Sunday, July 21, 2019

Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt


Emajõe Suveteatri eelmise aasta menuktükki 'Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt' mängiti ka käesoleval hooajal Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias. Leitud etendusepaik on täiuslik, kirik ise taamal põhiliseks lavakujunduseks oma valgete kulunud müüride ning kuldsete sibulakuplitega ja vana väsinud trepiga, loob sobivalt vene muinasloo õhustiku.

Etendus ise algab märkamatult ja omajagu varem ametlikust algusajast kui kaks frakis vanemat härrasmeest suunduvad kirikuaeda puidust õigeusu riste maasse lööma. Olles mõnekümne jagu riste püsti saanud mehed kaovad ning etendus saab ametliku alguse. Lavale jõuab koos orkestriga vaevaliselt pentsik matuserongkäik - kolm õde (vürstitar, kangur ja kokk) ja nende ema Baba Riga, kõik liikumas nii põduralt nagu oleks juba rohkem kui mõned sendid surmale võlga. Orkester kääksutab oma pille samuti väsinult ja noote venitades ja aeg-ajalt üldse mööda mängides. Väga suurepäraselt huumorisse säetud algus, mis kruvis ka edasise ootused üles. Paraku esimene poolaeg aga enamaga ei üllatunud, vaid hoopis vajus kuidagi ära. Järgnev huumor oli pigem kummastav ja mingil hetkel isegi kohatu. Arusaamatult magedaks kujunes teevalamise rituaalist kusemisenali. No milleks!? Igal juhul pani pead vangutama ja osutama, et klassikaline Dvinjaninovi lüke, mis on hämmastav kuna polegi vist ühtegi Dvinjaninovi tükki varem näinud. Naljakas oli endal hiljem lugeda, et lavastajaks oli hoopis Kaili Viidas. Kummastav mille põhjal see paralleel mulle pähe joonistus.

Teine poolaeg aga jooksis tüki uuesti kenasti käima. Kolm õde jutustasid muinasjuttu omas võtmes, esiti küll Puškini algtekstile kohaselt värsivormis, kuid lisades omapoolset vürtsi teravmeelsete kommentaaride ning tausta kirjeldustega. Kus Puškini tekst otsa sai, rääkisid õed mahlakalt juurde, mis siis nende eludest tegelikult edasi sai. See tekst on Ott Kiluskil igati hästi humoreski keeratud ja väga nauditav. Kolm mutti kütsid igal juhul uskumatu hooga ja oli näha, et nautisid igat momenti laval. Kui sõna osades olid vürstitarina - Marika Barabanštšikova, kangurina - Karin Tammaru ja kokana Terje Pennie, siis muldvana Baba Rigat, kes sõna küll ei saanud, aga oli igati pildis mängis Ingrid Isotamm. Arvestades akrobaatikat ja küürus liikumist, mida Ingrid tegi olin kuni etenduse lõpuni veendunud, et tegu on tegelikult mõne noore poisi või neidisega, kes tegeleb igapäevaselt iluvõimlemisega. Need poosid ja asendid, vau! Tõeline vanamuti krõnks.

Thursday, July 18, 2019

Mowgli


Musta Kasti lahendus 'Mowgli'-st on fantastilise energiaga hoogne ja lõbus suvine tükk eelkõike väikestele inimestele. Mängitakse Põlvamaal, Maanteemuuseumi vahetus läheduses, ühel metsa veersel künkal, mis on väga nutikalt ja ehedalt looduslikuks lavaks kujundatud. Varasematele saabujatele pakutakse võimalust osaleda lühildases matkas (~32 minutit) läbi Tilleoru maastikukaitseala, mis viib lõppeks etendusepaika. Kui on autoga pikemat aega lõunasse loksutud siis aitab matk läbi ürgse metsa viia juba džunglilugude meeleollu. Vanad väärikad puud, mis varjavad päikest, Ahja jõe äärne tihe võsarägastik ja kirsina tordil, vahetult enne etenduspaika, džungli loomade ja lindude kiledad huiked, möirged, häälitused. Väga priima mõte ja lahendus, mis viib sujuvalt enne etenduse algust juba vastavasse meelelaadi. Huvitav oli sel jalutusel jälgida ka kuis noorem põlvkond neile häältele reageeris, eks esmaselt ikka järgi matkides, kuid mingi aja pärast hakkas juba küsimusi sadama, et kas tulevad need hääled kõlaritest või kes neid hääli ikkagi teevad ;)

Etendus jookseb lahti üsnagi Kiplingi originaalteose järgi, kuigi lavastaja Birgit Landberg on seda osaliselt lühemaks kratsinud, samas kõik peamised tegelased on ikkagi pildis ning etenduse kese keerleb nagu raamatuski Shere-Khani ja Mowgli omavahelise heitluse ümber. Kiplingi kirjutisest ei meenu mulle ainult, kas Mowgli oli ka seal nagu etenduseski üsnagi upsakas ja eneseteadlik ja kohati isegi lapsikult ülbe või on siin lavastaja koos näitlejaga vinte meelega veel juurde keeranud, et nii lugu õpetlikumaks muuta. On kuis on, häirivaks see igal juhul kuidagi ei osutunud. 

Kui suurepärast lava sättimist looduslikku olustikku juba mainisin, siis ära mainimist väärivad ka toredad kostüümid. Mowgli koos teiste inimestega on ainukesed, kelle ihu näha on, kõiki loomtegelasi katab nahana liibuv riie ja pikemakarvalistel on ka karvkatet riideribadega lisatud. Madu Kaa-le on veel lisaks antud ehituspoest saadavad ventilatsioonitorud, täpselt sama lahendus nagu Pepeljajevi etenduses 'Mees kes teadis ussisõnu'. Toimis hästi.

Kõikse enam meeldis, aga mulle kuis oli säetud Jaanika Tammaru poolt loomade liikumine, karu Baloo petlikult aeglane loivamine, kavalalt kassilikult liikuv panter Bagheera, täiesti kaootilises liikumises ahvirahvas oma endimetlevate lauludega ning minu lemmikud - hämmingus hirved, ma pole kunagi nii täpselt ja humoorikalt tehtud hirvi varem teatrilaval näinud. Täiesti kuldne lahendus.


Kokkuvõttes täiesti suurepärane vaatamine. Noorem põlvkond kiitis samuti etenduse mitte ainult heaks, vaid väga-väga-väääääääga meeldis heaks. Etenduse paigast ära sõites nägime veel tee ääres parkla poole suunduvat Karl Edgar Tammi, kes oli endiselt Shere Khani kostüümis, üks noorem härra meie seltskonnast pidas vajalikuks autoakna alla lasta ja hüüda - "Nägemist tiiger! Sa oleks peaagu võitnud Mowglit!"

Nii tore kui kõikidele tegelastele ikka kaasa elatakse ;)

Sunday, July 14, 2019

Kirvetüü



Tekst etenduse kodulehelt annab hea ülevaate:

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. 

Lugu rullitakse lahti küll 1990-ndate Eesti ühes väikeses setu külas, kuid arvestades lavastuses välja joonistuvat olustikku ning värvikaid, kuid siiski kindla tüpaažiga tegelaskujusi ei ole see üldse mitte kohapõhine lugu, üks-ühele sarnaseid või ligilähedasi sündmusi leidis aset sel ajastul ilmselt kümnetes ja kümnetes eripaikades üle meie kalli kodumaa. Ehk ses plaanis oli lavastus rohkem ajastut avav ja kirjeldav sündmuste seire, millest otseselt mingit tuuma minu jaoks välja ei koorunud. Meeldis, et tekst oli mahlakas ja terav, et ei oldud võõbatud 1990-ndaid ilusamaks kui need tegelikult olid ja teisipidi ei naernud etendus ka seda valusat etappi meie riigi ajaloos välja, ega olnud ka mingi nurga alt tänsest hetkest vaadates üleolev, ega hinnangut andev. Oli aus ja andis vaatajale endale võimaluse hinnangute andmiseks, kui üldse peab hinnanguid andma.

Äratuntavad paralleelid hakkasid jooksma mul peas mõni aasta tagasi kinolinal jooksnud Triin Ruumeti filmiga "Päevad, mis ajasid segadusse", mis samuti kirjeldab sama ajastut üsna sarnases võtmes, samuti ühest põlvkonnast lähtuvalt kuid ka teisi kaasates. Huvitaval kombel ei olnud see ainum paralleel, etenduse lõpplahendus tõi meelde kevadel loetud Vahur Afanasjevi "Bogdan ja Serafima", mõlema lõppakord oli säene popkornilik kodukootud hollivuuud, mis kogu elamust kraadi võrra alla kruvis.

Etendusest kõikse suurema elamuse pakkus Kammivabriku sündmuskeskusesse ehitatud ajastutruude ja uskumatult detailiderohke lavakujundus. Mulje jäi, et lava oli oma 40m pikk ja nii olid erinevad olustikud - pood, mets, erinevad tegalaskujude elamised, kuurid jne kõik lavale ära mahutatud. Ja ikkagi see väikeste detailide paljusus oli pahvistav. Iir Hermeliin on fantastilise tulemuse saavutanud. Vau!

Kammivabriku kõrged laed ja suur ruum oli samas liigsuureks ampsuks helivõluritele, kui juba seto keelt oli kohati keeruline täielikult mõista ja tabada siis kahjuks kadus hajuti tekst täiesti ära ja polnud muhvigi kuulda, ega aru saada mida räägiti, pea täielikult läks kaduma laste tekst, millest on ikka päris kahju.

Näitlejatest tegi jällegi väga priima rolli külajoodik Mürkana Veiko Porkanen, väga meeldis, et ta suutis hoida terve etenduse vältel ühtlast joobes joont, ega libastunud kordagi labasuse koorel, teha tüüpilisi joodikunalju. Lisaks oli tegelaskuju mängitud veidi nukraks ja heatahtlikuks, õnnetuks hingeks, kes on jäänud ajastuhammasrataste vahele. Noissss.

Üllatuse pakkus, aga hoogsa poeomaniku ning ärimehena Margus Jaanovits, säense "lähme ja teeme"  suhtumisega hakkaja uue aja ettevõtja, kel samas säilinud nõukaaja kombestik. Väga hästi lahendatud roll.

Kokkuvõttes oli kogu kompott suurepärane.

Tuesday, July 2, 2019

Minu Eesti vanaema


'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.

