud rada. Tunnisatan, täpselt minu tass teed.

Loo keskmes on seda puhku ühe Rootsi kröösuste suguvõsa preilinast võsuke, kes 16 aastaselt salapärastel asjaoludel, ühel suvisel päeval jäljetult kadunuks jääb. Nüüd 40 aastat hiljem on suguvõsa peal tulnud kange tahtmine ikkagi teada saada, et mis siis toona tema lemmik sugulasega juhtus. Juhtunut palgatakse uurima keskealine, pehme käitumise ning tühmi pilguga ajakirjanik Mikael Blomkvist, kelle teed ristuvad noore, jõulise iseloomuga aruvtinaaskli Lisbethiga. Tänu kellele hakkab ka võigas lugu lahti rulluma.

Lugu on püütud vürtsitada seksuaalse brutaalsusega ning peategelaste soorollide vahetusse seadmisega, kui esmase valiku otstarbekust ma ei suutnud hoomata, filmi sisulise väärtuse tõstmise seisukohalt, siis samas soorollide vahetus, aga pikkis sisse muhedat huumorit. Kasvõi siis Mikaeli püüdlikud vestluse üritused hommikulauas, munapudru ees, pärast tormilist ööd, stiilis - Mis sa täna teed? Läheksime koos kuhugi?

Nohjah, hea oli.

United T-Shirt

United's soul is never sold
So proudly wear the Green and Gold
We'll never wear our famous Red
Til Glazer's gone or even dead

So raise that ancient standard high
By Green and Gold we'll live or die
That day will come again for sure
When we can wear our Red once more.

Linnar Priimägi ütles...

Elu mõte on õnnelikult surra.

Sherlock Holmes

Arthur Conan Doyle originaal Sherlock Holmesi tegelaskujust, ehk siis kirka ning üdini loogilise mõtlemisega eraklikust härrasmehest, kes on samas ka ekstentriline veidrik ei ole järele jäänud muud kui nimi ja raamatukangelast iseloomustavad klisheed. Tunda on, et Ritchie on vastavalt tellimusele vorpinud juba nii Surmarelvast või Visa Hingest tuttava märulifilmi kangelase. Tuleb tunnistada, et Dr House sarja stenaristid on küll Sherlock Holmesile karakterile tunduvalt paremini pihta saanud kui eelpool toodud härra.

Mind ausalt öeldes kurvastab, et ring on täis saamas ja kõike vana head kulda tuuakse värskes, kommertslikumas vormis kinolinale. Tuli 'Inglorious Basterds' ehk 'Allo, allo', tuleb 'Alice Imedemaal', tuli 'Sherlock Holmes' ehk 'Surmarelv' jne.

Unustades raamatu ja legendaarse venelaste ekraniseeringu, mille eest Vassili Livanov kusjuures brittidelt impeeriumi ordeni teenis kui kinoajaloo parim Sherlock Holmes ja keskendudes ainult filmile, siis suureks üllatuseks oli Ritchie puisus. Just puisus. Vaid pisku eest oli sisse pikituid nii ritchie-like kandvaid, mahlakaid dialooge, kirjuid tegelaskujusid, erakordset kaameratööd ning pöördeliste momentidega lugu. Üllatav. Lugu hargnes suures osas Dan Brownlikult etteaimatavalt, kõike vaatajatele ette nämmutades ning lõppes lubadusega tuua ekraanile ka järg professor Moriarityga, keda kõigi eelduste kohaselt kehastab Sean Connery. Sure bet!

Kiita saab kindlasti Mark Strong kurjuse rollis ning ka muusikaline valik, iirilik keelte tinistamine andis just õiget vunki. Aga jah, ei miskit suurt elamust, pigem ikkagi ajatäide.

Kirjutatakse - http://filmifriik.wordpress.com/2010/01/14/sherlock-holmes/

Kes kardab Virginia Woolfi?

Kes jooke ei sega, seda joogid ei sega!
Joome pumpsuva südame ja maksakelme libeduse terviseks!

Nõustun No99-ga - Edward Albee näidend on üks kaunimaid, põnevamaid, kuid ka samas ka üks kurvemaid armastuslugusid, mis kunagi kirjutatud. Loo sünopsis on oma olemuses, aga äraütlemata lihtne: vanem mees ja vanem naine on abielus. Neile tulevad külla noorem mees ja noorem naine. Ja... puhkeb põrgu. Algab psühholoogiline tulevärk, kus heleda leegiga põlevad väsimus, tüdimus, vihkamine, pettumine ja üksindus, kuid kus tuhka eemale pühkides tulevad nähtavale lojaalsus, kirg, usk ja armastus. See on lugu, kus kaks inimest on liiga targad ja liiga meeleheitel, et raisata oma aega ühiskondlike konventsioonide ja moraalinormide peale. Siin käib võitlus elu ja surma peale.'

