Tähemängud ja mängutähed

Piibu ja Tuudu teatris teevad noored vana hea Volgi tekstidele ehitatud lõbusaid tähe ja sõnamänge väikestele inimestele. Hoogsalt ja hingega teevad, väikestele inimestele meeldib.

Lühkarid 4.0

Lühkarid 4.0, minu jaoks 2.0. Nähes üles astuvat koosseisu nimesi, tekkis suur tahtmine seda punti koos toimetamas kogeda. Paraku jäi seekordne sisuline pool, sh ka huumori osa tagasihoidlikuks võrreldes esimeste lühkaritega. 

Parim stseen oligi kohe alguses ära, kui näitlejad tulid üleriietes lava ette, saali ja publikumi üle vaatama nagu muuseumisse. Kommenteeriti, istuti publikumi keskele jne. Oli äge. Rohkem suuremat seekord paraku kaasa võtta ei ole.

Arabella, mereröövli tütar

Ütled "Arabella, mereröövli tütar" ja silme ette kerib koheselt Peeter Simmi legendaarne film aastast 1982. Lembit Peterson Taaniel Tinana, Urmas Kibuspuu Aaduna, Inga-Kai Puskar Arabellana, siia juurde veel meite oma aja parimad Ulfsak, Kark, Kukumägi, Üksküla, Luik, Pärn ning muidugi Ilmar Tammur kokk Adalbertina. Täielik ilutulestik. Väga palju kõrgemale enam latti nihutada ei saa.

Nukuteatri oma Mirko Rajas võttis ka ette Aino Perviku loodud kurbilusa loo isast ja tütrest, tingimusteta isa-armastusest ning tüdrukust, kes keset kurjust ja ahnust säilitab oma puhta südame. Ka kõige karmima kesta all võib peituda haavatavus ning et valik "headuse" kasuks ei ole alati see kõige kergem tee. Kõik see sai välja mängitud, visuaal ja lugu kandsid, aga siin oli üks AGA, üks väga suur AGA - näitlejate rollidesse valik.

• Ott Aardam Taaniel Tinana. Piraadipealik, kes peaks kohutama ja õhkama ohtlikkust, jäi liiga pehmeks. Aardamlikult pehmeks, ei olnud seal vajalikku jõulisust, autoriteeti, no ei olnud mereröövli laeva kapten. Isaarmastuse osa mängis kenasti välja, aga piisavat kontrasti tema ameti karmusega. Ott on ju puhas Aadu ;)
• Alice Siil Arabellana jäi veidi liiga tuhmiks. Ootasin rohkemat energiat, trotsi ja seda erilist sädet, mis lausa põles filmi Arabella silmades. Kõik sai jällegi tehtud, aga ootasin põlemist, ehedat põlemist.
• Risto Vaidla lahendas Aadu igati kenasti ära. Ainult, et miks teda Taanieli rolli ei valitud!!!?

Lühkarid 1.0

Kinoteater lubas lühikesi ja ootamatuid lavalisi katsetusi. Lühisust oli, ootamatust veidi vähem, lava oli suur, katsetusi oli omajagu. Teatrit klassikalises võtmes ei pakutud, samas meelele lahutust jagati kulbiga. Muhelema ajas kohe mitmet puhku, aga sain ka korda kaks südamest naerda. Aitäh nende momentide eest!

Kõikse enam sobis andmeteatri osa, kus reaalajas publikult küsitud küsimuste järgi andmepõhised visuaalid linale kuvati ja Henrik Kalmet ning Mari-Liis Lill vastustest absurdseid korrelatsioone ja tõlgendusi otsisid. Tabav!

Näitlejate punt oli seekord meeldivalt tihkelt lemmikuid täis Kalmet, Lill, Sarv, Schmidt, Mägi, Pohla. Sama formaati lubati hooaja lõpuni pakkuda, seega hoian silmapiiril.