Wednesday, June 12, 2019

Südames sündinud



Tervise Arengu Instituut on vedada võtnud äärmiselt suurepärase sotsiaalprojekti, kogunud kokku mitmeid päriselulisi lugusid siitsamast meie Eestist, meie oma inimestest, kes on avanud omad  südamed ning vastu võtnud oma koju, oma perre kasulapse(d). Kasuvanemate lugusid on jutustama säetud näitlejad - Külli Teetamm, Tõnn Lamp, Hele Kõrve, kuid hääle vahendusel kuuleme ka laste enda arvamisi lapsendamisega kaasakäivatest keerdkäikudest.

Lavakujunduslikult on kõik äärmiselt minimalistlik, on tool, on lugu ja on jutustaja. Jutustaja tüpaažid olid üsna stereotüüpsed valitud, teagi kas neil oli seost ka päriseluga või olid need rohkem väljamõeldud. Ega vahet olegi. Olulisem oli sõnum ja sõnum oli mõjus, eriti hingepugevad ja südamlikud olid Külli tehtud rollid. Loodetavasti julgustab see dokumentaallavastus rohkem inimesi lapsendamise teed minema kui neil selleks võimalus on, sest ükski laps ei peaks ilma vanema armastuseta kasvama!

Thursday, May 30, 2019

Лебединое озеро | Luikede järv



Kohting numbriga 3, Tšaikovski imelise balleti 'Luikede järv'-ega, sedan't puhku mitte enam koduses Estonias vaid naaberlinnas St. Peterburgis, Aleksandri teatris. Tuleb tunnistada, et juba teatrisaal iseeneses oli väikene elamus, kokku kuus tasandit publikumile, parter + 5 rõdu korrust, sisekujunduses andis põhilist tooni punane samet, ehitud kuldsete ornamentidega ning laest rippumas hiiglaslik kristalllühter, samas oli säilinud piisavalt palju avarust ja õhulisust, et ei tekkinud raskuse tunnet, mis tavapäraselt sarnase interjööriga kaasneb, siia olustikku sobitus see kõik kui valatult.

Eks publikum tulebki osaliselt ka saali kaema, kuigi esmaselt ikka ballettiklassikat Luikede järve, ses plaanis on ikka ehedamast ehedam turistitoode, aga seejuures tõesti suurepäraselt tehtud.

Tantsukunsti vallas pole endiselt minu puhul mingitki arenguhüpet toimunud, seega ei oska ega taha hinnangut tantsijatele ja seadele anda. Teatri kaaskond küll arvas, et hüpped siin teatris olid ikka kraadi võrra kõrgemad ja puhtamad. Ei osanud tõesti märgata. Huvitaval kombel märkasin küll aga, et kõik luiged olid üsnagi sentimeetri pealt ühepikkused valitud, ilmselt siin teatrites valikut jagub ja konkurentsi tingimused ei halasta. Teise tähelepanekuna jäi silma või tegelikult pigem kõrva, et teatud hüpete puhul oli selgelt kuulda lavapõrandal mütsatusi, mida ma Estonia kogemustest küll ei mäletanud, naljakal kombel olid korduvad müts-ja-müts-ja-müts isegi kergelt häirivad.

Aga kokkuvõttes igati suurepärane elamus.

Friday, May 3, 2019

AV Maria


Teater nimega Kelm oli senini jäänud minu jaoks tundmatuks suuruseks, niisamuti nagu lavastajana Karl Koppelmaa, niisamuti nagu näitlejana Andres Puustusmaa, isegi Kanuti Gildi Püha Vaimu SAALI polnud varem oma jalgu sisse saanud. Piinlik ei ole, pigem hea meel, et sai kõik ühekorraga ära kaetud.

Etendust Kanuti Gildi baar/riietehoid/eesruumis oodates oli üllatust omajagu, kui ei suunatudki publikumi tavapärase kardina alt läbi isteplatvormidele, vaid kutsuti hoopis kõrvalruumi koridori, kust viis ajahambast puretud uks meid hämarasse pisemasse ruumi, pisemasse siis teatrisaali mõõtkavas, ainuüksi tooliridasidki oli vast ainult 6 siia ära mahutatud, kui õigesti nüüd meenub. Väikesele lavale oli kenasti säetud boheemlaslikult või veidi isegi pomsilikult korratu tuba, mis oli tuugalt täis lugematul hulgal väiksemat ja suuremat, olulisemat ja tegelikult rohkem isegi mitteolulist kola, moodustades vana rebenenud tapeediga ja kohatu auguga seinas väga laheda kulunud ning väsinud terviku. Säene olustik on minu nõrkus, ehk siis lavale loodud õhkkond tundus juba ette soodne.

Lugu ise hakkab lahti kerima üsnagi rahulikus tempos, toas ärkab narivoodis noorema poolne neidis (Lauli Otsar) ja hakkab tasapisi igapäevasi hommikusi toimetusi toimetama, mõne aja pärast toa teisest nurgast ajab end üles vanem meesterahvas (Andres Puustusmaa). Peagi saab selgeks, et tegemist on isa ja tütrega ning mingil kummastaval põhjusel on nad vabatahtlikult toas lõksus, ega saa sealt lahkuda ja nii juba 20 ja pool aastat. Ja ei, tegemist ei ole mingistki nurgast verepilastuse radadele kalduva looga. Vastupidi, isa ja tütre suhe on ilus ja siiras, armastav. Kuigi on selgelt tunda, et tütar on sellisest elust frustreerunud ning ootab muutust, samas ei tiku ta seda kuidagi ise esile kutsuma, vaid on passiiv-agressiisvselt ootavas seisundis. Isa olemisest on keeruline tema tegelikku tahtmist välja lugeda - ühelt poolt ta nagu tahtmatult tahaks, et see olukord lõppeks ja tütar saaks toast välja ja välisilmaga tutvuma, teisalt aga kammitseb teda hirm muutusele ja kõige rohkem hirm tütart kaotada. Säene kahevahel olek ja sisemine enesega võitlus muudab isa kohati üsna hajameelseks, kogu see inimese seisund ja olek on äraütlemata imetabaselt Andres Puustusmaa poolt tabatud ja samaväärselt loomutruult rolli edasikantud, ses plaanis täiesti fantastiline näitlejatöö.

Esimene etenduse poolaeg kobestabki läbi isa-tütre dialoogi ning kergelt kohatute, kuid äärmiselt humoorikate uudisdiktori etteloetud kirjandusklassika vahepaladega pinnast teisele poolajale. Teine poolaeg algab aga korraliku tulevärgiga kui mängu astub kolmas tegelaskuju härra rott (Markus Truup) ja esimese poolaja päriselulisusest saab muinasjutt, millel on siiski tugev kontakt tegeliku maailmaga. Hämmastavalt hea näidendi on Karl Koppelmaa kokku kirjutanud ja sama suurepäraselt ka lavastanud, lugu hoiab peenelt tasakaalu nii fantaasia kui päriselu vahel, olles samas nii kaasakiskuvalt põnev nagu üks väga hea psühholoogiline triller olema peabki. Markus Truupi tehtud rott mängib just täpselt samamoodi piiri peal, tõsiduse ja absurdsuse. Tema energia ja rotilik liikumine on oma loomalikus loomulikkuses turtsatama panevad, samas on ta esitatud tekstis ka sügavust ja samas ka koheselt absurdi, kokkuvõttes kukub välja igal juhul väga kaasakiskuvalt.

Sõnaga kõik oli väga priima ja elamusena imetabane.

Üks parimaid momente oli televiisorist etteloetud 'Oddüsseia' lühike ümberjutustus, uudistele omase monotoonse tooniga. Kuld.

Thursday, April 11, 2019

Kalevipoeg



Vanamuine ja Kalevipoeg. Karl Laumets otsustas oma lavastaja debüüdil need kaks Eesti mütoloogia tegelaskuju omavahel lõppeks kokku viia, ehk siis Kalevipoja teksti Vanemuises lavale tuua. Hästi tehtud. Sai veel teatriliidult selle hooaja  (2018.a) parima lavastuse preemiagi. Tore kui ei peljata säenseid eestluse idenditeediga seotuid tüvitekste ette võtta ja neile uusi vorminguid anda. Veelgi toredam on seejuures kui suudetakse olla ka väljakutse väärilised ja etteseatud kõrgest latist varuga üle saada. Kolm tugrikut lähevad veel Karlile julguse eest jääda algupärase värsivormi juurde, mis võiks esmaemotsiooni põhjal tunduda raskesti jälgitav ning väsitav, aga hoopis vastupidi andsid värsid kogu etendusele just sobiva muistse ajastu fooni.

Tekstist veel, sisulise poole pealt. Kangelase kuvand, mis joonistub välja Kreutzwaldi kokku kirjutet' eeposest ei tekita küll ausalt öeldes minus mingit uhkusetunnet, pigem hoopis piinlikkust. Ei saa uhkust tunda sangari üle, kelle mõtlematusest tulenevad äkkvihahood ja kättemaksusööstud ja praalimisepuhangud lõpevad üldiselt traagiliste tagajärgedega nii tema kaasteeliste kui ka tema enda jaoks. Jõudu jagub, aga oidu väga mitte. Ses osas oss, mis oss. Samas ega rahvuseepost ka enam välja ei vaheta, tekst on tekst.

Üllatusena tuli, et nii mitmed teada tuntud kõnekäänud on samuti Kalevipojast pärit:

Isamaa ilu hoieldes, vaenlase vastu võideldes

Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada;

Tänasida toimetusi
ära viska homse varna

Ära hõiska enne õhtud,
Kiida varem päeva käiki 

Sarvist härga seutakse,
sõnast meesta sõlmitakse 

Võlg on vanast võõra oma

Etendus algas Anu Lampi loetud jutustaja rolliga, kummastaval kombel rääkis ta esiti nõnda vaikselt, et kolmandast reast tuli teksti tabamiseks kõvasti kõrva teritada ja osa sõnu läks ikkagi kaduma. Teagi, kas oli tegu taotusliku lähenemisega, et saada kogu saali tähelepanu luues hiirvaikus ja valmisolek etenduseks. Igal juhul etenduse edenedes Anu häälejõud aiva kasvas ja enam arusaamisega muret ei olnud.