Kogu tükk ongi üks suur psühholoogiline "mäng". Vanem paar mängib omavahel "lapsega" mängu, mille reeglid selguvad mängu edenedes. Vanem naine mängib oma mehega võimumängu. Tänu tema isale on nad oma elujärjega nii heas kohas kus nad on. Vanem mees mängib saladuste avastamise mängu. Vanem naine mängib ka seksuaalset mängu mõlema mehega. Noorem naine mängib varjumängu oma mehe ees, hoides selle eest saladuses üsna olulisi elulisi asju. Noorem mees mängib unistuste mängu - varjatud ambitsioonid, noore mehe jahi ja vallutuskirg...

Mu lemmik, Mirtel, on üliemotsioonalse, tähelepanu otsiva, švipsis, lapsnaise - Kullakese rollis vahetu ning äärmiselt veenev, kuid ohtraid ovatsioone jääb kergelt kraapima tundmus nagu oleks vägisi otsitud Kullakese karakterile teiste osadega võrdväärse jälje jätmist etendusele. Nohjah, No99 eripära jällegi. Marika Vaariku ees kergitan kaabut ja kulme. Iga rolliga on minu jaoks mitte midagi ütlevast näitlejast saamas tõeline diiva, iga kord suudab ta üllatada oma rolli sisseelamise, meisterlikkuse ning mitmekülgsusega, minu jaoks vaieldamatult etenduse parim osa täitmine. Sergo Vares ja Hendrik Toompere jr, mängisid end küll tugevalt rolli sisse ning täitsid oma kohad perfektselt, kuid jäid siiski kahe tugeva plika varjus pigem tahaplaanile. Tean, et vastuvaidlemist kohtan kindlasti naissoolise publiku hulgast, keda oli etendusel kindlasti valdav enamik.

Kirjutatakse:

http://danzumees.blogspot.com/2009/12/kes-kardab-virginia-woolfi-no99.html

Margarita ja Meister

Esmalt tahan teha krapsaka kraapsu ning kuningliku kummarduse No99 lava kujunduse ning videovisuaalsete efektide ees. Oh ja ah. Ääretult võimas. Eriti kaif oli nautida Pontiuse Pilatuse loo lahendust suurel ekraanil, kui näitlejad vingerdasid horisontaalis põrandalaudadel ning kaamera võttis otsepilti laest, lastes 9-l erineval stseenil lahti rulluda läbi pärgamendirullide suurel ekraanil. Kaunis, värske, fantastiline! Elamus missugune.

Pepeljajev otsustas 'Margarita ja Meistri' müstilise maailma tuua vaatajateni läbi tantsude kaskaadi. Ega dramaturgilises mõistes polegi võimalik sellist suurteost klassikalise teatri võtmes lavastada, tulemus oleks paratamult lahjema poolne. Samas pean tunnistama, et ei ole mina mitte suur tantsulembur, ega ole kogenud kunagi koreograafilist orgasmi. Silma jäid kergelt pungestatud tantsud, pingestunud näod õhetamas, kohmetud seelikud, nurgelised tõsted, jah. Kuid teisest küljest oli kõik nii loomulik, naturaalne, pulbitsev, noored olid tahtmist täis, mis teeb suurimat hea meelt.

Kuigi esmasel kohtamisel ei leidnud ma veel 24.kursusest ühtki lemmikut, siis potentsiaali on kindlasti Kaldoja Lauril ja Tiiduse Jüril.

Kokkuvõttes nõustun heameelega Ireen Viktoriga - "On ütlematagi selge, et „Meistri ja Margarita” lavaletoomine saab romaaniga võrreldes olla paratamatu läbikukkumine, sest oma kaootilisuses niivõrd harmooniline teos lihtsalt ei vaja kunstilisi metatõlgendusi."

Kuid Pepeljejev ja noored ei kukkunud läbi, vastupidi. Suurepärane elamus, oma energia, tempo ja effektidega.

Kirjutatakse:
http://www.epl.ee/artikkel/478894
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9525:kuratlik-kabaree&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3270
http://danzumees.blogspot.com/2009/12/margarita-ja-meister-lavaka-24lendno99.html

Los abrazos rotos (Murtud Embused)

Noh nii, ma arvangi, et hispaania kino tegi filmi euroopale. Ja jumalale tänu, et nii tegi. Tõesti kaunis. Palun veel.