Bullerby lapsed

Lastekaitsepäeval oli Kiisa Rahvamajas pakkumisel Viljandi Laste- ja Noorteteater REKY nägemus Astrid Lindgreni imeliselt kokku kirjutatud Bullerby laste juhtumistet ja tegemistest. Raamatus on lugusid ikka omajagu, seega paratamatult on tulnud teha valik, mida võtta ja mida jätta ja kuidas kõik sujuvaks tervikuks lavale kokku põimida. Kohati nagu kergelt hüplik sai lugude vahetus, aga suures vaates jooksis lugu ikkagi mingit loogilist rada pidi.

Näitlemise osas oli ilmekust suti liiga palju minu jaoks, aga väikestele inimestele ilmselt parajalt. Nalja ja suhtlemist publikuga oleks rohkem oodanud.

Sisalik

Lepo Sumera loodud "Klaveripala aastast 1981" on siiani mu lemmik kodumaise helilooja loodud klassikaline teos läbiaegade, seda oma imetabase melanhoolse õrna jõulisusega. Olles kuulanud ka teisi Sumera teoseid on köitnud mind ikka tema omanäoline fantaasiaküllane muusika tunnetus, mis jääb pikemaks ajaks kaasa kumama. Just täpselt seda kaasatulevat kuma läksin otsima ka "Sisalik"-ust. Balletist, mille kirjutamist Sumera alustas hoogsalt 1987.a, kuid pöördeliste aegade tõttu jäigi see lõpetamata ning ei jõudnud kunagi lavale. Nüüd tähistamaks 75 aastat Sumera sünnist, kirjutas helilooja Märt-Mattis Lill säilinud käsikirjade ja visandite põhjal balleti lõpuni. Marina Kesler omakorda kaasajastas käsikirja ja seadis koreograafia.

Valmis sai kaasaegne ballett. Lugu viib vaataja kahte paralleelmaailma, ühelt poolt filmivõtete filmilugu ja teisalt filmi kõrval eksisteeriv päris maailm, selle keskmes Sisaliku peaosatäitja Tiina, kelle jaoks kaks maailma kokku kasvavad. Meelde tuli nii Aronofsky "Must luik", kus sündmustik jookseb vägagi sarnast rada pidi. On armastust, on intriigi, on reetmist, on traagikat. 

Marina üllatas mind tekstilise osaga, mis oli sisseloetud Marko Matvere poolt, sõnateatrit balletis ei osanud ma oodata.

Lavakujundus ning kostüümid on Reili Evarti poolt saanud stiilipuhtad ja silma paitavad.

Muusikaline tervik oli hea, aga paraku ei leidnud ma sealt otsitud kaasa kumavat meloodiat seekord, mistõttu ka kogu kogetu jättis eelneva ootuse tõttu kahetise tunde. Kõike nagu oli, samas mitte päris seda mida otsima läksin.

Minu jälg

Nüüd sai teatrikülastuse debüüt tehtud ka teise väikese inimesega, mõne kuu pärast kolmeseks viskava noorhärraga. Valituks osutus ikka Noorsooteater ja nende värskeim väikelaste lavastus "Minu Jälg". Klassikalist lasteteatri mõõtu etendust siin ei pakutud, peamine ei olnud sõna ega loogilist rada pidi kulgev jutustus. Hoopis kolm tegelast (Katri Pekri, Karl Sakrits ja Mirko Rajas) otsimas ja tunnetamas maailma läbi oma hetke emotsioonide, mis läbi joonistuste ja värvide ning helide ja tantsu hoomatava kuju said, muutes etenduse nii justkui unenäoliseks. Kogemuslikku laadi teater.

Olin üllatunud, et noorhärra kõike nii lummatult vaikides üksisilmi endasse salvestas, olles laval toimuvaga kaasas, peaaegu nihelemata. Etendus oli ju omajagu pikk, ~40 minutit. Kui pakuti võimalust lavale minna ja kriitidega ise jooni vedada suurtele valgetele poognatele, tegi see mehe pigem ettevaatlikuks, aga kriidi võttis siiski kätte ja jooned sai tõmmatud paberile, kui julgestus kõrval oli.

Algus on tehtud 😊

Alice Imedemaal

Teistkordne vaatamine, sedant puhku koos nooremast põlvkonnast kaaslasega. Toimis hästi nii mulle kui ka 4,5 aastasele tirtsule. Kogu etenduse aja olid silmad laval ning tuli palju küsimusi, kes see on ja kus ta läks jne. Suurepärane vaatamine lastega Estonia repertuaaris.

