Lavastaja Kertu Moppeli tegemistest on varemalt õnnestunud ette võtta - 'Mõnikord on kõik nii selge' ja 'Bloody Mary'. Mõlemat ühendavaks mustriks on olnud mäng igapäevalisuse ja tõelisuse ning teisalt absurdi ja fantaasia piirialal, kui esimene jäi oma eklektiliste sketšidega ja närvilisusega kaugeks, siis teine vastupidi oli igati imetabane, närvikõditavalt mänguline tervik. Nüüdne, 'Hipsteri surm' lahterdub sarnaselt nagu 'Bloody Mary'-gi terviklikuse riiulisse, kuid riiuli siseselt toimub korrapäratu mõtteliste liinide virr-varr, jätkates nii juba tuttavlikku Moppeli käekirja.
Argine päev reklaamibüroos, 4 meest, kontorielust äratuntavad tüpaažid:
- nii alt, kui ülalt tuld saava, läbipõlemishirmust kergelt paranoiline, kuid siiski kohusetundlik keskastme juht (Mart Koldits);
- üleergastunud, räigelt šovinistlik, sirgjooneliselt raiuv ning puid alla loopiv kopiraiter Kevin (Tõnis Niinemets);
- üheülbalisest macholikustt kõvatamisest tüdinud, sügavust, mõtet, siirust ja eelkõike armastust otsiv, nüansirohke kopiraiter Mati (Jim Ashilevi);
- punaste pükste, puidust prilliraamide, kohustusliku habemetuusti, arusaamatuid ja teadmiste segapudrust tulenevalt katkiseid mõttekonstruktsioone ehitav, sisutut sooja õhku võngutav veidrik aka hipster aka teine Mati (Lauri Kaldoja).
Hommik algab rituaalse, maskuliinse, maooride haka-tantsuga, millele järgneb tööülesandest lähtuv , päeva vormiv klisheelik hüüdlause, stiilis - 'meie olemegi parimad!'. Nii ju ometi starditaksegi igas reklaamifirmas välja imema toote müügiks vajalikku kontseptsiooni. Kogu kompott on oma stereotüüpsuses vägagi koomiline ja lõbus vaatamine.
Ärapööre irreaalsuse suunas hakkab toimuma järk-järgult kahe naise lavale saabumisega. Kõikse pealt, heledama juuksegammaga kaasaskäivat kinnisarusaama esindav klassikaline tibi Anna (Liisa Pulk) ning tema järel sugukülma, naisõguslasest juht Maria (Mari Abel). Ühelt poolt annavad mõlemad omapoolse hoobi, kuigi väga eriilmelise hoobi, käibetõena reklaamistööstuses valitsevale seksistlikkusele, teisalt on, aga pinnaseks meeste olemuslikuks käivitumiseks. Ühele on naised vaid tarbimislikud seksobjektideks, teisele vastane ametialases võimuvõitluses, kolmandale aineseks maailma tasakaalu mõtestamisel ning neljandale jääb armastuse otsing. Kenasti on jällegi kõik kõige levinumad vaatenurgad ära kaetud, kuid ükski ei jää valitsema, ühegagi ei minda lõpuni. Malemäng käib nii mitmel laual, et kui lõppeks jõutaksegi akordini, siis on mul kui vaatajal kergemat sorti hämming, oot, et ikkagi üks partii oli siiski veel mängimisel? Kas tõesti peaks nüüd hipsterluse aja lõppenuks kuulutama?
Posts
No comments:
Post a Comment