Iphigéneia Aulises

Ainulaadselt aus võimalus on näitlejatele antud end kehtestada näitlejana - riisutud on enamik abivahendeid - nii muusikaline kui lavaline kujundus, arusaadav kostümeeritus, peitev grimm, mugandatud tekst, on vaid antiik-kreeka eeposlik Euripidese tekst, küll jah eestikeelestatud ja näitleja enda jõud ning meisterlikkus. Puhas näitleja teater. Kolmandast reast oli suurepärane vaatepunkt, jälgimaks, mida üks või teine või kolmas olematute vahenditega suudab lavale jätta. Tulemiks? Silma jäi meenuma eriti suurepäraselt hingstatud Eva Klemets, ilmselgelt Sakala 3 teisel korrusel ta küll ei viibinud, pigemiti soolasest tuulest räsitud sadamalinnas, vaheti enne Trooja sõja algamist. Aus. Usutav. Lihtne. Ja ongi imetabane.

Enne näitemängu ametlikku starti, õnnestus kuulata ka lavastuste dramaturgiat teadvat Eero Epnerit, kes andis aimu, kuivõrd pingutust nõuab nii minimalistlike vahenditega etendus näitlejalt. Tuues ühe näitena välja riimuva teksti ettekandmise, mis surub kindla taktimõõduga rütmis teksti esitama, ka kõikse tublimaid. Uue teadmise võrra rikkamana, jäi muidugi kõrv ja silm koheselt ka jälgima, kes need tublimad on. Ega välja rohkem koorunudki, kui Marika Variku kummastavalt mõjunud tehislikud pausid, hääle vokaalsed kõrgendused, madaldused, kätega žestikuleerimine, aga tal oli jutustaja rollis ka kõikse keerulisem, julgeks arvata. Ülejäänud brigaadist ei suutnud tabada 'tatatatataaa-tatatatataaa' rütmi. 

Patukahetsus | Monanieba

Rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus kutsus kogema Georgia härrase Tengiz Abuladze serveeritavat dramaatilist komejanti, mis kõksib nii usuliste, ajalooliste, ideoloogiliste lihtsamate allegooriatega üsna täpselt reaalsuse piiril. Ehk seepärast sai film ka ilmumise ajal kohe keelustatud ja hiljem suuremat tähelepanu pälvinud kui julge ja sirgejooneline kehtiva režiimi pilaja. Sügavust jagus temaatikasse küllaga, kuid realisatsiooni sisse pikitud katked klassikalisemat sorti muusika maailmast, ooperi aariatest, sümfooniatest, ja teisalt sonettidest ning filosoofilistest tsiteeringudest, kruttusid kogu tundmuse liiati groteski minu jaoks, taandudes lõppeks lithsakoeliseks ülekäe tehtud muljeks - 'A нo дайте арбузы!'

Meenuma jäi veel Konfutsiuse ütlus: 'Pimedas toas on keeruline musta kassi püüda, eriti kui seda musta kassi seal ei ole'.

Keskuse koduleht kirjutab:

"Patukahetsus" on kolmas film Abuladze gruusia (ja ka vene) keeles arhailiste, piiblikõlaliste pealkirjadega triptühhonis, kuhu lisaks kuuluvad "Palve" (1968) ja "Soovide puu" (1977). Kõigis neis kujutatakse kahe ilmavaate, kahe moraali, kahe õiglusekäsitluse kokkupõrget, kus kaotajaks jääb alati avaram, üldinimlikum, harmoonilisem, peale aga isikuvabadust kägistav, teisiti-olemise suhtes sallimatu, vägivaldsust põhimeetodiks pidav eluvaade. "Patukahetsus" kui ilmselge poliitiline ja religioosne allegooria keelustati pärast esilinastust 1984. aastal.