Vend Antigone, ema Oidipus

Vaadates viimaste aastate teatrikülastuste tihedust on selge, et mu suurem teatrilembus on hakanud ära hajuma, ei kisu kuidagi enam saali nii kuis varem. Karikas hakkab ilmselt täis saama. Olen nüüd reeglina lasknud end kaasa vedada kaaslasena või siis valinud programmi hoopis väikestele inimestele, et neile uksi aknaid võlumaailma avada. Päris endale on jäänud väga üksikud juhuslikud ampsud. 

Vend Antigone, ema Oidipus jooksiski nii juhuslikult mingi hetk sisse, lähemalt uurides selgus, et Unt, Ojasoo ja antiiktragöödia, igati isuäratav kooslus. Ampsasin ära.

Hea otsus. Ojasoo ikka oskab mastaabis lahendada. ~5h kõlas paberi peal küll istmikule väljakutsuvalt, kuid tegelikkuses ei saanudki aru kuhu see aeg läks, omavahel ajaliinis põimuvad lood haarasid endasse ja viisid kaasa. Antiik-Kreeka müütidele ja näidenditele kohaselt olid lood ülevoolavad, verised, õpetlikud. Kangelased selgepiirilised ja sirgejoonelised, mängides nii välja ajatud inimeseks olemise teemad - võimuiha, ahnus, armastus, reetmine jne.

Ojasoo, Türnpu ja harfil mänginud Lisanne Rull lõid ugrimugriliku helikeele ja lauluga imelise silla meie kultuuriruumi ja antiikajastu lugudega. Hämmastav kui hästi meie regilaul sobitati oma ürgse jõu ja hillitsetud raevukusega antiikse mütoloogiaga nagu just selle jaoks olekski need lood kunagi loodud. Suurepärane õnnestumine helikujunduses.

Jaanus Vahtra kostüümid ja üldine lavakujundus oli sihitud tooma kauget ja tolmust tänasesse aega, adidase kuldsete triipudega dressid, maadlustrikood, jooga liibukad, nahksaapad jne. Samas pikad valged toogad, kuldne müür laval, kõik see mängis tänapäeva ja kunagise piiril, tahtes jätta muljet, ajas võib muutuda küll väline, aga sisemiselt maadleme me ikka samade pahede ja nõrkuste ja ideaalidega. Äge!

Näitetrupi mängu kooskõla osas pidin aga üllatuma, minu jaoks ei jooksnud kuidagi kokku ülejäänud ansambliga Sukka, Passi, vähemal määral ka Teplenkovi ja Kanguri rollilahendus teiste laval olnute vaibiga. Nad jäid selgelt omanäoliseks ja eraldiseisvaks. Kas lavastaja nägemuses tahtlikult või tahtmata, ei tea, aga jäi kriipima muidu väga õnnestunud tervikut.

Lenda, lenda röövik

Alates kolmandale eluaastale mõeldud Nukuteatri - "Lenda, lenda röövik" on õpetlik ja suurepäraselt vormi seatud lugu liblika eluringist - munast, röövikust, nukust liblikaks kasvamisest ja siis uuele ringile minekust. Kogu komplekt on läbimõeldult ja kenasti kokku pandud, eriti just kunstilises plaanis - nukud, lava ja näitlejad näevad kõik nii stiilipuhtalt kenad välja! 30 minutit suurepärast lasteteatrit!

Reis metsa lõppu

Oeh, ei suuda ma paraku Lauri Lalge otsingute, laialivalgumiste, abstraktsioonidega ühte sammu kuidagi astuda. Kunstiliselt oli küll ägedaid lahendusi kaameratöös ning meenuma jääb veel kile peale metsa maalimine, aga kokkuvõttes sammus see etendus minust mööda ja kahju oli sellest istutud 2h.