Ning nii hea, nii hea on mõelda, et hispaania melodraamad penelope cruziga (kummardun pedro) on niivõrd palju emotsionaalsemad kui hollywoodi romantilised komöödiad meg ryaniga või venetsueela vedelseebid metsiku roosiga. Ma arvan. Kuigi keda ma petan, kõiki ju meid juhib kokkuvõttes sama pult, kui ainult sageduse paika saab.

Silma rõõmustavad rohked värvikirevad kaadrid Kanaaride vulkaanilisest mustast liivast ning kuumaastikest. Kaunis.

Kirjutatakse:
http://www.imdb.com/title/tt0913425/>
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9671&catid=4&Itemid=3&issue=3274
http://ajaveeb.ekspress.ee/film/?p=281>
http://danzumees.blogspot.com/2009/10/los-abrazos-rotos-murtud-embused-broken.html

Kill the Referee

Sõnaga - tellimustöö. UEFA on löönud kohvrid letti, kohtunike maine parandamiseks, mis tegelikult ei olegi nii paha mõte, kuigi kõla on hirmus. Läbimõeldud, effektne, reaalne, professionaalne, liigagi professionaalne kui aus olla, samas emotsionaalselt põhjendetatud töö nn. euroopa kohtunike konsiiliumi poolt. Igaüks peab ju ometi õigustama oma kohta siin päikese all. Päike on ju hea.

Aga avati ka minu tuhm silm, võrdlusmomendiks pakuti seda puhku ometi nn. euroopa kohtunike absoluutset koorekihti (loe maailma), ilus. Isegi, vägagi ilus. Ja siis kodumaa. Ja minu jaoks püant - me olemegi samas kohas kus on ülejäänud Euroopa. Tippkohtunike taseme poolest siis. Ja see on minu jaoks hirmutav. Olla tänases päevas meie kohtunike tasemega võrdväärses lauas Euroopa eliidiga. Ilus koht kus olla. Isegi hirm kaunis. Kas võiks teha ennatliku järelduse, et jalgpalli arbiitri amet ei oma nagu Eestiski ka suures Euroopas erilist prežtiiži. Kas kuskil üldse omab? Kahtlustan, et mitte. Ei seal, ei siin. Ei kuskil. On ainult erandid, on meil Tohver, on neil Rosetti, oli meil Tutk, oli neil Collina, mitte et nad oleksid parimad, ei oska hinnata, aga mis neil on, on karisma, on isiksus. Üksikud näited siiski - kole lugu on, et nad on vähemuses. Aga nohjah.

Igatahes. Mina olen poolt. Muutuste poolt.

Kirjutatakse:
http://emmaste.wordpress.com/2009/12/02/kill-the-referee/>

The Imaginarium of Doctor Parnassus

http://www.imdb.com/title/tt1054606/

Looking for Eric

http://www.imdb.com/title/tt1242545/

Püha Tõnu kiusamine

Ninja Robot ütles kõik ära http://filmifriik.wordpress.com/2009/10/18/puha-tonu-kiusamine/ :

Eesti 2009
lavastaja Veiko Õunpuu
osades Taavi Eelmaa, Ravshana Kurkova, Tiina Tauraite, Hendrik Toompere, Katariina Lauk, Harry Kõrvits, Sten Ljunggren, Denis Lavant jt