Rollide osas tegi huvitaima lahenduse Piret Laurimaa, ühelt poolt Lindana, tema tedrekanalik äkiline pea liigutamine oli lõbus ja erakordselt tabav. Teisalt põrgupiigana, ühtlasi oli see ka kogu etenduse humoorikaim hetk, põrgupiigade (Piret Krumm, Piret Laurimaa ja Marika Barabanštšikova) halamine oma raskest elust põrgus, kus Piret Krumm võttis nutujoru üles, olles eriti täpselt üle võlli minemise piiril ning Piret Laurimaa toetas igat riimi omapoolse kaasa koogutamise või ohkimisega. Kogu tekst oli nii perfektselt sünki viidud ja jaburalt naljakas, et turtsatasin tahtmatult. Väga lahe!

Karel Kuntseli tehtud tuuslar oma tuult meenutava liikumisega ning lömitavate ja kavalate ilmetega oli samuti väga hästi tehtud. Riho Kütsari rollid olid minu jaoks ülemängitud, et teha rahvale komejanti ja seega väga ei toiminud, eriti silma jäi üks hoogne lavalt ära marssimine. Milleks selline rõhuasetus!? 

Lavastaja Laumets oli endale jätnud Kalevipoja rolli, huvitav otsus mängida ise nii peaosa kui ka lavastada. Vaadates vaheajal reklaampostreid siis pole samas säene praktika Vanemuises üldsegi mitte erakordne Kirvetüü ja Persona puhul teeb Ain Mäeots samuti nii lavastaja kui näitelja tööd, Naiste kooli puhul aga Priit Sandberg. Laumets teeb ausalt ka Kalevipoja ära, ainult tema kõhetu kehakuju ja ja mitte kõige selgem hääletämber ei lähe mitte Kalevipoja tüpaažiga kokku.

Lavakujunduslikult domineerisid süngemad toonid ning püstiaetud hööveldamata lauad sobisid ideaalselt erinevaid olustikke metsa, ahelaid, võsa, merd jne taustana toonitama.

Kokkuvõttes oli kogu kompott igati suurepärane.

Thursday, March 14, 2019

Ivanov


Uku Uusbergi Draamateatris lavale toodud Tšehhovi 'Ivanov' oli sisulises plaanis mulle oma üleüldise raskemeelsusega kohati hinge mattev. Vene aadlike kaeblused oma elu olme ja tuleviku osas, pettumine tänases päevas, igapäeva igavlemised ei olnud kuidagi köitvad ja hoopis raskesti seeditav temaatika, mis seadis üsnagi rusuva fooni kogu etendusele.

See eest oli aga näitlejate töö rollilahendustel täiesti fantastililine, iga üks omanäoliselt ja põhjalikult lahendatud. Erakordselt hea oli Harriet Toompere, kelle mängu ei ole ma osanud alati nautida, aga tema kelmikas leskproua Babakina oli väga priima, meelde jääb kindlasti pragmaatilise armastuse käemärgid ;)

Guido Kanguri Pavel Lebedev oli siiras ja hoogne nagu ka Aivar Tomminga krahv Šabelski. Teisel poolajal kui prouad Avdotja Nazarovna (Ita Ever) ja Zinaida Lebedeva (Ülle Kaljuste) mängu astuvad, siis murepilved hetkeks hajuvad ning antakse täiel tuuridel kütet, Ita Everi krõnksul mutil on lahe säde silmis.

Indrek Sammul oli Ivanovina teinud väga huvitava ja eripärase lahenduse oma rollile, säenne katkendlikult mõtlev passiivne-agressivne suhtlusstii sümpatiseerinud kohe üldse, aga rollina peab tunnistama avas suurepäraselt Ivanovi piinatud meelt.

Sõnaga puhas näitetööde ilutulestik suurepärases koosluses.

Saturday, January 19, 2019

Mees, kes teadis ussisõnu


Huvi pärast hakkasin etenduse eelsel einel kerima, millal see küll võis viimati juhtuda kui sattusin Vanemuisesse teatrit kaema, kerisin ja kerisin ja kerisin, välja kerisin ainult suvise suurlavastuse 'Ruja' ja muud nagu ei kerinudki ette. On vaid hägune mälestus kooliajast, kui on oldud Vanemuise teatri suure maja palitu hoius, aga miks ja mis puhul on täiesti salvestamata jäänud. Seega teadlik kogemus mul Vanemuise teatriga puudub täielikult, see avastus ei olnud küll otseselt piinlik, aga üsnagi kummastav küll, arvestades, et viimasel 10 aastal on teatrit jõudnud omajagu väisata. Veel vähem teadsin, et Vanemuisel on selline muinasjutuline, veidi kivilinna Draamateatrit meenutav väike maja. Fantastiline.

Etendusest. Pepeljajev on Pepeljajev ja Pepeljajev teeb ikka klassikat omas mahlas, ehk siis rohkelt tantsu ning äärmiselt loomingulisi kuntsilisi lahendusi ehitus abc-st. Seekord oli tegemisel Eesti klassika, Kivirähki võib ju tänasel päeval lugeda kodumaiseks elavaks klassikuks küll. Mees, kes teadis ussisõnu on tekstina päris tihe, seega on paratamatu, et miskit tuleb maha kraapida kui just mitte minna eepiliseks. Pepeljajev on isegi olnud kratsimises tagasihoidlik, kuna etenduse kestvuseks on kokku 3h ja 20 minutit, samas on tegelasi ja episoode, mis pole lavale jõudnud, kõikse markantsemate tegalaskujudena meenuvad eelajaloolised inimahvid Pirre ja Rääk ning nende täi, aga nõustun, et nende sissetoomine oleks omanud suuresti vaid meelelahutuslikku väärtust. Samas peab tunnistama, et kogu looliin minu mäletamist mööda päris raamatu järgi ei jooksnud, ehk on tehtud noppeid siit ja sealt ning siis sisuliselt kokku traageldatud. Natuke kahju oli, et Intsu kui ühte peamist karakterit raamatust oli vaid paari näpu otsaga sisse toodud.

Osa, mis mulle arusaamatuks jäi olid erinevate lõikude vahele pikitud videoklipid, mis olid täiesti teisest ooperist, samas oma absurdiga ajasid nii mõnigi kord muigvele, kuid sisuliselt ei õnnestunud mul selle mänguga kaasa minna. Pärast etendust teistega arutades, pakuti välja, aga et igas klipis oli väike võti, mis oli süngis järgmise episoodi sisuga. Võis täiesti nii olla, mul jäi paraku säene peene mäng läbi hammustamata.

Kunstilises plaanis oli aga tegemist täiesti imetabase tööga, jällegi. Võtab kukalt kratsima kus ja kuis Pepeljajevil need lahendused ette jooksevad või siis reaalselt lähebki suure ostukäruga Ehituse ABC-sse, käib riiulite vahel ringi ja laob ostukäru silma hakanud kraami täis ja siis hakkab leiutama, mis selle mandiga kõik on võimalik ära teha. No vaevalt, aga tema lahendused on ikka ulme ja ainult sellepärast tasub juba etendusi programmi võtta. Eriliselt lahedad olid valgeks värvitud elektridrellid, mille otsas olid õhuäravooluvoolikud, mis jätsid mulje vingerdavatest madudest ja muidugi need kostüümid. Lihtsalt võrratud.

Näitlejatöödest. Veiko tegi Leemetina oma ära. Hästi tegi. Ka Reimo Sagori tegelaskujud jäid meelde, kuid kõikse ärksama ja jõulisema rolli tegi ikkagi Alo Kurvits vanaisana, milline ürgne energiapakett. Väga hästi tabatud nii Alo poolt, kui ka kunstiliselt. Priima.


Teiste osatäitjate puhul läks mul pahatihti tekst kaduma, lihtsalt ei kuulnud selgelt, mis räägiti, ometi ei istunud ka kaugemal kui üheksandas reas parteris. Kummastav.

Mõnusamat sorti kirss oli Mõmmi ja Salme, noojah oli säene lihtsamakoelisem humoresk, aga toimis jällegi hästi - "Juhhhuuuu, Salmeeee!"

Wednesday, January 9, 2019

Inimesed, kohad ja asjad



'Inimesed, kohad ja asjad' on olnud mul vaatamise nimekirjas juba rohkem kui jupimat aega, aga nagu ikka siis pühamusse pilonkside saamine on omaette ettevõtmine, kus enamasti võidu nopivad nobedaimad näpud. Detsembri alguses aga üllataval kombel õnnistas ning oligi võimalik lõppeks see lavastus programmi võtta.
Võib koheselt ära öelda, et tegu ei ole tavapärase linnateaterliku etendusega vaid pigemiti dianaleesalulikuga, talle omane lavastajakäekiri joonistub üsna selgelt välja, olles rohkem tänases päevas, vajutades inimsuse nõrkustele, samas hoides läbi tegelaste üleval intellektuaalselt huvitavaid mõttelende.

Kohe esimesel poolajal tulistab peategelane Emma (Evelin Võigemast) tuliselt päris mitmeid mulle naha vahele pugenuid pärle inimese normaalsuse temaatikal, ehk siis need tavapärased küsimused - kus on piirid, miks on piirid, miks elada normides kui väljaspool norme on küll ohtlikum, kuid teisalt ka palju avaram see ilm. Miks siis jätta elust  ära need tegevused/vahendid, mis pakuvad kõikse suurimaid naudinguid, nagu Emmagi ise ütles - "Kõik teised on mind alt vedanud peale alkoholi ja narkootikumide, nende peale saab alati kindel olla."
Jah, see on paratamatult enesehävituslik teekond, mis murrab mingil hetkel ka kõikse tugevamad, rääkimata nõrgematest, kuid lõppeks me hävime mingil ajahetkel ju kõik, küsimus on ainult ajas. Igaüks võib siis ise anda enda valikutele hinnangu. Ma ei oska sellise tee valinuid küll kuidagi hukka mõista. Iseasi on muidugi kui nad otsivad/tahavad muutust, tahavad ringist välja, siis on küll kurb kui nad on selleks ajaks juba kõik sillad põletanud ning turvavõrku kuhu maanduda pole enam kuskilt võtta. Etenduse teine poolaeg ka peamiselt selle küsimuse erinevaid vastuste variante näitaski, minu maitsele juba pisut liiga sentimentaalselt, ehk esimese vaatuse bravuurikust oldi ikka mitme tooni võrra allapoole toodud.

Huvitav oleks teada, kuidas suhtuvad sõltlased ise sellesse teatritükki ja kas lõpu lahendusega kannataks mängida neist lähtuvalt, ehk kui mängida traagline lõpp, siis mis sõnumi see saadaks välja? Kas sõltlased üldse satuvad Linnateatrisse seda etendust vaatama? Kui siis valgekraelised?