Mure staatuse pärast

Lavastuse aluseks on Alain de Bottoni 2004. aastal ilmunud raamat "Mure staatuse pärast". Alustuseks loetigi ette lõike raamatust - staatuse definitsioon, autori sisuline arusaam, jne. Hetkeks tekkis värelus, ega ometi terve etendus ole üles ehitatud raamatu ette lugemisele. Õnneks siiski mitte.

Raamatu ette lugemine oli vaid sissejuhatuseks, loomaks aluspinnast etendajate põhilisele postulaadile - kõiki inimestevahelisi probleeme on võimalik seletada murega iseenda staatuse pärast kogukonnas või ühiskonnas. Erinevate näidetega nii isiklikust elust kui üldisemas võtmes tõstetegi samm-sammult liha oma postulaadi luudele. Vajutati nii päevakajalistele kui ka ajatutele valupunktidele ühiskonnas, aga ainult korraks ja põgusalt, ühtegi teemasse sügavuti minemata. Tulipunktiks oli - ebaõiglus/ebavõrdsus külvab vägivalda. Kui laval valmisid Molotovi kokteilid ja etendajad tõmbasid maskid pähe, siis mõtlesin, et nüüd oleks küll sümboolne neil astuda Kanuti Gildi uksest välja ja lajatada need kokteilid üle tee oleva hoone seintele, nii kaugele siiski ei mindud.

Sõnaga oli selline kultuuriinimeste ühiskonnakriitiline kammerlik piiksatus, oli hea, mulle meeldis.

Loomade karneval

Nukuteatrile kergeks vahelduseks mõtlesime väikese inimesega ka Estonia teatri menüüst miskit ette võtta. Kõikse sobilikum tundus kõige pisematele, alates 3.eluaastast, mõeldud mänguline muusikaline tantsuetendus "Loomade karneval". 

Etendusel on publikum ja orkester ja näitlejad kõik toredasti koos lähestikku lavale seatud nii, et väikestele silmadele ja kõrvadele oleks kõik kergesti hoomatav ja kogetav. Laval tantsivad tüdruk ja poiss oma mängulises fantaasia maailmas, kus minnakse vete ja metsa sügavustesse ning kohtutakse erinevate loomade, lindude, kalade ja isegi dinosaurustega, koos orkestri saatva hoogsa kaasamänguga igati kaasakiskuv ja tore retk. Nii vähemasti arvasin mina, aga üllatuslikult väike inimene, kes küll jälgis kõike põnevusega arvas lõpetuseks, et nukuteatris on ikka toredam ;) Seekord siis nii.

Sansaara

Sansaara etendus on küll mõeldud väikelastele, kuid minu 3,5 aastasele teatrikaaslasele jäi lugu kõrvalt vaadates veidi liiga abstraktseks, kuigi ta jälgis terve aeg huviga laval toimuvat. Etenduse sügavamat mõtet avastamise, hirmude, sõbraks saamise ja sõpruse kohta oli vaja hiljem juurde seletada. Mitmele väiksemale tegelasele tundus pilvemees aga nii hirmutav, et võttis isegi vee silmast lahti, kuigi lavale seatud toonid ja kostüümid olid heledalt pastelsed, liikumine rahulik ja muusika valdavalt leebe. Sõnaga see etendus tundus olevat rohkem lapsevanematele kui lastele endile ;)

Kergelt kulmu kergitama pani ka range kord väikelastele mõeldud etendusel, kui lapsed nendeni veerenud palle hakkasid loopima tagasi lavale, siis tuldi keelama ning pärast etendust ei olnud lubatud kellegil lavale uudistama minna. Arusaadav mõneti rekvisiitide säilimise osas, samas jällegi ehmatas selline keelamine mitut väikest vaatajat ;(

Ukuaru

 

Tartumaal Vooremäe kuplite vahel, imeilusas männimetsas mängiti Veera Saare legendaarset "Ukuaru"-t. Õhtune päike paitas publikumi mõnusalt selja tagant ning mängis laval puude vahel romantiliselt kiirte ja varjudega. Väga äge ja sobilik mängupaik "Ukuaru"-le. 

