Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale

Saaremäe ning Rohumaa tegid oma ammuse lubatu teoks, täpsemalt siis juba lavaka aegse lubatu, lavastades ja mängides koos ette Herman Hesse - 'Siddhartha' tõlgenduse või ehk tegelikult rohkemgi on tegu vaid kergelt raamatu ainesel põhineva, tänapäevastatud õpetusega, õpetusega - kohale jõudmisest. Lugu khest sõbrast, ühest äärmuslikkust mitut elu ühe elu sisse mahutanud kohalejõudjast ning teisest klassikalisest punktist A punkti Z kulgejast, kel pole kohalejõudmise vajadusestki aimdust, kuniks juhatatakse ta uude olustikku, uude temposse, uude väärtuste süsteemi vanas ja kulunud Hindustaanias. Ehk siit ole juba tunda ka kergemat torget aina suurenevate kolonnide pihta, kes suunduvad reisile iseendasse just nimel Hindustaaniasse, otsima mägedest või templidetst või budistlikelt või hinduistlikelt õpetajatelt kohal olemise suurt kunsti. Üsnagi peavaooluliseks on muutumas säensed palverännakud. Etenduse eesmärk ei olnud kohe kindlasti nähtust kui sellist naeruvääristada, vaid oli hea pidepunkt mille ümber lugu kududa ja kooti saaremäelikult ning rohumaalikult üsnagi lihtsas ja hoogsas võtmes.

Olulistest nimedest veel - Kaarel Kuurmaa aitas sättida teksti ning Maiken Schmidt liikumist laval, eelkõike siis tantsulisi liikuist ja vägagi hästi sättis, lisaks oli laval abiks ka tubli Kristiina-Hortensia Port. Sõnaga - oli meeleolukas.

Hermann Hesse 'Siddhartha'

Rohumaa ja Saaremäe andsid suurepärase võimaluse tulla jällegi keskkooli aegse lemmiku Hesse juurde, kui ses ajas oli 'Stepihunt' üsnagi mõjust, siis praegu sobitus jällegi lihtsaid tõdesi ja väärtusi suurepäraselt sõnastav 'Siddhartha' lausa ideaalselt. Õhuke paralleel tekkis härrase Cuelho loomega, kuid kui Cuelho mämmutas sõnumit, siis Hesse vastupidi suudab kõikse olulise üsnagi peenelt, samas otsekoheselt lugejani tuua. Priima. Järgmisena siis julgeks minna ka 'Klaaspärlimängu' kallale.

Võidab see kellel on kõige hullem mees

Tublid ja tegusad neidised on Piret ja Katariina. Ei ole niisamuti kerge koduvabariigi kontekstis kvaliteetset komejanti teha või siis täpsemalt 'stand-up'-i või siis vastupidi ehk hoopis on. Ilmselt tuleks endal seada sammud tihedamini kinoteatri tegemiste juurde, kuna pühapäeva õhtune elamus andis meeldivamat sorti 'heatuju' laksaka.

Alguses oli esimeste sketšidega küll raskusi vedama saamisega, kuid tibinduse portreteerimisega läks asi minu jaoks käima ja nii praktiliselt lõpuni välja kui vahele jätta nullemotsioon riiete nimekirja hüsteerilisest ette lugemisest. Meenuma jäi muidugi siiras Pireti küsimus, et miks tõesti ei või noorsandid kas pidustustel või raamatukogudes lihtsalt astuda preilinade manu ja lausuda - 'Sa paistad lahe tüdruk olevat, kas ma võin sind välja kutsuda?' Aga ei või. Miks ei või? Kraaps ja kummardus teile filmitööstus.

Armstrongi vale | The Armstrong Lie

Ei miskit liiga värkset ja pahvistavat uusimas dokumentaalis Armstrongist, neile siis, kes teemasse tahtnud vähegi sisse minna. Alex Gibney suutis hoida üllatavat objektiivsust kogu filmi vältel, kallutamata kaussi ühele või teisele poole. Peamine fookus, aga suunati inimestevahelistele suhetele, võeti väljavõtteid endistelt tiimikaaslastelt nii ratturidelt kui taustajõududelt. Armstrong nimelt valis tee põrmustada kõik inimesed, kes seadsid tema võitude legitiimsuse küsimärgi alla ja nüüd ta siis tunnistab lõppeks oma viga. Viga, et ta valetas, aga mitte, et dopinguga võitis.

Paraku ei tulnud filmist välja ikkagi protsessi kirjeldust, kuis oli võimalik ikkagi kõik need aastad petuskeemi kasutada, mis ja kuidas ja mis hinna ja mis effektiga, need on küsimused, mis veel antud saagas huvi pakuksid.

Ilona. Rosetta. Sue

'Three Kingdoms'-i vahele jätmine ning hilisemalt etenduse kohta kuuldud ülistavad oodid jäid piisavalt kraapima, et viisid mind nüüd ka kiiremas korras värskemat No-teatri rahvusvahelist projekti vaatama, taaskord siis härrase Nüblingi loomet. Lühildaselt kokku võttes - oli kummastav kogemus. Kolm lihtsustatud, kuid raskepärast lugu kolmest töö kaotanud naisest, kes otsivad võimalust jällegi jalad alla saada. Lavale säetud kujundid kujunduses täeindasid oma lihtsuses ja tahtumatuses perfektselt õhus olnud olustikku. Ka näitlejate töö osas ei ole ühtegi pahurat sõna öelda, pigemiti isegi vastupidi, kui pidada silmas saksa freuläinide imestama panevat atleetlikust. Sõnaga, kõike oli ja jagus, kuid ometigi kõndis kogu kompott või kõndisin mina kompotist lihtsalt mööda. Kontakt jäi sedant' puhku leidmata.

Mandariinid

Lühidalt arvates, siis üks ilusamaid sõjafilme üldse, mis kunagi kaetud on. Esiti pani imestuma, et filmi režii tuli vennasvabariigist Gruusiast, kuigi kogu kompott tundus olevat nii ehteeslaslikult kokku kootud. Tea, kas oma jälje jätsid mustrisse ka vanameistrid Ulfsak ja Nüganen oma nägemusega filmi pildist või usaldati kogu loominguline protsess ikkagi härrasele mägedepojale. Oluline ei olegi. Natuke õhatas filmi lõpu akkordides 5 aasta tagust konflikti Abhaasias ja Lõuna-Ossetias, kui susati hinnang Venemaa sõdurkonnale, ehk natuke poliitilist profiiiti. Samas vorm ja sisu ja karakterid on õnnestunud pea perfektselt. Sügav kraaps ja kummardus puhta naudingu eest.