Näitlejatest, Indrek Ojari oma pohhuistlikusega sobitus oma rolli valatult, oli kuidagi loomulik. Piret Kalda meeldis väga oma erinevates rollides arsti, terapeudi ja emana, muigama paneva lükkena leidis neis kolmes tegelases ühist ka loo peakangelane Emma. Kui mõtlema hakata, siis ilmselt. Evelin ongi vast ainum naine Linnateatri trupist kes sellise kärtsu bravuuritaja rolli välja mängib.

Eriti magusaks tegi kogu kompoti aga Veiko Tubina täiesti imetabane helikujundus, nii taustahelide kuid eriti klubimuusika osas - antud pala oli lihtsalt liiga kaasakiskuv, tekkis eneses tahtmine minna mõnele mahajäetud hoonesse reivile kuigi ma pole kunagi elus käinud reividel :) 

Magusaim kirss tuli, aga juba esimesel poolajal võõrutuskeskusesse saabunud Emma deliiriumi läbimängus, kui ühest Emmast sai mitu, mõni ronis välja voodist, mõni sisse aknast ja läbi tantsu mängiti läbi kogu seda agooniat ja sisemist heitlust mis kaasneb võõrutusnähtudega. Ainus asi, millest ma aru ei saanud oli, miks ainult tantsijad palati uksest käisid ja kõik teised sujuvalt seinast mööda, see oli kummaliselt häiriv ;)

Sunday, December 16, 2018

Unusta/unista



Kui tavapäraselt otsib etendus endale mängupaika, siis sedant korda otsis hoopis Tartu uus anatoomikum etendust, mida mängida. Leidiski, Jim Ashilevi kirjutet' ja värskelt lavaka lõpetanud Ingmar Jõela lavastet' korralik psühholoogiline võimumäng sobitus ideaalselt kunagise eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi auditooriumi.

Oliver Issak on kirjutanud Postimehes väga hea kokkuvõtte kogetust:

Psühhopaatia ei pruugi muidugi olla (alati) seostatav vägivallaga, pigem on tegu isikuomaduste kogumiga, mida iseloomustab enesekesksus, hoolimatus, manipuleeriv ning süütundevaba käitumine, empaatia puudumine, kuid ka sarmikus, humoorikus ja võluv enesekindlus.

Jim Ashilevi uues näidendis «Unusta/Unista», mis äsja Tartu Uues Teatris vastsete lavakunstikooli lõpetajate (lavastaja)käe ning (näitlejate)väe all lavale jõudis, on keskpunktis samuti üks psühhopaat. Poolkaarja amfiteatriliku ruumi keskmes kõõritab see kinniseotud süüdi mõistetu (Nils Mattias Steinberg) saabuvale publikule otse silma – süüdimõistetu, sest tema hingel on mitme inimese elu.

Kuid oh õnne, aasta on 2056 ning tänu mitmele katsele, arengule ja täiendusele on võimalik sooritada kärme ajusagarate aktiveerimine ning endine psühhopaadist mõrvar muuta lapsi armastavaks isaks. Loomulikult ei kulge protseduur viperusteta (sest kuhu jääks muidu dramaatiline konflikt!), psühhopaadist katsealune operatsiooni ei taha ning teeb (õnnestunult!) kõik endast oleneva, et sellest viimasel hetkel pääseda.

Kuid miks ei taha? Kogu õõvastava ja jõletult võika eneseavamise ning enesepuistamise taustal kõlab korduvalt väide: «Ma olen see, kes ma olen.» Sundus normaliseeruda, muutuda selliseks nagu «teised», tundub talle kohatu, ebaõiglane, vale. Ja siia kuhugi on ka ilmselt lavastuse koer maetud.

Loodetavasti ei kahtle keegi (ega hakka kahtlema) ei praegu ega pärast lavastuse nägemist, et inimese tapmine «lihtsalt seetõttu, et mind on nii loodud», on kuidagigi põhjendatav, argumenteeritav. Kuid ometi on eelmainitud mõttekäigu taga midagi ebamääraselt hingekriipivat. Normaalsus... Mida tähendab olla «normaalne»? Vastata normidele? Vastata standardile? Olla nagu teised? Olla samasugune? Ühetaoline? Kelle normid need on, kust need tulevad ja miks on need just sellised? Ja mis siis, kui inimest saaks modifitseerida, muuta?

Muuta neid eriomaseid veidrusi, mis igaühele meist omased on. Olgu selleks siis friigilik korraarmastus või mõni eriskummaline harjumus, mõni veider guilty pleasure [süümenauding – eesti keeles] või kurioosne kapriis. Need erisused loovadki meist meie. Ja neid muutes kaotaks me midagi väga olulist, kaotaks ehk enesegi.

Selle küsimusega ei pista lavastuses rinda mitte ainult inimesed, vaid ka vanem robot-uurija (Jaanus Nuutre), kes liigse eriilmelisuse ja isemõtlemise tõttu füüsilisest kehast ilma jääb ning digitaalsesse arvutimaailma pagendatakse.

Lavastuslikult on Ingmar Jõela Ashilevi näidendi Uue Anatoomikumi väikesele lavapõrandale oskuslikult ära mahutatud. Õigemini on vähese liikumisruumi kompenseerimiseks appi võetud kaamerad, mis nii suurematele kui väiksematele ekraanidele live-pilti edastavad. Tavaliselt suurde teatrisaali tühjusesse kaduvad pisidetailid (pilgud, miimika) tulevad mitmekordselt suurendatult vägagi hästi esile, ning peab ütlema, et ka on, mida esile tuua, kuigi kaameratest pole päris täit potentsiaali välja pigistatud (mänguvõimalusi eri rakursside ja perspektiividega oleks võinud olla rohkemgi).

Eriti intrigeeriv on aga Nils Mattias Steinbergi «ilmemäng», kellele see on ka ainsaks mänguvahendiks, sest terve esimese vaatuse seisab ta kinniseotult ja liikumis-, isegi liigutamisvõimetult lava keskel. Mängib näoilme, mängib detail. Ja hästi mängib.

Liigne staatilisus muutub aga ühel hetkel siiski pärssivaks, lõppkokkuvõttes tundub, et päris sellist liikumatust Ashilevi tekst välja ei vea, hoolimata väga leidlikest keelevigastest robot-uurijatest, kes toovad värsket vaheldust hiljutisele kohati isegi üle piiri läinud kalambuurihullusele. Küsimusi tekitab ka ühe peategelase, Steffi Pähna mängitud abiarsti rollipööre (jäägu selle sisu siin mainimata) – millal, kunas või kuidas algab see murenemine, jääb ka tagasivaates selgusetuks.

Kuigi tegevus toimub tulevikus koos robotite, ajusisese Võrgu ja ülemaailmse Föderatsiooniga, on lavastuse fookus tulevikustsenaariumist hoolimata inimene ühes oma vigade ja veidrustega. Fundamentaalne küsimus, kas peaksime lubama ja võimaldama inimeste tundevälja muutmist (olgu siis sunniviisiliselt või vabatahtlikult), jäägu targemate otsustada. Kuid nagu viitab lavastuse aegruum – aasta 2056 –, väga palju aega vastuse leidmiseks ei ole enam jäänud.

Isiklikus plaanis olid veel parimad palad:
  • 2056.a tegutsevad uurivad robotid (Jane Napp, Jaanus Nuutre) nende liikumine ja tarkvara uuendusega kaasa tulnud bugist tulenev kõnemaneer oli lihtsalt fantastiliselt tehtud;
  • Steffi Pähn mäng oli eriliselt nauditav;
  • teises vaatuses paralleelselt jooksma pandud 2 looliini olid väga mõjusad.

Wednesday, November 14, 2018

Saun


Hääd sõbrad kutsusid sauna kaema, mõtete ja tegevuste ja piltide ja videode virrvarri, mis peaks sümboliseerima elu sotsiaalmeediumites, selle võltslikust, kuid samas sõltuvust tekitavat. Kütet oli omajagu, sisu mitte nii paljut. Parim pala oli ehk publikumile esitatud küsimus, millele sai mobiilitsi interaktiivselt vastata - kas üks osaleja võiks saada kuuli või mitte. Kui lõppeks kuvatud tulemus oli ka tegelik suhtarv, siis tekitab see pisut hirmu. Järelikult oli saalis suurem osa inimesi, kes anonüümselt on nõus laskma teisel inimesel kuuli saada. Jah, tegu oli mänguga, kuid siiski, minu jaoks hämmastav tulem.

Thursday, August 16, 2018

Kremli ööbikud


Narva Kreenholmi Manufaktuur on Eesti mastaabis täiesti unikaalne ja fantastiline ajaloolise hõnguga ehitis ja paik, mille suurim traagika on paraku tema asukoht, isegi Tallinnas või Tartus oleks keeruline nii mastaapsele objektile miskit väga head otstarvet leida, mis suudaks säilitada ja esile tuua arhitektuuri ning koha eripära. Narvas on see paraku aga võimatu, miskit peale aeglase hääbumise/hävinemise on selle pärli puhul raske ette näha, millest on kohe väga-väga kahju.

Õnneks leidis vähemasti Tartu Uus Teater oma 'Kremli ööbikute' mängimiseks täiesti perfektse paiga Narvas, Kreenholmis, Joala tänaval (sic!), kasutades nii ära võimalust tutvustada Eesti rahvale nii rohkem Narvat kui Kreenholmi. Kuigi etenduse keskseks kujuks oli Jaak Joala ja tema looming, siis Ivar Põllul Joalat kui nähtust väga rohkem kui juba teada on, avada ei õnnestunud, Joala jääb ikkagi pisut müstiliseks kurbuse rüütliks Eesti muusikamaastikul. Kuigi peab tunnistama, et Põllu lähenemine karakteri avamisele oli küll äärmiselt põnev ja suurepäraselt lahendatud, kasutades ära kolme erinevat näitlejat, Joala kolme erineva eluetapi mängimiseks - noor, naiivne tippu pürgija (Priit Strandberg), oma hiilguse tipul, kuid juba pettumuse märke näitav (Märt Avandi), laulja karjäärist loobunud, ängistunud ja sapine (Juss Haasma). See oli väga briljantne lähenemine ja andis suurepärase tunnetuse kogu tervikule.

Lavastus oli lahendatud läbi Joala loome, ehk siis mängiti ette tema tuntumaid palasid ning lugu Joala enda lugu jutustus nende lugude peale. Põllu mainis ka ise ühes usutluses, et teda üllatas kuidas Joala muusika ja sõnad jooksid kokku tema enda eluga ning seda on kenasti ka etenduses näha.