Kooli aegsest kohustuliku kirjanduse programmist ei juhtunud kahjuks "Ukuaru" minu lugemisse, seega võtsin mõned päevad enne etendust raamatu ette ja peaaegu ühejutiga ka läbi. Imetabane, kuidas Veera Saar on sõnu seadnud ja nii palju sügavust andnud peategelasele Minnale ja tema traagilisele elusaatusele, samas säilitades ikkagi optimistliku noodi erinevalt üdini masendavast "Tõest ja õigusest". Eriline roll on raamatus veel antud metsale, mida Veera Saar erilise tundlikusega on kirjeldanud. Tsiteerimise materjali on kohati üle lehekülje. Ilma liialdamata saan öelda, et olin Minna loost ehk raamatu esimesest poolest vägagi vaimustatud.

Seega ilmselgelt eelhäälestas äsjane lugemisekogemus ka minu ootused etendusele. Urmas Lennuk dramaturgina ja Peep Maasik lavastajana olid küll säilitanud raamatust tuttava sündmustiku, kuid rõhuasetused olid minu jaoks märkimisväärselt muutunud. Meeste rolle, nii Minna isa (Hannes Kaljujärv) kui ka Aksli (Pääru Oja) rolle oli omajagu suuremaks ja positiivsemaks kirjutatud, isa oli hoolivamaks Minna kujundajaks, õpetajaks, eeskujuks säetud ja rohkem teksti antud, raamatus ta suuresti vaid mühatas. Ka Akslile oli rohkem mõjusust ja asjalikkust juurde kirjutatud, lõpus jäi isegi mulje, et poisikesest oli mees saanud. Minna ema ehk eit (Garmen Tabor) oli ka kuidagi pehmem ja mitte nii vile kui raamatus nagu ka Minna (Ursula Ratasepp) ise tegelikult. Selline lahendamine valmistas mulle kerge pettumuse, kuna minu jaoks "Ukuaru" A ja O ongi vägevad terava keelega naised, kes lähevad läbi paksu ja vedela kui vaja. Mehed on rohkem statisti rollis. Lavastatud lugu oli aga harmoonilisem ning võrdsemate rollijaotustega. Kahju. See muutis minu arust väga erilsie loo tavaliseks, üheks paljude sarnaste lugude seas.

Omajagu oli juurde kirjutatud ka näitlejatele tekstilist osa, raamatus oli ajastule kohaselt juttu vähe, rohkem kirjeldatud Minna mõtteid, siin olid aga need mõtted Minna või mõne teise tegelaskuju suhu saanud, mis on ka arusaadav, muidu oleks olnud keeruline konteksti edasi anda. Samas see võttis jällegi ühe mõjuva osise kogu tervikust ära.  

Lausa häiriv oli aga täiesti uue tegelaskuju loomine külajoodiku näol, kas tõesti ei saa suvistel etendustel ilma palaganita? Ikka peab olema sees joodiku nalja!? 

Sõnaga. Väga eriline tekst oli lõppeks üheks tavapäraseks armastuslooks nuditud, mida mängiti küll väga ilusas looduslikus kohas, aga ootus oli siiski peale raamatu lugemist teine.

Luikede järv

Kui pakkumisel on Tšaikovski või Pepeljajev, siis katsun alati kohal olla. Nüüd aga kaks kohe korraga. Õnnestus veel ühele viimastest mängimistest pilet saada.

Audiovisuaalselt oli kogu kompott lihtsalt super põnevalt kokku pandud, ekraanil mängitavad kujundid ning pildid. Jällegi miskit täiesti uut, mida pole varem näinud. Lisaks oli Tšaikovski looming suurepäraselt ära mikserdatud ja lavale toodud. Super. Lugu ise ja näitlejad laval jäid selle ilutulestiku kõrval pigem teise järguliseks.

Melanhoolia

Juhan Ulfsaki juhtimisel pakkus Von Krahl Lars von Trieri filmi põhjal lavale toodud "Melanhooliat", eelmise teatrihooaja parimaks hinnatud lavastust. Mingil põhjusel arvasin või tahtsin, et see etendus mulle isiklikul tasandil väga meeldiks ja korda läheks, aga kokkuvõttes oli üllatuslikult hoopis keskpärane 'meh'.  