Ausalt öeldes on mul antud filmist rääkides suur kiusatus minna ohutut teed ja rääkida assotsiatsioonidest, mis tekkisid antud filmi vaadates. Kõik silma ja kõrvu jäänud filmikriitikud ja filmiblogijad ja filmijaurajad on justkui kokku leppinud, et antud teose puhul tuleb rääkida seosetest, mis filmi puhul tekkisid. Visake ise kirjutistele silm peale ja panete tähele, et eranditult kõik räägivad Bergmanist, Lynchist ja teiste tipplavatajte tööde ja Õunpuu filmi sarnasustest. Olgugi, et endalgi tekkis ka väga meelevaldseid seoseid (näiteks filmi esimene pooltund meenutas mulle Kusturicalikku janti kaamoslikus võtmes), siis mul tekkis antud filmiga ränk probleem. Ei teagi, kas asi on mitu piiratuses, rumaluses, kitsas silmaringis või massimeedia poolt ära tuhmistatud mõtlemises, aga Püha Tõnu kiusamine jäi mulle lihtsalt kaugeks ja film ei suutnud minuga dialoogi astuda (või pigem mina ei suutnud filmiga dialoogi astuda).
Mulle meeldib, kui asjad on selged ja sümbolid lihtsad. Sestap olid filmi I ja II peatükk mulle vägagi meelepärased ja Õunpuu sammus Mati Undi kirjutistele vändatud filmide tuttavat rada. Inimesed, kes ei hooli üksteisest (matuserongkäik, mis jätkab rahulikult oma teekonda, ilma et pööraks tähelepanu avariile); mammonakultus (Ulfsaki mängitud külajorss tuleb Tõnu juurde: “Mu sõber sai just surma, oh, mitme liitrine mootor su autol on?”); kõledates majades tühja elu elav kõrgklass, kes hoolib ainult oma Bentlyst ja piisavalt suurest kasumimarginaalist jne. Kogu selle, ka meid iga päev ümbritseva tühjuse, keskel on Tõnu, kellel tekivad eksitsentisaalsed probleemid. Loogiline ja lihtne ja põnev. Aga kõik järgnev hüplevad tempos, ebareaalsuse ja reaalsuse piirimail liikunud kaos mulle nii mokkamööda polnud. Areneva loo asemel nägin mina paigaltammumist ja fragmentide kinolinale ilmumist.
Samas visuaalselt oli asi põnev, seda küll. Õunpuul on väga isikupärane ja äratuntav, võiks isegi öelda maailmaklassiline, käekiri. Kõik alates võttapaikadest lõpetades valguse ja varjudega on perfekstuseni viimistletud. Ja muidugi need näitlejad… kuigi kõik peale Eelmaa tegid väga episoodilised rollid, suudeti sageli ainult ühe etteastega teha väga meeldejäävad ja tugevad esitused. Veidi rohkem, kui paar minutit, sai pildis olla ka Kurkova ja ma ei saa ütlema jätta, et ta on potensiaalselt maailma ilusaim naine.
Niisiis: visuaalselt filigraanne, sisult ja ülesehituselt minu jaoks (tsiteerides Andres Laasikut) “liiga udu”.

postUganda

Lugupeetud meesterahvas, armas härra - kui Sul oleks võimalik naksaka eksperimendi korras üks päev oma elust veeta naisena – siis, mida Sa tahaksid PÄRISELT kogeda? Flirtimist? Magusat alistumist võrgutuse survele? Make-up´i ja võrksukki?

Aga äkki hoopis kuupuhastust, tagantseksi, rasedust ja keisrilõiget?

Või näpiksid lihtsalt niisama oma tisse, hüsteeritseksid ning takistaksid oma kana-ajudega poes, rannas ja liikluses asjade loomulikku logistikat?

Ja ilmselt, eelkõige, sooviksid kogetust aru saada nagu mees?!

Täiesti arusaadav.

Kontsert-etendusele ”PostUganda” võid tulla ja veenduda, kuidas Sinu piinlikumadki ja üldistavad eelarvamused naistest ja kaunitest kunstidest, PMS-hüsteeriast ja uuest veevalaja-ajastust tõeks osutuvad ja veel enamgi…

Muidugi, kõik mida Sulle siin NII paljutõotavalt serveeritakse, on üks suur lubadus. Keegi ei saa garanteerida, et see pole kõigest halvasti varjatud eelmäng jõudmaks klisheeni, mida kutsutakse kulminatsiooniks ning mis omal triviaalsel kombel niikuinii lõpuks ära tuleb. Vahel tugevam, vahel nõrgem ja vahel peab teesklemagi. Päris ilma ei jää keegi.

Samas, kallis mees, kui oled juba nii suure osa oma ajast käesoleva teksti läbimiseks kulutanud, leevendab seda kõige paremini ainult põhjani minek, ehk siis kohale tulek, et kogu ürituse pähkel ikkagi kätte saada ja nagu laulusalm ütleb:”Hammusta, Mihkel, katki see pähkel!”

See tähendab, et saalitäituvuse maksimeerimise haardesegmendiks on blonde, brunette ja readhead ning seda nii teen kui mature. See omakorda tähendab, et saalis on palju fertiilses eas ja aktiivsel partneriotsingul, seksuaalselt meeleheitel või lihtsalt vabameelseid naisi.

Meestele sissepääs 2 ühe hinnaga.

”PostUganda” on kontsert-etendus, kus emo võidutseb empaatia üle ja vastupidist teeselda on mõttetu. Kes julgeb üle võlli panna või otse võlli sisse panna, see tahab veel.