Kujunduslikult oli leitud palju toredaid lahendusi, mäng rõdudel, hiiglaslik VEF raadio, vana marsa ning eriti eepiline oli etenduse lõppakord, kui Joala oma valges ülikonnas kadus Kreenholmi paksude müüride vahele, pimedasse tunnelisse. Ilus. Väga ilus.

Wednesday, June 27, 2018

Viimane võllamees


Üks meeldivamaid tahke teatrite suvelavastuste puhul on, et publikumi viiakse tavapärastest saalidest välja ja leitakse uusi põnevaid mängupaiku, mida üldsusele tutvustada. Nii ka Rakvere teatri suvelavastuse puhul, mis viis Tapa-Loobu risti. vanasse Loodi kuivatisse, mis passis vana albioni kolkakõrtsi miljööks ideaalselt. Kuna etenduse läbivaks jooneks oli surmanuhtlus ja timuka amet ja eetika siis tekitas kohanimi Tapa-Loobu kergemat sorti kalambuuri, kas siis ikka tappa või loobuda?

Loo peategelaseks on endine timukas Harry Wade (Raivo E. Tamm), kes nüüdseks on läinud üle pubipidaja ametile ja naudib oma uut rolli ja staatust külajoodikute keskel, pajatades ilmselge rahuldusega aeg ajalt lugusid oma timukatööst. Psühholoogilise draama nõksaka toob sisse Londonist saabunud võõras, kes üllatavalt palju teab Harry viimasest hukkamisest ning tekitab sellega nii esimeses kui teises vaatuses veidi värinat, kuni üsnagi etteaimatava lõpplahenduseni. Ei miskit erilist, ega meeldejäävat.

Huvitavaim oli mängupaigas avatud näitus "Süüta süüdlased?", kus oli võimalik kohtuda Inglismaa oma aja kuulsamate võllameeste Albert Pierrepointi ja Harry Alleniga, kelle käe läbi hukkus paarikümne aasta jooksul sadu kurjategijaid. Lisaks oli väljapandud külastajatele ka küsitlus - kas peaks surmanuhtlus olema või mitte? Minuga koos etendustväisanute arvates kindlasti peaks, mis on kurb teadmine.

Friday, May 18, 2018

Gogoli disko



Pärast Ugala teatri remonteerimist tekkis loomulik kihk kaeda perra, mis ümber tehti ja kuis nüüd maja seest poolt välja näeb. Tüki osas otsesest eelistust ei olnudki, valituks osutus kalendri järgi sobivaim - uusmulgi Paavo Matsini kirjutet raamatu  "Gogoli disko" põhjal Ott Aardami valmistehtu. Näitemängu jälgides hakkas selginema, et antud raamatu lugemine tundub olevat eelduseks selle etenduse mingilki määral lahti hammustamisele. Kõik tundus olevat kuidagi hektiline. Kasuks tulnuks ilmselt ka Gogoli loominguga sinapeal olemine, praegu aga tundus olevat katke siit ja katke sealt, mingit tervikut ja arusaama ei jõudnudki kogu nähtust tekkida. Viited Viljandit mõjutanud ajaloolistele sündmustele avanesid samuti alles hiljem ise järgi uurides nagu vangla asemele kerkinud kaubamaja ning hullumaja sulgemine. Mööda läks ka Gogoli teema, mis rolli ta ses loos üldse täitis? Oli nagu Woland, kes muutusi ja imesi esile kutsus ja samas tema kõhuhädad, oma inimlikkuses, raske mõista. 

Lavakujunduses oli võetud viimast kogu tehnopargist, mis nüüd Ugalas lavastajatele kättesaadav on, mehhaaniliselt tõusvad ja langevad tasandid, gigantsed laeni ulatuvad automaatselt liikuvad liuguksedm pöördlava - mis jättis tunde nagu keerleks karusellis. Parim või tegelikult huvitavaim lahendus oli Tšehhi kristalliga täidetud 6m kõrgune nõukogude aegne sektsioonkapp. Sellele täispunktid. Väga lahe.

Monday, May 14, 2018

Elagu mis põletab



Adamson-Eric-u muuseumis tuli ette kandmisele Peeter Jalaka ning Katariina Unti juhendatud 27. lennu ja Anu Lampi ühistööna valminud tempokas kunsti- ja kultuurilooline lavastus Eesti kunstielu tärkamisest eelmise sajandi algusaastatel. Etendus keskendus oma kiires ülelennus neile sündmustele ja nimedele, kes panid aluse päris oma Eesti kunstile, milline oli nende mõttemaailm ja arvamine kunstist ja sellest kes on õige kunstnik ja kuidas selleks saada. Rajad olid mõneti erinevad kuid põhiline telg joonistus välja Tartu ja Pariisi vahel.

Tekst oli äärmiselt tihe ja faktirohke, mille salvestamisega tekkis kohati raskusi, kuna kõikse aeg tulistati aina uut materjali peale jättes nii olematu aja talletuseks, aga eks see räägi rohkem mu enda teadmiste pagasist kunstiajaloo vallas.

Näitlejate osas ei ole miskit öelda, jällegi oli esiplaanil Ester Kuntu, jällegi väga hea tegemine, kuigi minu nähtud rollid on siiani olnud omajagu sarnaseid jooni omavad, siis tuleb tal see näitlemise asi kuidagi eriliselt loomulikult ja pingutamata.

Viimasena tahaksin veel ära mainida, et Jakob Teppo klaverimäng oli väga-väga priima.

Tuesday, April 17, 2018

Don Quijote


Mõtlema hakata siis on VAT teatrist tasapisi vaikselt kujunenud tänaseks päevaks üks mu lemmikteatreid, mida külastada. Mõneti tuleb see tundmus mulle endale üllatusena, samas viimane kord pilonkse ostma ajendas just nimelt isu VAT teatri järgi, tahtmne kogeda nende hoogsat füüsilist mängu, ülimalt leidlikku lavalist kujundust ja kostümeeritust ning mis mulle ehk kõikse rohkem meeldib VAT teatri juures - lõbusat mängulisust. Sümpaatne on, et ei läheneta lavastustele alati surmtõsiselt, vaid pigemiti eneseiroonia võtmes lustakalt, samas laskumata palagani, mis minu silmis näitab teatri ja sellega seotud isikute taset. Ehk siis Don Quijote ei valinud ma etenduse enda pärast, vaid pigemiti just mida eelnev kogetu nagu Tsaar Saltaan, Faust ning Aadam ja Eeva pakkunud on ja tahtmise pärast uuesti sama meeleliigutust kogeda, polegi täheldanud, et oleks eelnevalt selt pinnalt teatrikülastust otsustanud.

Lavastus ise oli viidud tavapäraste Rahvusraamatukogu paekiviseinte vahelt, Hobuveski teatrisaali, mis on läbielanud renoveerimisekuuri, millest ma varem teadlik ei olnudki, külastajasõbralikuma ning modernsema välimuse on saanud eelkõike hoone keldrikorrus. Lava osas mu silm suurt muutust ei suutnud hoomata. Hobuveski ruum annab kindlasti lavastajale ja näitlejatele rohkem lavaruumi kui traditsioonilised mängupaigad Rahvusraamatukogu keldrisaalis ning pööningul ja seda oli ka suurepäraselt ära kasutatud, ilmselt oli see ka peamine põhjus Hobuveskisse kolimisel. Kui nüüd hindamisele võtta Don Quijote lavakujundus, kostümeeritus ning näitlejate füüsilise akrobaatika, siis pakutud tulevärk jäi paraku mõne kraadi alla eelpool nimetatud etendustele. Ei suudagi praegu enam meenutada ühtegi meeldejäänud lahendust, kui siis Elina Reinholdi kahemõtteline lateksist muula kostüüm ning sinna juurde käinud hirnuv kõneviis ja deklamatsioonid nagu - "Mina puhkan!", "Vabadus!", "Vägivald!" jne. Päris hea paralleel oli nii loodud sunnismaise töölooma ja maailma vanima ametiesindja vahel.

Lugu ise oli niivõrd kaasakiskuvalt lavastatud, et mingi moment märkasin, et olen etenduses nii sees, et elasin siiralt kaasa kurvakuju rüütlile nö heale tegelaskujule don Quijotele (Ago Soots, kes teine üldse võiks sobituda paremini kurvakuju rüütliks kui mitte Ago) ja tõsist vastumeelsust tekitas tõelist õelust ning kurjust kehastanud Alba hertsog, Margo Tederi isikus, siit lähevad ka minu komplimendid talle, et ta suutis õigeid kurjuse noote perfektselt tabada ning nii rolli äärmiselt veenvaks mängida, mis väljendus eelkõike peenes psühholoogiline mängus, mida ta endast nõrgematega mängis. See tekitas minus ka suurema huvi Cervantese loome vastu, mis mul keskkooli ajast lugemata on, kas ka seal on säene vaimne vägivald sissekirjutatud. Lavastusest jäi samas millegi pärast tundmus, et algtekstiga on siiski üsna loominguliselt ümber käidud.

Üllatas pisut, et etendusesse oli pikitud omajagu kahemõttelist vulgaarsust, mis küll otseselt foonile ei tõusnud ja seeläbi ei läinud ka lappama. Arvestades, et lavastuse üks peamisi sihtrühmasi on kooliõpilased, ka seekord oli klass põhikooli ealisi publikumis, siis oleks huvitav teada, kuis nad sellisesse kahemõttelisusesse suhtuvad ning kuidas tajuvad. Paraku ei tekkinud võimalust seda noortelt uurida.

Kuigi lavastus keris ja keris üldsielt üsna rahulikus rütmis, siis lõpplahendused saabusid kuidagi ootamatult ning läbi oligi see hää kogemus.

