Eesti Ballett 95

Pakkumisel oli popurii Estonias olevast ja olnust, kenasti sätitud suuremate dekoratsioonideta puhtale lavale. Üllatuslikult jäi pilk pidama modernsemal balletil, Mai Murdmaa säetud 'Ave Maria'-l, Tiit Helimetsa 'Aeg' nimelisel kompositsioonil, oma stiilipuhaste futukostüümidega ning lemmikuimaks kujunes Lode Devos-e loodud võrratus 'S'Agapo' julgelt omanäolise mininalistliku vormingu pärast.

Kolm vihmast päeva

Imetabane lugu, imetabaselt lavastatud Diana Leesalu-lt, imetabaselt mängitud värskelt lennult, ehe tahe ja intensiivsus. Puhas nauding. Mõned nopped näidendist:

Walker: 'Tead, ikka ju kipud arvama, et need inimesed, kes kunagi ei räägi, varjavad mingit tohutut saladust. Aga niisama tõenäoline on, et neil ei ole absoluutselt mitte midagi öelda.'

Ned: 'Flanöör on see, kes hulgub mööda linna ringi. Ta... uitab tänavail ilma kindla sihita... lihtsalt selleks et tänavail uidata. Ja peatub, siis... kui talle meeldib.

.....

Ned: Sest ta ei v-vajagi lootust. Ainuke, mida ta elult tahab, on... käesolev päev. Ja kui ta vanaks saab... siis ei meenuta ta Võite ja Kaotusi. Ta mäletab... mõningaid nüüdseks kadunud kohvikuid, kus ta jõi kohvi koos... veidrate, kõhedust tekitavate võõrastega. Ja inimestega, keda ta juba aastaid on tundnud. Põgusalt.

Lina: Sest olla flanöör tähendab olla üksi.

Ned: Jah... aga ma arvan, et mitte kunagi... üksildane.

Lina: Kas selleks sa tahadki saada?

Ned: Mul ei ole k-küllalt tugevat iseloomu. Aga ma s-sooviksin, et selleks saaks keegi, kes on minust parem. Sest minu arvates on see parim! Olla... vürstlik vagabond. Saad aru? Uitaja linnas. Jalutaja'

Ned: 'Ei ma ei usu, et nad (lapsed) tõtt räägivad. Öeldakse, et n-nad räägivad tõtt, aga... need, kes seda ütlevad, on lollid. Ma ei usu, et lapsed räägivad tõtt, pigem on nad... kohutavalt avameelsed.

...

Ja kogu aeg oled sunnitud imetlema neid igavaid asju, millega nad tegelevad. "Johnny luges täna viieni! V-viieni!" Ma ei oska midagi selle peale kosta. Ma lihtsalt seisan. S-see ei meeldi inimestele. Selleks ajaks kui Johnny oskab k-kümneni lugeda, pole mind nende jaoks enam olemas.'

Adem | Oxygen

Ausamat ja siiramat sorti vaatamine noorsantidest ning neidisest, kes põevad geneetilist haigust, mis päev-päevalt sööb neilt kopsud ning lõpeb varem või hiljem kopsude täieliku kokku kukkumise ja surmaga. Ehk filmi noorukid teavad juba varajasest lapsepõlvest, mis neid ees ootamas on ja kui palju vähem aega on antud elamiseks võrreldes teistega. Kuis säense teadmisega oma elu elada? Üks noorhärra, nimeliselt Xavier (Wouter Hendrickx) valib väljakutsuva, piiride kompamise strateegia, harrastades näituseks süvavee sukeldumist, vastupidavus alasi, ideega proovida nii paljut ja nii palju kui ettekirjutatud ajaga on võimalik. Teine noorsant Tom (Stef Aerts) vastupidi ei näe mingit mõtet tavapärasel pungestamisel ja on otsustunud niisama antud aja ära töllerdada ja võtta vastu tulev. Kaks vastanduvat suhtumist. Pole õiget, pole valet, kuigi ümbritsev keskkond sõprade, vanemate, arstide, armsamatega arvab erinevat. Arvab erinevat kuna on omakasupüüdlikult enesekeskne. Nagu ka noorsandid ise oma olemises. Ehk siis võib küsida, kes peaks elama kellele? Kas piiratuma ajaga inimesed mitte nii piiratud ajaga inimestele või vastupidi? Minu sümpaatia sai kuuluma igal juhul töllerdisele.

Teise nüansina jäi hinge kraapima taaskordne nägemine armastavast ja leplikust poja ja ema suhtest ning närvilisest ning konkureerivast isa ja poja oma vahelisest suhtest. Kas nii ongi juba säetud looduses, et vanem generatsioon isaseid tunnetavad nooremate poolt ohtu ning vastupidi noorem generatsioon vajab vanemaga generatsiooniga vastandumist. See tundub liigse primitiivsusena, kuid mitmeti on säenne konfrontatsioon jäänud silma. Kuidagi ebavajalik, tuleb tunnistada tõde.

The Wrestler

Jätkasin tutvumist Darren Aronofsky tegemistega ja tõesti, tõesti 'The Wrestler' oli suurepärane leid. Tegemist on jutustusega ennast ajalõksu mänginud endise aja ameerika maadluse kuulsusest Randy 'The Ram' Robinsion (Mickey Rourke), kes pole ringist välja saanud ja kuigi parim enne on möödus juba kümnendeid tagasi, tuleb endiselt leib lauale läbi valu peamiselt just nädalavahetuste etendustest, nüüd juba üsna väikestele auditooriumitele. Kõik hiilgav on läinud kaduva teed, on jäänud närbuv lihamägi, blondeeruvad valged salgud, võltspäevitus, treileripark, stripiklubi, kulunud ürbid, steroidid, armid ning ilus hing, millele on raske mitte kaasa tundma jääda.

Terviserike on lõppeks see, mis rattast välja paiskab väsinud keha, tuleb haarata antud võimalusest, otsida muutust ja kõrsi uueks eluks ning hetkeks vaid nagu kõik laabukski, hetkeks vaid kõik klapikski, kuid neh. Kokkusattumus siin ja kokkusattumus seal ning 'The Ram' ongi ringis tagasi, võimalik, et viimaseks korraks. Päris elu väljaspool ringimaailma on siiski hingele valusam ja parem otsida lepitust või lõplikumat sorti väljapääsu juba vanast heast..

Iluskurb lugu.

Moon

Põnevamat sortimenti vaatamine.

Cafe du Flore

Imetabane. Kaks erinevas ajas-ruumis lugu põimuvad üheks armastuse kolmnurgaks, millele antakse võimalus eksisteerida. Ilus, ilus lugu ja suurepäraselt vormi valatud.

Deemonid

Mäeots Ain on kenasti kokku õmmelnud mitu erineva tahuga õnnemänguri lugu, mis üksteisega erinevas ajavõtmes põimuvad. Tublilt tehtud.

Valhalla Rising

Nicolas Winding Refn jättis 'Drive'-ga niivõrd kutsuva mulje, et sai proovitud ka varasemat loomet 'Valhalla Rising'-u vormis. Tundlikku kaameratööd ning toorust oli küllaga, muud suurt silma paraku ei jäänud.

Grizzly Man

Timothy Treadwillil on õnnestunud kaaderdada mõned üsnagi kuldsed kaadrid ürgsest Alaskast. Näituseks, moment kui Timothy tutvustab tagaplaanil toimetavat võimast isagrislit kui oma suurt sõpra ning samal ajal silkavad üle niidu ka kaks rebast, kes suures uudishimus tulevad tutvust tegema Timothy ning kaameraga. Või teise momendina üsnagi lähedalt üles võetud kahe võika isagrisli võitlusest territooriumi ning paaritusõiguse pärast, teeb domineerivam pool järsku sõna otses mõttes põhjad. Neid kaadreid jagus omajagu. Aga need kaadrid olid kõik Timothy Treadwilli omad.

Werner Herzogi kaadrid kuulusid, aga Timothy Treadwilli kui persooni lahti muukimiseks. Aus olles, siis miskit paeluvat nüüd küll pinnale ei tõusnud, kui vaid teadmine, et tegemist oli üsna lihtsameelse indiviidiga ja mitte seepärast, et ta grislidega koos otsustas suvi veeta, vaid pigemiti kuis ta seda ise põhjendas ning kuis ta väljendus ülesvõetud kaadrites.

Tokerjad

Anija mõisast on omajagu kordi mööda uhatud Kehra Tallinna lõigul, kuid senini pole sammu sisse astuda olnud suuremat põhjust. Rõõmustav, et Anne Türnpu ja Eva Klemets säense võimaluse andsid. Põnev oleks asjaosalistelt ise kuulda, mispidi ja kuis täpselt nad oma otsingutes näitemängule just Anija mõisaparki jõudsid või teisalt hoopiski tuli otsida sobivat näitemängu, mida ses suurepärases paigas publikumile pakkuda. Huvitav.

 

Imetabaselt täkkesse on küll neil tütarlastel õnnestunud ruum ja aeg sättida. Kergelt küll niiske, kuid siiski selge taevaga, vähemasti ma tahan mäletada, et taevas oli selge ja etenduse edenedes sirasivad juba esimesed tähed laotuses. Õhk oli meeldivalt jahe ning tasahilju saabuv sügisese õhtu lummav pimedus. Ruumiliselt oli leitud just mitte küll Eesti mõisaparkides harukordne tammepuude ringjas kogum, ehk minu kujutluspildis nö püha hiis, kuid kindlasti harukordselt sobiv paik etenduse keskpaigaks olnud ringlavale. Mäene üksteist täiendav koostoimimine kogu olustikus. Tuleb tunnistada, et värskes õhust varajasemate teatri kogemuste põhjal pole õnnestunud oma lihtsuses nii täiuslikus ajas ja ruumis varem etendust kaeda. Õnnestus leida ka üks klõpsakas veel sest kirgastavast paigast ja ajast:

Sügavamat sorti kummardus kord veel lavastaja tandemile ka oskuse eest, mitte üle sõita näitepaigast näitemänguga, vaid anda ka paigale ja ajale loo jutustamisega sügavust juurde. Pean tunnistama, et pööramäng pööramänguks ja eestlaste õiglusmeelsus õiglusmeelsuseks ja kannatused kannatusteks, see kõik jäi täiendama seda visuaalset ja tunnetuslikku kohaga kaasnevat elamust. Kõik need väikesematki detailid nagu koorilaulu viimine taamale, publikumi selja taha ja siis omakorda suures konvois üle heinama saabumine lavale või hiiglaslikud valgest riidest nukuteatri nukkude laadset kratid eemal pimedas öös vehklemas või mõisahärra kõne mõisakatuselt rahvale või kali ja mulgipudru ühises lauas mida publikumile serveeriti või ... Seda jada võiks jätkata veel pikalt ja pikalt.

Sõnaga jään arvamise juurde, et kogu näitemäng oli kummardus kodumaistele suurepärastele augustiöödele ning võrratule mõisapargi atmosfäärile ja selle tajumine oli uudne kogemus ja ääretult ergastav. Aitäh!