Suuresti oli jäädud filmist juba tuttava sündmustiku juurde ja hästi lavaliselt lahendatud. Kogu tegevustik toimus lavale kujundatud pimedas koopas kuhu aeg ajalt ka valgust paistis või siis oli tegemist hoopis apokalüpsiks valmistumisel peoga varjendis? Ka tegelaskujud oli samad ja oma isiklike sisepingetega, eredaimalt kerkis esile Anne Türnpu Tiina emana, keda painasid põlvkondade vahelised erisused ja pettumus, et ei suuda uue põlvkonnaga kontakti enam luua. Väga ehedalt tuli oma rolliga sisse. Äge. 

Kõik muu aga kuidagi kulges läbi udu, karaoke laulmine ja erinevad muusikalised valikud ja lahendused olid veel lahedad, aga kokkuvõttes ikkagi "meh".

Tsuhh, tsuhh, tsuhh...

Tsuhh, tsuhh, tsuhh... on kõige klassikalisem nukuteatri etendus kõige väiksematele, nii 1,5-4 aastastele. Poole tunnine etendus pikaks ei veninud, pea kolme aastasele teatrikaaslasele jagus vaatamist ja põnevust küll ja küll. Oli tuttavaid loomi, oli rong, oli mõni nali, mis talle meeldis. Rongivile oli küll veidi vali osadele väikestest publikumist ja tõi nii kaasa nutulaineid.

Pärast etendust oli võimalik tutvuda nukkude ja veduriga ja kolme Fedinandi aegse näitlejaga, tänase pensionäriga nagu nad ise end tutvustasid - Helle Laas, Are Uder, Riho Tammert.

MacBeth

Suur rõõm, et Ojasoo ja Semper on leidnud jällegi tahtmist ja vahendeid teha kodumaisele publikumile maailma tasemel teatri produktsiooni. Neile omaselt ikka suurvormis, seekord ühendades omavahel üheks tervikuks erinevat liiki kunstivorme - teatrit, filmi, kontserti, luulet. Säilitades seejuures no99 teatri aegadest endale omaseks saanud käekirja. Kokku pandud nii öelda totaalne kunst on igati küps, ei ole miskit liiga palju, ega samas ka liiga vähe. Sõnaga - kvaliteettoode.

Looks on valitud Shakespeare 'Macbeth', lihtne ja toores tükk. Tänasesse päevakajalisse (sõda + valimised) konteksti täpselt ajatatud. Võim, võimujanu ja mis see inimesega teha võib.  Lavastuse lehelt:

Inimesele naeratab õnn. Talle kuuluvad au ja kaaslaste lugupidamine, ta on jõudnud kaugemale, kui ta iganes oleks osanud unistada. Ja just siis läheb ta peast segi ning nõuab rohkem, veel rohkem. 

Elu on lühike ja tunnustus ja heaolu peavad temani jõudma kohe. Kohe! Tõusku tema aujärg kiiresti, kasvagu tema troon kõrgeks ja varjutagu selle sära troonile tõusmise valu ja valatud vere. 

Mitte igavest au ei ihka inimene, vaid sedasama käegakatsutavat, siin ja praegu. Võta, mis sulle kuulub! Haara võimalusest, enne kui see kaob! Astu üle kõigist takistustest! Ära kõhkle! Sest sügaval sisimas pesitseb kahtlus, et peale siinset aega ja aujärge ei tule enam midagi. 

„Macbeth“ on lugu mehest, kes päästab lahti verepulma. Ühest tapmisest saab mitu ja veri, mis kord käed määrib, ei tule enam kunagi sealt maha.