Tuesday, February 27, 2018

Peks Mõisatallis



On näha, et EV100 on innustanud nii suuremaid kui väiksemaid rühmitusi vabatahtlikult või poolvabatahtlikult looma tagasi- ja edasivaateid, kodumaa eilsest, tänansest ja homsest päevast, et lahti mõtestada seda va eestlust. Suur osa tehtud töödest on pikitud aga üsna lühikesse ajatelge - eelmisse ja käesolevasse teatrihooaega, mistõttu pole imestada, et mingid motiivid ja lahendused ka korduma kipuvad. Näituseks võib võtta kasvõi viimati nähtud Musta Kasti - 'Peks Mõistallis', mille osas võib leida mitmeid ühisjooni Tartu Uue Teatri - 'Praktilise Eesti Ajalooga' nagu:
  • hoogsat läbisõitu aegade algusest tänapäeva, peatusteks valides humoreskist lähtuvaid šketse ajaloost;
  • kodukootud muusikapaladest kokkuklopsitud helikujundust, ühelt poolt Justament teisalt poolt laiem kodumaiste viiside spekter;
  • eelmisest lähtuvalt antakse ka näitlejatele võimalus lustida laulu ning tantsuga;
  • eriti kummastava kokkusattumusena oli mõlemal etendusel seinakujundused lahendatud kriidi kritseldustega.
Mõlemad etendused on võtnud läheneda eestlusele sooja iroonia võtmest, kui üldse siis õite pehmelt vajutanud ka ühiskondlikele konnasilmadele, mitte päris nii otse ja sirgelt kui 'Tujurikkuja' kuigi huvitaval kombel leidus siingi kattuvusi ja äratundmiserõõmu nagu näituseks kultussarja 'Õnne 13' pilamine või kannatuste naeruvääristamine või ühiskonnakriitiline räpp. Etenduses võttis räpi osa enda kanda Jaanika Tammaru ja hästi tegi, vägagi hästi, oli üks meeldejäävamaid ja nauditavaimaid hetki kogu lavastusest, aga mitte ainult vahvalt ja uudselt oldi lähenetud ka:
  • Balti keti stseenile, kus põrkuma olid säetud introvertsus ja rullnoklus;
  • Eesti rahva iibele läbi sünnitamiseakrobaatika, Jaanika saab hakkama hämmastavate jõu- ja ilunumbritega;
  • tore leid oli sääskede kui ühe suurima nuhtluse mängu toomine;
  • nii tundeküllast ja jõulist üksteise nüpeldamist pole küll varem teatris näinud;
  • mullast täpsemalt küll turbast areen omas nii sümboolset ajaloolist tähendust kui andis kogu lavastusele mängupinna ja aluse, mis kandis kogu etendust. Fantastiline mõte!;
  • etenduse lõppeks lavale kergitatud kääbas nagu ütlemaks meile, et kõik see taak, mis on olnud võiks jääda ning võiks nüüd värskelt lehelt inimestena edasi minna. 
Sõnaga oli korralik kütmine algusest lõpuni, kus hingetõmbamiseks pause polnud jäetud, humoreski poolega oli nii ja naa, kõigega ei suutnud alati kaasa minna - mõned momendid läksid alla poole vööd ning mõned olid juba varasemalt läbi käinud. Eriti häirivaks kujunes lavastuse algloona ette mängitud Ruja - 'Eesti muld ja Eesti süda', kurvaks teeb, et nii ilusat lugu võetakse mängida jälle ja jälle ja jälle ja jälle, lörtsides nii emotsionaalset pinget, mida see lugu kannab.

Etenduse järgselt selgus toreda üllatusena, et olime sattunud korra peale, kui peale korduvaid aplause oli võimalik osaleda ka vestlusringis noorte näitlejate ja lavastajaga, mida kureeris Postimehe kultuuritoimetuse juhataja, teatrikriitik Heili Sirbits. Pani kergelt kulmu kergitama, et ta alustas vestlust seisukohaga, et tegemist oli käesoleva hooaja kindlasti parima etendusega ning kahtlemata peab see saama ära märgitud ka teatriauhindade jagamisel ning siis uuris juba saali jäänud publikumilt, et mis te arvate. No säene avang tõmbas diskussiooni paraku üsna nulli alguses, võttis aega enne kui esialgsest kohmetusest üle saadi. Igal juhul oli äärmiselt huvitav kuulata kuis lavastaja ja näitlejad avasid etendust ja kuis publikumis olevad noored mõtestasid nähtut. Eriti meeldis ühe neidise sõnastatud mõte - tegelikult on täitsa võimalik olla eestlane ja samal ajal ka salliv.

Väga priima!

Thursday, February 1, 2018

NOДВЕНАДЦАТЬ



Sasha Pepeljajev on Eesti teatrimaastikul üks äraütlemata tänuväärne nähtus, pean eelkõike silmas tema lakkamatut tahtmist möllata meie erinevate teatrikoolide noortega ning anda neile koosmängu võimalusi suuretrupilistes tantsulavastustes, mida just liiga palju siinmail minu teatsi ei pakuta. Rõõm oli näha, et 28.lend on pakutu vastu võtnud ja õhinaga kaasa läinud, lavalt õhkus kaasaelama panevat, nooruslikku südikust ning eredat põlemist, mis mulle isiklikus võtmes alati korda läheb. Samas ei täheldanud, et keegi laval olnudest oleks soleerima pääsenud, vaid kogu rohkearvuline trupp säras ühises hingamises. Fantastiline.

Pepeljajevi loome puhul sümpatiseerib mulle ka väga tema üleüldine lavaruumi kasutus - sedant puhku oli tipphetkeks etenduse lõpmistes stseenides neljas veerus ja kolmes reas näitlejate nööri pidi lae alla kerimine, nad jäid sinna rippu nagu õunad, ees värvipangedest trummid, mida lõpuakordidena rütmiliselt taoti. Üldse oli mitmeid nutikaid lahendusi, nagu riidestangede ärakasutamine tantsudes, kas akrobaatikat võimaldava puuna või rehepeksumasinana või külakiigena; või suure kogu lava katva, kuid kerge valge kanga mäng imiteerimaks lumetormi. Ja nii mõndagi veel põnevat. 

Kuigi tantsulised etendused ei ole just tee mida ma oma tassi valaks, siis kompositsioon mis teise poolaja alguses läbi lavapõrandale projitseeritud da Vinci Vitruviuse mehe kujutise, ehk kuldlõike tekitati, kus mööda ringjoonelt tõmmatud telgi kogu trupp techno muusika rütmis pea 12 minutit vaheldumisi marssis ja tantsis oli eepiliselt lahe. Niisamuti oli väga teemasse ka näitlejatele tehtud grimm ning Sergei Illarionovi kostüüümid.

Elamuse mõttes jäi kriipima iseenda tegemata jätmine, et ei tutvunud eelnevalt, etenduse sisuks olnud Aleskander Bloki poeemiga - "Kaksteist", ilmselgelt oleks sellest abi olnud kogu tegevustiku paremal tõlgendamisel. Lavastulikus plaanis oli lükkena kiiduväärt mängida mõnda osa poeemist mitu korda, kuid erinevates võtmetes, erinevate näitlejatega, jätmaks muljet kuivõrd erinevalt võib luulet tõlgendada.

Näitlejatööde osas ei oska üksikuid nimesi välja tuua, kuna tegemist oli niivõrd tugeva ansamblimänguga, kuid üllatas pisut, et hääle poolest jäid enamik noori nõrgaks, mistõttu läks münigi kord isegi tekst kaduma. 

Järjepidevuse huvides panen enda jaoks kirja nimed - Ilo-Ann Saarepera, Sander Roosimägi ja Ingmar Jõela, kelle tegemistel tahaks rohkem silma peal hoida.

Thursday, December 28, 2017

Pööriöö uni


Pettumus oli õite suur kui selgus, et 'Pööriöö une' pilonksid olid müügist otsa saanud kui ma lõppeks jaole tahtsin jõuda ja veel enam pettuma pidin, kui teada anti, et korralduslike raskuste tõttu lisaetendusi plaani enam võtma ei hakata. Oligi teadmine, et nüüd olen sest suurtegemisest ilma.

Seega oli rõõmu palju kui ilmnes, et lavastus oli ikkagi linti võetud ning eriti rõõmsaks läks meel kui ERR-i kavast leidsin, et ETV plaanib ka etenduse vaatajateni tuua ja veel enne aasta lõppu. Paraku kipub kehtima reegel, et kui ootused on juba üles kruvitud on ka pettumusel võimalus kergemini platsis olla. Kahjuks täpselt nii läkski. Kogu lavalt pakutud kompott läks nii kunsti ära, et ei suutnud kuidagist sellega kaasa minna ja pean tunnistama, et jäin enne lõppu hoopis kergelt tukku.

Äärmiselt kiiduväärt oli, et ERSO oma täiskoosseisus oli projekti kaasatud, nende esitused lisasid kogu tervikule suursugusust ning sobitusid eriti hästi just Shakespeare originaaltekstiga, tekitamata liigset raskepärasust. Ära mainimist väärib veel kindlasti Estonia lakke suunatud kerajas video installatsioon, mis oli väga nutikalt ja kohaselt lahendatud. Paraku jah, sisulise poolega ei õnnestunud kontakti saavutada - päris arusaamatuks jäi etenduse keskle Jörgen Liiki tehtud roll vahepalana. Miks ja mis see oli?

Võimalik, et kogu eepilisus oleks teatrisaalist vaadatuna jõudnud selgemini kohale, aga nii läbi sinava ekraani jäi kogu asi liiga raskesti seeditavaks.

Saturday, December 16, 2017

Kummi T


Koheselt peale Kummi T vaatamist süvenes mus arvamine, et vonKrahl võiks tunduvalt tihedamini võtta tegemisele nooremale publikumile mõeldud etendusi. Praegused kolm kogetut - KäbekärpvonKrahli muinasjutud ja nüüdne on olnud kõik väga-väga hääd elamused, aga eriti just viimane. Etendus oli niivõrd hoogne ja laiapõhjaliselt hää rumala huumoriga, et sobitus absoluutselt kõikidele vanusegruppidele - nii noortele mürsikutele kui ka eakamatele seenioritele. Etendusel minu kõrval istunud vanem daam naeris igal juhul südamest, võiks öelda et isegi laginal, päris mitmet puhku ja pidas vajalikuks enda kõrval istunud noorema põlve esindajalt ka üks hetk vabandust paluda, et ta nii kõvasti naerab, aga etendus olevat lihtsalt nii naljakas ja pole midagi öelda, tal oli vägagi õigus ;)

Humoorikaim hetk minu jaoks oli vaieldamatult - aednike Günnari ja Gaymori kahekõne rosaariumis, näitlikustamiseks lause -

"Günnnäääär, Günnnäääär, kas ma võiksin oma karukellad sinna sinu peenrasse istutada."

Pisut allapoole vööd, aga samas nii kahemõtteliselt mänguline ja sobilik just antud stseeni konteksti.