Nagu ikka.

my love!

Mark Twain ütles ...

„When I was a boy of 14, my father was so ignorant I could hardly stand to have the old man around. But when I got to be 21, I was astonished at how much the old man had learned in seven years."

Maarja kuulutamine

Seraphine

Film jutustab ilustamata, imetabase loo prantuse 19.sajandi naivistlikust kunstnikust Seraphinest, kelle looduslikest värvidest maalitud lõuendid olid erakordselt kirkad ning ühtlasi ka ebamaised, sarnaselt tema loomusega. Filmi saabki iseloomustada kõige paremini läbi Seraphine tegelaskuju - erakordselt siiras, otsekohene, ent samas etteaimamatu, sügav ning kütkestavalt kaasahaarav. Martin Provost on loonud vabalt voolava filmi ning Yolande Moreau on lihtsalt jumalik Seraphine rollis.

Oli värskendav.

Tõnu Õnnepalu 'Printsess'

„Ta sõi kiiresti ja alandlikult nagu koerad söövad“

„Filmides, mis mulle meeldivad on algusest peale selge, et see, mida tegelikult tahetakse, pole see, mida tahetakse. Kuigi see mida tegelikult ei taheta, tahetakse samas kõigest jõust.“

„Aleksandr muigas ja ütles, et arvatavasti elavad siin linnas ühed maailma kõige murelikumad inimesed. Neil on, mille pärast muretseda. Ja mida juurde muretseda. Nad on sunnitud. Nad on sunnitud ostma uue maja, sest praegun on nende ametikoha jaoks liiga väike ja ebamugav. Nad on sunnitud selleks pangalaenu võtma. Nad on sunnitud ostma uue auto, sest vana ei kõlba uue maja ette. Nad on sunnitud pügama ja kastma oma muru, sest muidu naabrid vaatavad. Nad on sunnitud sõitma puhkusele, milleks nad on sunnitud muretsema veel ühe pikapauto, sest tavalisse autosse ei mahu puhkusekraam ära. Nad on sunnitud tegema firmas lisatunde, sest neil on liiga vähe sissetulekut ja nad vajavad hädasti ametikõrgendust või nende firma rohkem sisse tooma hakkaks. Ja nad on sunnitud üksteise järele valvama, et keegi sellelt teelt kõrvale ei kalduks, või kui kaldub, siis ta välja heitma, muretsema selle eest, et ta ennast võimalikult halvasti ja süüdi tunneks. Õiged on need, kes muretsevad ja kes muret juurde muretsevad, nii et ikka kõigil muretseda oleks, et ei oleks tööpuudust.

See on orjade ühiskond ütles Aleksandr. Teisiti ja põhjalikumalt orjade ühiskond kui see, mis oli Venemaal. Ja pole kedagi, kes neile seda ütleks. Aga pole enam ka midagi, mis kinnitaks neile, et nad on õigel teel. See annab lootust.

Ja tekitab hirmu, lisasin mina.

Jah, valitsusedki on hirmul, kinnitas Aleksandr. Riikide peamine mure on, et majanduskasv ei aeglustuks. Nagu oleks tõepoolest vaja toota veel rohkem. Seda on raske ette kujutada, aga nii see on. Sest kui elu ei lähe paremaks, see tähendab, et asju ei tule juurde, siis hakkavad inimesed küsima, milleks nad orjavad. Sest praegu nad teavad, et nad orjavad selleks, et elu läheks paremaks. Kelle elu, pole tähtis. Et neil oleks pensionipõlves kindlustus. Et nad saaksid lõpuni osta asju ja muretseda puhkusereiside pärast…“

„Me pole ükski mitte sellepärast, et meil ei ole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba…“

Hecuba pärast

Peade Vahetus

Onu Tomi Onnike

Ametlikult esimene NO99 tükk, mis mulle tõsiselt vastu karva hakkas. Ei pugenud mitte kohe see maskeraad mulle naha vahele, ei puudutanud mind kuidagi, jäin vaid kõrvalt seirajaks. Meelde jäi ainult positiivses võtmes kõikide osatäitjate järgemööda jutustaja rollist läbikäik, deklameerides lõike 'Onu Tomi onnikesest' ja ehk ka lõpuvideo projitseerimine valgele linale, liigutades kaamerat linale lähemale, tekitades nii fokuseerimise efekti, aga seep oli ka kõik.

Tarkus

Jumalik.

Enjoy Poverty