Filmi tegevustik areneb Gruusia väikelinnas, mille linnapea Varlam Aravidze on just surnud. Surnukeha aga hakkab pärast matuseid uuesti välja ilmuma, iga kord pärast uuesti matmist, kuni üleskaevamises süüdistatuna vahistatakse Ketevan Barateli nimeline naine. Tolle sõnul ei vääri äratuntavalt Stalinit-Beriat-Mussolinit-Hitlerit meenutava välimusega linnapea, kelle terrori läbi jäid kadunuks naise vanemad ja nende paljud sõbrad, üldse matmist. Naise süüasja arutelul kohtus toob tema tunnistus taas päevavalgele Varlami režiimi valusad detailid. Varlami poeg Abel üritab kohtus oma isa nime puhtaks pesta ning advokaadi abil veenda kohust, et Ketevan on süüdimatu ja tuleks sulgeda hullumajja. Varlami pojapoeg on aga oma vanaisa kuritöödest kuuldes nii šokeeritud, et sooritab enesetapu. Lõpuks heidabki Varlami poeg Abel isa surnukeha linnaservas kaljult alla.

Kõrvuti klassikalise muusika suurautoritega (Beethoven, Gounod, Verdi, Mendelssohn, Debussy jt.) kõlab filmis reekviemina tolleks ajaks Nõukogude Liidus incognito staatusesse määratud Arvo Pärdi topeltkontserdi "Tabula rasa" teine osa "Silentium". Tiitrites seisab üksnes: "Filmis on kasutatud klassikutest heliloojate muusikat."

Wit

Esialgselt teatri formaati kirjutet', kuid Mark Nicholsi poolt filmi pööratud, igati malbe vaatamine. Äärmiselt kenasti üles võetud ja Emma Thompsoni poolt mängitud, sisse pikitud veel meie oma Arvo Pärti 'Spiegel im Spiegel' helidega. Kena.

The Dark Knight Rises

Julgen tunnistada siiralt, et suurepäraseks klassifitseerub film ainult põhjusel, et nahkhiirmehe tegemised on korda läinud juba liiga pikka aega, seega subjektiivset objektiivsust on võimatu säilitada, ehk siis hinnang taandub objektiivsele subjektiivsusele. Ega sisus ja kestas, miskit märkismiseväärset antud eksemplaril enamat tegelikult olnudki, võrreldes Kevin Nolani triloogia eelnevate töötlustega. Enam kui kenasti olid kõik kolm välja mängitud, eriti just kui võrdluseks sääda Joel Schumacheri tilulilutamine vahe pealsel perioodil. Tagasi olid süngusega kaetud, mõtet kaasahaarav süžee, mis nii omane kulunud kaantega kriminullidele, tugevasti esilemängitud karakter, hirm ja kahestumine, kõik oluline, mis kumab läbi nii koomiksist, joonisfilmidest kui Burtoni esimestest katsestustest suurel ekraanil. Seda enam kahju on tõdemusel, et kombinatsiooni Bale ja Nolan enam vaevalt koos saab näha samat projekti jätkamas.

Kaks huvitavamat fakti veel:

Only days before the role of Batman was cast, eight actors were asked to audition for the part. The actors were Christian Bale, Joshua Jackson, Eion Bailey, Hugh Dancy, Billy Crudup, Cillian Murphy, Henry Cavill and Jake Gyllenhaal. While Bale won the part, Christopher Nolan liked Murphy's audition so much, he cast him as Dr. Jonathan Crane/The Scarecrow. Part of the audition process involved the actors wearing a Batman mask and an old mask used by Val Kilmer in Batman Forever was brought out of storage for this purpose.

Due to his part in The Machinist (aka The Machinist), Christian Bale was vastly underweight (about 120 pounds on his 6 foot+ frame) when he was under consideration for the part. After being cast, he was told to become as "big as you could be" by Christopher Nolan. Bale underwent a dietary and exercise regimen and ending up weighing about 220 pounds (about 40 pounds above his normal weight). It was decided that Bale had became too large (friends of his on the film's crew dubbed him "Fatman") and he quickly shed about 20 pounds to have leaner, more muscular frame.