Kõike momente poleks mõtet vast välja tooma hakata, aga andressõbraliku kõhukuse ja ütlemisega kehkaõps väärib veel kindlasti ära mainimist. Sõnaga humoreski pealt tagasi ei hoitud ning kui lavale lasta lustima Tõnis Niinemets ja Priit Pius, siis teisiti ei saakski. Lisaks laval olnud Ott Kartau ning Kait Kall annavad oma eripäraste karakteritega kogu loole vaid vunki juurde.

Ses osas on ikkagi väga tänuväärne, et Priit Võigemast on Ole Lund Kinkegaardi raamatu - "Kummi Tarzan" ainese üles noppinud ning nii suurepärasesse vormi osanud valada. Huvitavalt kombel on see raamat mulle süžheeliselt ka üsna hästi meelde jäänud nooremast east, millal seda loetud sai, kuigi tol ajal see lemmik just ei olnud. Võimalik, et raamat ei tundunud lihtsalt nii naljakas võrreldes nüüdse kogetuga, kuna lõbusa teksti taga toimus ikkagi ühe väikese poisi, Ivan Olseni, ebaaus kiusamine. Eks Võigemast natuke vajutanud ka selle lavastusega ühelt poolt kergelt koolikiusamise temaatikale, kuigi kogu etendusest humoori foonil jääb see tahaplaanile, alltooniks küll, aga pigemeti tahaplaanile.

Sõnaga. Ei juhtu just tihti kui nii noorem kui vanem põlvkond, ühel meelel millestki nii vaimustuses on. Igal juhul on mul hea meel, et on võtta nooremaid sõpru kellega koos teatrit väisata, saab ka säensd lapsemeelsemad tükid valehäbita ära vaadata ;)

Wednesday, November 22, 2017

BB ilmub öösel


EV100 raames säeti Eesti Etendusasutuste Liidu eestvõttel Eestis tegutsevatele teatritele ülesandeks paari kaupa lahendada üks kümnend vabariigi saja aastasest ajaloost, koodnimega - 'Sajandi lugu'. Ühe paarina sattusid loosi tahtel kokku loomingulised kollektiivid vonKrahli teatrist ja Tartu Uuest Teatrist ning kümnendi liisuks tõmmati neile ränkrasked '40-ndad. Julgen arvata, et loosirattast tulnud paarilisega olid ilmselt mõlemad osapooled vägagi rahul, samas jällegi kümnendi rusuvus ning äng meie ajaloos ei olnud kindlasti lihtsamat sorti väljakutse. Teisalt mängis jällegi telg Tallinn-Tartu ning küüditamise temaatika kätte suurepärase raamistiku, millest isuga ka kinni haarati ning oivaline teostusvorm leiti.

Etendus algas orienteeruvalt samal ajal kahes erinevas paigas, Tallinna Balti Jaamas ja Tartu vaksalis, mõlema linna publikumile jaotati perroonil pileti vastu kätte kõrvaklapid ja suunati koos tavareisijatega liinirongile. Kui esiti mängis klappidest vaid kerget muusikat, siis nii kui rong paigalt nõksatas algas Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng. Kogu etendus jooksis küll ühes kümnendis, kuid hüples kahe teema vahel, ühelt poolt ajastukohased tegelikud ning fiktiivsed sündmused, teisalt aga Mati Undi romaani "Brecht ilmub öösel" tegevustik. Kuuldemängus oli niisamuti segamini põimitud mälestused, millist mõju omas teine ilmasõda, sellega kaasnenud okupatsioon ning küüditamine siinsetele inimestele, mida rääkisid peamiselt vonKrahli teatri ning lavaka lavajõud ning teisalt katkendeid eelpool mainitud Mati Undi romaani kangelaste omavahelistest vestlustest. Lugude omavaheline haakuvus oli olemas läbi erinevate vaatenurkade, kuis keegi seda kohutavat kümendit tunnetas ning koges. Kogu kuuldemängu osa andis suurepärase häälestuse ning fooni terveks etenduseks.

Nii kui rong jõudis Tapale sai otsa ka nö heliteater, mispeale kamandati kogu publikum perroonile, kuna lõuna suunalt tuleval rongil läheb Tapale jõudmisega rohkem aega kui kivilinnast, siis oli vaja see aeg kuidagiviisi ära täita, seega võtsid juhtimise üle Henrik Kalmet ning Maarja Mitt. Humoreski võtmes pakuti publikumile võimalust osaleda eepilise Eesti filmi massistseenides, rahva sekka olid veel end sättinud Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend ning Maarja Jakobson, kes aeg ajalt lavastaja Henrikuga dialoogi sattusid. Antud lahendus, küll etenduse ülejäänud sisuga liiga palju ühist osa ei omanud, kui välja arvata viimane stseen - Henriku fantastiliselt välja mängitud Konstatin Päts teise korruse rõdult oma rahvale kõnelemas, kuid vahepalana oli igati lõbusalt lahendatud.

Edasine rullus lahti juba Tapa vaksalihoones, mis oli omakorda lavastatud Ivar Põllu poolt, enne seda aga oli veel vaheaeg, mille jooksul oli jooksul jagati teatrikülastajatele hernesuppi, anti näppu leivakäär ning tee. See väike paus andis hea võimaluse ahmida sisse raudteejaama ajaloolist õhustikku - vanad puidust vaksalipingid, võimsad sambad, kõrged laed, lahti koorunud värvi ribad, kerge rõskus, kõrged vanad uksed ja aknad - lihtsalt fantastiline. Kogu selle imetlemise käigus ei pannudki tähele, kui saali olid vaikselt imbunud Stalini ja Hitleri tegelaskujud ja etendus jätkuski nende omavahelise vestlusega ajast ja olust ning piiride jagamisest. Mõjus. Väga mõjus.
Edasi liiguti juba katkend katkendi kaupa ühest raudteejaama ruumist teise, mängiti vaheldumisi romaani sündmustikku kuis Brecht oma kaaskonnaga Soome oli pagemas, koos ajalooliste ja poliitiliste kildudega sama aja Eestist nagu näituseks Pätsi kirja kirjutamine, vangistuse momendid ning Maksim Undi tegelaskuju, kohati oldi ajalugu igal juhul vägagi loominguliselt tõlgendatud. Siia juurde veel Libahundi temaatikat ning peenelt ja humoorikalt lahendatud sõjaaja moeshow, mille kostüümid olid äraütlemata stiilsed. Viimases saalis mängiti ette etenduse lõppakord, kui Brecht oli oma kaaskonnaga jõudnud lõpuks Soome, Ella Woulijoki juurde ning seal kasesalus peegeldas oma tundmusi.

Sõnaga kokkuvõttes kõik toimis elamuse mõttes imetabaselt hästi!

Lisanüansina meeldis väga ka mitmetähenduslik kava esileht, kus BB oli kirjutet Eesti 100 sümbolitega 18 18. Nutikas.

Thursday, October 12, 2017

„...JA PEAKSIN SADA SURMA MA...”


Eelnevad kaks kohtumist Eva Kolditsa ja Anne Türnpu lavastajatandemiga on olnud igati hinge paitavad, eriti imetabane kogemus oli Anijas mängitud Tokerjad, kuid ka Isuri eepos oli kõigiti meeldejääv kogemus, justnimelt on mõlemal juhul olnud eelkõike tegemist kogemusega kui tavapärase teatrietendusega. Mõlemal juhul oli leitud lavastuse mängimiseks tugeva ajaloolise hõnguga paik looduse rüpes, ühe puhul algas etendus hämariku ajal ning teisel juhul vastupidi koiduvalguses, mõlemal juhul oli temaatikaks sajandi või enama tagune väikerahva olme, kui nii võib öelda, mõlemal juhul mängis etenduse juures suurt rolli taustamuusika ning koorilaul ja lisaks pakuti ka mõlema lavastuse lõpetuseks publikule tubli pala hamba alla.

Kuigi nüüd vaadatud etendusele oli võetud kolmandaks lavastajaks juurde ka Mart Koldits, siis pea täielikult vastas ka käesolev tükk eelpool kirjeldatud mustrile, ainukese erandiga, et seda ei mängitud sedan't puhku enam esialgses etenduse paigas Hageris, vaid Tartu ERM-is. Mul on äärmiselt kahju enda pärast, et mul ei õnnestunud seda etendust vaatama jõuda just Hagerisse, kuna tundsin, et ERM-i teatrisaaali seinad ei andnud edasi seda hõngu ja algupärasuse kogemust nagu andis Anija mõis ja Kodru raba ja ilmselt oleks andnud ka Hageri vennastekoguduse palvemaja, ehk tunnetasin, et see miski on puudu ja nii ei läinud pakutav täies koguses minu jaoks tööle. Raskepoolne oli paraku suhestuda vanakeelse regilaulu ning jutustuste ning tantsumängudega.

Tore oli, aga tore on alati näha noori säense innu ning põlemisega laval mängimas. Kogu laval käinud punt oli mõnusalt energiseeritud ning kogu kõrvadega etenduses sees ja järeleandmisi ei tehtud üheksi regilaulus, ega tantsus. Väga kaiff. Dateerimise huvides peaks ära märkima, et see oli nüüd siis minu esmane tutvus 28.lennuga, huvitavamaid isiksusi juba kerkis esile siitki, kuid tahaks näha neid mängimas mõnes sõna põhisemas lavastuses, et arvamist välja kujundada.

Eriti ilus väike üllatus saabus aga pärast etendust, palitusabas oodates, kui näitleja tidrikud tulid lauldes riietusruumist ning istusid kivipinkidele laulma kuniks külastajarahvas riietus ning vaikselt pimedasse ja vihmasesse öhhe kadus ja mitte ainult tüdrikid vaid ka poisid olid laulmas, aga juba väljas ERM-i väljapääsu juures. Väga lahe, väga-väga lahe mõte ja teostus!

Saturday, September 30, 2017

Praktiline Eesti Ajalugu


Tartu Uus Teater pakkus muusikali. Muusikalid ei ole kohe üldse minu tass teed. Samas Ivar Põllu lähenemised on alati olnud omanäolised ja kaldunud meeldivuse osas äärmusest-äärmusesse, kas siis on olnud imetabaselt hääd või vastupidi üsnagi närbid. Lootus imelisele ja tõmme Tartu suunal kohe isutab aeg-ajalt riskima, kui ka küla pealt veel kostus nii mõndagi kiitvat etenduse kohta oli panus tehtud ning pilonkisd soetatud.

Ja hää oli.

