Patukahetsus | Monanieba

Rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus kutsus kogema Georgia härrase Tengiz Abuladze serveeritavat dramaatilist komejanti, mis kõksib nii usuliste, ajalooliste, ideoloogiliste lihtsamate allegooriatega üsna täpselt reaalsuse piiril. Ehk seepärast sai film ka ilmumise ajal kohe keelustatud ja hiljem suuremat tähelepanu pälvinud kui julge ja sirgejooneline kehtiva režiimi pilaja. Sügavust jagus temaatikasse küllaga, kuid realisatsiooni sisse pikitud katked klassikalisemat sorti muusika maailmast, ooperi aariatest, sümfooniatest, ja teisalt sonettidest ning filosoofilistest tsiteeringudest, kruttusid kogu tundmuse liiati groteski minu jaoks, taandudes lõppeks lithsakoeliseks ülekäe tehtud muljeks - 'A нo дайте арбузы!'

Meenuma jäi veel Konfutsiuse ütlus: 'Pimedas toas on keeruline musta kassi püüda, eriti kui seda musta kassi seal ei ole'.

Keskuse koduleht kirjutab:

"Patukahetsus" on kolmas film Abuladze gruusia (ja ka vene) keeles arhailiste, piiblikõlaliste pealkirjadega triptühhonis, kuhu lisaks kuuluvad "Palve" (1968) ja "Soovide puu" (1977). Kõigis neis kujutatakse kahe ilmavaate, kahe moraali, kahe õiglusekäsitluse kokkupõrget, kus kaotajaks jääb alati avaram, üldinimlikum, harmoonilisem, peale aga isikuvabadust kägistav, teisiti-olemise suhtes sallimatu, vägivaldsust põhimeetodiks pidav eluvaade. "Patukahetsus" kui ilmselge poliitiline ja religioosne allegooria keelustati pärast esilinastust 1984. aastal.

Filmi tegevustik areneb Gruusia väikelinnas, mille linnapea Varlam Aravidze on just surnud. Surnukeha aga hakkab pärast matuseid uuesti välja ilmuma, iga kord pärast uuesti matmist, kuni üleskaevamises süüdistatuna vahistatakse Ketevan Barateli nimeline naine. Tolle sõnul ei vääri äratuntavalt Stalinit-Beriat-Mussolinit-Hitlerit meenutava välimusega linnapea, kelle terrori läbi jäid kadunuks naise vanemad ja nende paljud sõbrad, üldse matmist. Naise süüasja arutelul kohtus toob tema tunnistus taas päevavalgele Varlami režiimi valusad detailid. Varlami poeg Abel üritab kohtus oma isa nime puhtaks pesta ning advokaadi abil veenda kohust, et Ketevan on süüdimatu ja tuleks sulgeda hullumajja. Varlami pojapoeg on aga oma vanaisa kuritöödest kuuldes nii šokeeritud, et sooritab enesetapu. Lõpuks heidabki Varlami poeg Abel isa surnukeha linnaservas kaljult alla.

Kõrvuti klassikalise muusika suurautoritega (Beethoven, Gounod, Verdi, Mendelssohn, Debussy jt.) kõlab filmis reekviemina tolleks ajaks Nõukogude Liidus incognito staatusesse määratud Arvo Pärdi topeltkontserdi "Tabula rasa" teine osa "Silentium". Tiitrites seisab üksnes: "Filmis on kasutatud klassikutest heliloojate muusikat."