Üks etenduse kõige mõjusaimad osiseid on kindlasti muusikaline lahendus, Estonia kontserdisaali lavale on säetud täiskoosseisus ERSO ja mängimisel on imetabaselt antud lavastusse sobitatud Lepo Sumera lummav looming. Elus muusika otse lavalt lisab etendavatale stseenidele, mida kuvatakse laval olevale ekraanile ohtralt väge ja mõjusust. Kuna istumiskohad olid meil keskrõdul, siis lavale vaade oli suuresti piiratud ning valdav osa etendusest jõudiski meieni läbi laval oleva ekraani. Sellega oli ka lavastajatetandem arvestanud, näitlejad mängisid suuresti kaamerasse. Nii tuli anda sisu kui emotsiooni suuresti edasi läbi näoilmete. Koheselt meenub Mait Malmsteni mängitud Macbethi ilme üleminek teeseldud rõõmust raevuks. Vägev. Üldse oli Malmsteni mäng äärmiselt naudinguline ning kokkumäng Macbethi naist mänginud Helena Lotmaniga võrratu.

Lavastuse creme de la creme moment oli aga Macduffi naise ja poegade surma saatmine, mida saatis võimas Lepo Sumera sümfoonia, meenutas väga pala aastast 1981, kuid oli nagu mõne kraadi võrra raevukam. Hanna Jaanovits Macduffi naisena suutis neis stseenides oma näos esile manada üllatuse, raevu, ahastuse, jõuetuse ja lõpuks minna laskmise kogu selle julmuse ja rõlguse juures. Imetabane mäng. Väga puges hinge ja tuli ka pisar, mida teatris juhtub pigem harva. 

Selle stseeni juures jäi mind kriipima ainult väike küsitavus - alla 10 aastaste laste lavale toomine - hiline õhtutund, täiskasvanutest publikum ümber ringi pingsalt vaatamas, raske ja vali muusika, lämmatav riidesse mähkimine, surma temaatika. Kuidas neil see kogemus meenuma jääb ja kas uni ei saa rikutud?

Meeldis ka lavastuse lõpu lahendus, kus valkjas villases pesus näitlejad olid kõik koos laval ja võtsid mõneks ajaks sisse nii ühiselt kui üksi erinevaid poose, ilmeid mis seostusid mulle sõjaga. Karjed, püssimehed, kokku kuhjunud laibahunnikud, hirm, raev jne jne. Selline seisev pilt mida ekraanilt ekpsoneeriti jättis väga mõjusa mujle. Kogu õud jõudis nii paremini kohale. Äge.

Sõnaga suurepäraselt tehtud kvaliteet teater.

Ema

Theatrumis lavastunud Florian Zelleri "Isa" oli vägagi mõjus kogemus nii isiklikus kui näitemängulises plaanis, seega kui Ugalast võttis Tanel Jonas sama näitekirjaniku "Ema" lavastada, tuli minna.

Lühidalt.

On pere, kahe lapsega pere. Ema on varajases nooruses, kahekümnendate alguses, koduseks jäänud ja pühendanud oma elu mehe, tütre ja poja heaolu eest hoolitsemisele, eriti just oma lemmiku - poja heaolu eest hoolitsemisele. Nüüdseks on aga lapsed pesast välja lennanud, poeg leidnud endale kallima ja emaga suhtlemine on unarusse jäänud. Ka mehega pole naisel lähedast suhet, etendusest jäi arusaamatuks, kas see on alati nii olnud või on nad aastate jooksul lahku kasvanud, samas see ei ole otseselt ka loo pealiin. Pealiin on ikkagi ema ja poja omavaheline suhe. Täpsemalt ema võimetus pojast lahti lasta ja lubada tal oma elu elada. Ema ei suuda oma rollist välja tulla ja ennast uuesti leida, defineerida. Tööle minna ei taha, hobisi ei ole, mulje jäi, et sõpru ka väga mitte. On vaid kinnisidee poja näol. 

Iseenesest üsnagi tüüpiline olukord heaolu ühiskondades, arvaks. Seda annaks laval avada küll.

Paraku lavastuslikus plaanis jäi mulle käsitlus arusaamatuks, mitmeid olukordi mängiti uuesti ja uuesti veidi erinevates vaatevinklitest lähtuvalt, kas need olid siis tegelikkus vs ema väljamõeldud maailm või kuidas teised pereliikmed olukorda nägid või võimalikud eluliinid. Ei hammustanud läbi, ega läinud kaasa. 

Sõnaga - jutuainest mul vanematega igal juhul pärast etendust jagus, aga ligiläheast mõjusust Ema võrreldes Isaga ei pakkunud.