Prestige

Igati suurepäraselt teostatud dekkar - pinget oli, sisu oli, näitlejaid oli küll ja veel. Christopher Nolan paistab usaldavat Christian Bale-i, juba teine ühine projekt, mis minu silma jõudnud, neil koos teha ning Bale on võrreldes Equalibiriumiga tubli sammu oma meisterlikkuses edasi astunud. Nolani filmiograafiasse sisse astudes, jätkub meeldivalt asiseid ning kaasa mõtlema kiskuvaid palasi veel ja veel - Dark Knight, Memento, Inception vast kõige nimekamana. Ehk siis hea põnevuse maaletooja plönniga võib Nolanit rinnamärgistada küll.

The Road

  

Hallis toonis, halli sisu, hallide osatäitmistega John Hillcoati film, apokalüptilisest tuumatalve maailmast, kus isa poega üritavad elu natukest sees hoida, mitte metsistudes ning poisi ema soovitusel murdes ikka lõuna poole, läbi laastunud riigi.

Ei mõte, nutused ja ebakindlad tegelaskujud, ühenäoline näitlejatöö - ei leidnud mitte kohe konktakti. Küll omaks tahtmist ses mahajäetud maailmas ringi traalida nii kuu või kaks ja siis tagasi turvalisse täna päeva pöörduda.

Antigone

No99 teatri laudadelt pakkus RAAAM teater noore Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh, kasutades meie oma kodumaist näitlejate materjali, värskendavat näitemängu - 'Antigone'. Kreeka mütoloogiast meelde tuletades, on Antigone puhul tegemist Oedipuse ning tema ema Jocasta tütrest järeltulijaga, kelle enda saatus kujunes sama traagiliseks kui lähedaste eelkäijate. Antigone astub nimelt vastu kuningas Creoni otsusele mitte matta, vaid hulkuvatele loomadele närimiseks ning mädanema jätta, oma venda Polyneicest, kes oli kuninga võimu vastu julgenud üles astuda. Püüdes kombekohast matmistalitust läbi viia satub Antigone kuningas Creoni viha alla ja leiab oma huku, mis omakorda viib enesetapuni Antigone armastanud Creoni poja Haimoni ning poja enesetapust vavpustatud Creoni naise Euridike. Nii räägib müüt ning pisukeste mööndustega ka lavastus, mis on küll toodud rohkem tänapäeva aega ning mulje jäi, et ka Iraani ruumi.

Tükk ise algas küllaltki loiult, kui deja vu võtmes mängiti ühte ja seda sama rituaali mitmeid ning mitmeid kordi läbi nagu lõputus küünlapäevas, tutvustades igakord nii üht tegelaskuju, kel oli alati sama küsimus Tereisiasele, tegelaskujule kes oli ühendavaks lüliks nende kordussteenide juures. Küsimus oli lihtne, kuid eluline - oled sa kunagi armunud olnud Tereisias? Vastuseks peegeldas Tereisias alati küsijale tema enda ootusi, tema enda vastust. Lavastusliku võttena päris põnev lüke. Ometigi ei saanud etenduse avapool minu jaoks kohe mitte hoogu sisse, võib ehk olla, et polnud ise päris veel teatriks valmis. Pähe tikkus täiesti absurdseid mõtteid, kuidas näituseks Iraani lavastaja teeb talle täiesti tundmatus näitlejate valikus otsuse, keda võtta, keda jätta? Kas see valik tehakse tema eest? Kuidas sattus nii erinevatest teatritest näitlejaid ühte truppi? Kuidas ta suutis nad ansamblisse vormida? Jne, jne.

Teisest poolest aga kruviti tempot juurde ning paljut aega enam mõtisklemiseks ei jäänud, Antigone imes endasse. Imes endasse kostüümide, elu sümboliks oleva ning pea lael kantava munaga, igale karakterile omase käimise stiiliga ning neid omakorda ühendava nii öelda mööda nööri käimisega (sammumised ning pöörded olid mööda kindlat ranget trajektoori), teravalt välja hõigatud sõnadega nagu 'rõve', 'muna' jne, mille mõtet ma küll päris täpselt ei tabanud. Enim valmistas imestust muidugi Elina Reinholdi kohvrisse pakkimine.

Kokkuvõttes igati värskendav. Mitte kodumaiseid lavastajaid on igati värskendav vahelduseks vaadata.

Closely observed trains

 

Igati muhedalt süütu absurdikas Jiri Menzelilt, aastast 1966, kus ta on ka endale leidnud episoodilise rolli elutarkust jagava tohtrihärrana. Lugu keerleb siiski enamalt jaolt peategelease noore raudteejaama konduktori Miloši  (Václav Neckář) meheks saamise ümber, kelle igapäeva saadab seksuaalsest kogenematust tulenev ebakindlus, mis kandub üle ka tema käitumismaneeridesse. Nii võbelevast kõnest, kui  kõhklevast kehahoiakust õhkub hirmu häbisse jäämise osas, kuid ettevõtlikuse atribuuiti ei saa küll poisil kuidagi tagasihoidlikuks hinnata.

Tembeldamise mäng

Sõprus kirjutab:

Jiří Menzeli “Closely Observed Trains” on Euroopa filmiajaloo nurgakivi ja Tšehhi uue laine vaat et olulisim film. Boheemia nimelises Tšehhi rongijaamakeses filmitud poliitiliselt täiesti ebakorrektne lugu tegeleb noore konduktorihärra süütusest vabanemisega äärmiselt võluvalt, õrnalt ja samas väga naljakalt.

Menzelit iseloomustab režissöörina hästi tõik, et ta lõikab oma filmidest välja kõik need kohad mis meenutavad natukenegi Hollywoodi massitoodangute kohustuslikke stseene.

“Closely Observed Trains” on tõeline seksuaalse frustratsiooni, seikluse ja romantika võidukäik.

Režisöör: Jiří Menzel

Produtsent: Zdeněk Oves

Stsenaarium: Jiří Menzel

Operaator: Jaromír Šofr

Muusika: Jiří Šust

Osades: Václav Neckář, Jitka Bendová, