Üllatavalt muhe lugemine Mart Soidrolt.
Juba eelnevalt olemasolnud sümpaatia Mürka vastu sai raamatust ainult kinnitust juurde. Mehel oli süda ikka väga õiges kohas, mis ajalehe veergudelt ei pruukinud alati välja paista, samas kogu raamatut läbiv foon oli üdini positiivne, kõigil jagus vaid häid sõnu, nii lähedastel, endisetel meeskonna kaaslastel, kui treeneritel. Kõikse kriitilisem oli vast oma tegemiste vastu Müür ise, eriti mis puudutas nooremas eas antud intervjuusi.
Isiklikus plaanis oli mul vähe teadmist Martini korvpalluriks kujunemise ajast, seega tuli üllatusena Andrise periood, periood kui ta oli koolist välja visatud, NL-i laagreid enam ei olnud ning sisuliselt oli noor talent ripakile jäänud, kellegil ei paistnud teda vaja olevat - keegi mainis veel, et käis samade ketsidega nii väljas kui Andrise treeningutel jättes eluheidiku mulje. Andrises võttis ta küll oma esimese Eesti karika, kuid perspektiiv korvpallurina oli ikka üsna õhukesel jääl selleks ajaks. Päästis poisi lõppeks minek Rootsi, ära siinsest keskkonnast. Algselt ei plaaninudki Mürka seal maal kossu mängimisega jätkata ja tegi lihttööd, vaid kõrvaliste abiga jõudis ta korvpalli tagasi ja nagu klishee kõlab - ülejäänud on juba ajalugu.
No comments:
Post a Comment