Terviklikus plaanis jättis 'Praktiline Eesti Ajalugu' kergelt palagani mulje - kiiretempoline sketšist-sketši galopp läbi inimajaloo alguse kuni Eesti riigi tänapäeva, vahepaladeks saatmas Odd Hugo soome humppalikud seaded Kukerpillide loomest. Palagan kõige paremas ning soojemas mõttes, sest kogu lähenemine oli lavale säetud ning ette mängitud säenses muhedalt nöökivas eneseiroonia võtmes, et pani tahtmatult mõnusalt kaasa muigama. Julgekski lugeda selle etenduse eripäraks positivismi, mida naljalt meie teatritest pole leidnud, tavapäraselt on eestlaslik eneseirioonia olnud veidi õel või halvustav või paremal juhul üleolev, siin aga õhkus tögamise käigus lausa soojust ja seda oli väga tore kogeda. 

Kirssideks tordil kujunesid etendusel: mustale seinale kriidiga joonistamine, kujutamaks erinevaid inimkonna evolutsiooni etappe ning teisalt telekokanduse pilamine Ann Ideoni esituses, mis tipnes vabariigi aastapäeval külalistele lakkumiseks serveeritud rändrahnuga. No see viimane ehk ei olnudki enam nii soe tögamine, vaid juba teravam kriitikanool ;) Ehk nagu mu vanaema tavatses öelda - igas naljas on terake tõtt.

Tuesday, September 19, 2017

Vannutatud neitsid


R.A.A.A.M-il on erakordselt hää komme tuua kodusele publikumile aeg-ajalt võõramate kultuuriruumide lavastajate loomet mekkimiseks. Esijoones meenuvad kohe Homayun Ghanizadeh Iraanist, Sergey Potapov Jakuutiast ja Marat Gatsalov Venemaalt. Kõigi nende kolme pakutav on olnud omajagu eriilmeline võrreldes tavapäraselt siinmail teatris kogetavaga ja on ses osas kiiduväärselt värskendav. Niisamuti ka nüüdne 'Vannutatud neitsid', lavastatud küll meie oma Madis Kalmeti poolt, kuid kirjutatud Vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi poolt.

Lugu ise viib meid tänapäeva Albaaniasse, Tirana äärelinna agulisse, naispere sekka kes elab ühe katuse all rangelt traditsiooniliste seaduste kogumi - Kanuni järgi. Olustik on rusuv, kuna elatakse vaesuses, seadused on karmid ning tänasesse aega raskesti sobitatavad, ometi naised neid järgivad, suuresti perepea Keki (Kaie Mihkelson) survel. Kanuni kohaselt ei tohi naisinimestel olla mitte mingisugust vara natukest, ei raha, ei miskeid tehnikavigureid, mis eriti pentsik, isegi mitte kella. Kõik on mehe käes, kes juhib kogu pere. Kui perepea sureb, läheb juhtimine üle järgmisele pere meesisikule, aga mis juhtub siis kui pole ühtegi mehist hinge võtta? Sel juhul pidi keegi leibkonna naistest võtma vastutuse, andma tsölibaadivande ning saama heaks kiidetud kui mees hõimuvanemate poolt. Neid naisi hakatigi kutsuma vannutatud neitsideks. Nii ka antud loos, veritasu ning sõja tõttu oli pere ilmajäänud oma meestest ja nii pidigi Keki omale võtma 'vannutatud neitsi' rolli.

Kõikse enam mõjuvaks sai etenduses isekeskis suguluses olevate naiste omavaheline suhtlemiselaad - kuri, haukuv, ründav. Seda oli valus kõrvalt vaadata, kuis lähedased inimesed kes üksteist säenses raskes olukorras peaksid igatpidi toetama, vahetavad hoopis verbaalseid maksakaid ja on püsivalt turris. Kuigi seal taustal oli selgelt aru saada, et nad kõik hoolivad tegelikult üksteisest, kuid mingil kummastaval põhjusel, kas tõesti Kanunist lähtuvalt, on valinud säense mürgitava suhtlusviisi. Kurb.

Näitlemise töödest, tegid kõik naised Kaie Mihkelson, Riina Maidre, Ülle Kaljuste, Lii Tedre, Inga Salurand, Külli Reinumägi väga suurepärased rollid ja oli puhas nauding säenset naisenergiat lavalt kogeda.

Wednesday, July 19, 2017

Aadama õunad



Kuigi Tõnu Kaljuste sai Omari Küüni püsti ja käima Naissaarel juba 2005.a, siis mul võttis aega piinlikud 12 aastat, et esimest korda jõuda Hardi Volmeri isa kunagisesse küüni teatrikunsti kaema.

Elamust pakkus algatuseks juba kiirkaatri sõit Kakumäe sadamast üle valges harjas laine Naissaarele, merel üles-alla suurel kiirusel tuisklemine tiris paratamatult suu nurki kõrvu suunas, kuigi tulemuseks olid lõppeks märjad varbad kingades ning samas olekus tagusment, siis keegi kaatris reisijatest miskit ei kurtnud, pigem vastupidi - muheleti.

Aga etendusest.

Kinoteater, sedant puhku Henrik Kalmeti ja Priit Võigemasti isikus oli valinud küüni sobivaks lavastamiseks Anders Thomas Jenseni filmi 'Aadama Õunad', antud Taani härrasmehe loomega pole mul varajasemalt õnnestunud veel kokku puutuda, kuigi tema film 'Mehed ja Kanad' ripub juba pikemat aega vaatamisnimekirjas. Ehk eelnev teadmine etendusest piirduski vaid tõigaga, et Avandi härral õnnestus tehtud rolli ning kahe osatäitmise eest Endla teatris saada eelmise hooaja parima meesnäitleja auhind Teatriliidult. Kahjuks sai teadmisest aga taak, kuna jälgisin nüüd eriti tähelepanelikult kogu etenduse ajal Avandi mängu, kuid kahjuks ei osanud sealt enda jaoks miskit erakordset üles noppida. Oli Avandi oma tavapärases headuses.

Lugu ise aga on suurepärane leid. Kolkaküla kohtlaselt elujaataval preestril Ivanil (Avandi) jaoks ei eksisteeri kurje inimesi ja kes nii arvab, on lihtsalt ebaviisakas. Tal pole küll suurt kogukonda teenindada, kuid selle asemel on tal sotsiaalprogrammi raames õnnestunud enda ümber koondada vägagi kirju kiriku abiliste punt. Endine björnborgilik profitennistist, tänane alkohoolik Gunnar (Margus Prangel) on leidnud kirikuseinte vahel võimaluse armulaua veiniga oma pahega jätkata, tanklaröövi käigus mehe surmanud kuumavereline Khalid (Kait Kall) aga leiab öösiti aega endiselt ümbruskaudseid Statoile tühjendada varjates end samuti turvaliste kirikumüüride vahel, eesmärgiga koguda kokku piisav hulk nutsakat, millega sõita Saudi-Araabiasse ning osta seal uhke maja. Lisaks segab kaarte seksapiilne rase ja samuti alkoholilembeline Sarah (Mari Abel). Kogukond toimib, teatud kohtades tuleb lihtsalt silm kinni pigistada. Seda aga seniks kuni mängu astub just vanglast vabanenud neonats Aadam (Priit Pius), kes ümberkasvatamise programmi raames on Ivani juurde saadetud. Kuna kõigil on kirikus on oma ülesanne täita, siis peab ka Aadam omale ülesande valima ja ta valib irvitades õunakoogi küpsetamise. Kirikus olles ei mahu Aadamile kuidagi pähe Ivani põhjatu headus ning optimism, mistõttu otsustab ta hoopis Ivanit oma maailmapildi järgi õpetada, nii see kahe maailmavaate ping-pong algabki. Kumma vaade jääb peale ning kas on üldse vaja teise maailmapilti lõhkuda ainult selleks, et sul õigus oleks?

Wednesday, July 12, 2017

Murru 422/2


Kinoteater pakkus erakordset võimalust külastada nüüdseks suletud Murru vangla siseterritooriumit, ametlikult küll suvelavastuse raames, kuid sisuliselt oli tegemist siiski osaluspõhise ekskursiooniga erinevates vangla üksustes/hoonetes, mida juhtisid kindlakäeliselt noored lavaka tudengikutid. Kontseptsioonina huvitav ja hea ning ka poisid olid rollis sees, kuid lõppeks jättis siiski kogu see butafooria laguneva vangla, teatrikülastajate mitmekesisuse ning poiste nooruse tõttu pisut kentsaka ja humoorika alatooni kogu kogemusele.

Samas oli hea, et kinoteater ei olnud materjali ülelavastanud, vaid jättiski loo rääkimise vangla ahistavale hoonestikule ning vangide, ametnike, endiste töötajate mälestustele, mis toodi külastajani läbi näitlejate poolt sisseloetud teksti, mida sai kõrvaklappidest kuulata. Jällegi mõttena suurepärane lähenemine, ainult mul oli isiklikult keeruline kõike seda korraga vastu võtta - ühelt poolt põnevust pakkuvad ruumid oma lõhnade, ajaloo ning lagunemisega, teisalt kaasakiskuv ning põnev tekst, kahele paraku mul tähelepanu korraga ei jätkunud, seega oli keeruline kõike terviklikult ka meelde jätta, aga kokkuvõttes arvan, et see on pigemiti mu enda traagika ja ehk peaks järgmisel suvel, kui veel pakutakse, ühe treti veel kaasa tegema ja keskenduma siis rohkem juba lugude kuulamisele.

Meeldejäänud lugudest jäi eriliselt kriipima just üks, kui ma ei eksi siis oli see Murru vangla kultuuriklubi 'Kulg' juhilt Mare Riimetsalt kuuldu, ühest noormehest, mitmendat puhku kinni istuvast vangist, kes oli alustanud küll küll käimist kirjandustunnis, kuid loobunud peagi põhjendusel, et ses tunnis hakkas ta tundma, et elus võib olla ka rohkem helgust kui ses mülkas kuhu ta ennast elanud oli, aga see tundmus hirmutas teda, sest ta teadis, et kui praegu upitatakse teda sinna mülka äärele nägema seda helgust siis pärast kui ta jälle välja satub, siis kistakse ta paratamatult teiste tõttu tagasi mülkasse, mis on siis seda valusam, kuna ta on näinud ka seda helgust, parem siis juba mitte näha ja nõndat ta ka tundidest loobus. Säenset lootusetust kuulata oli väga ja väga kriipiv ja peabki olema.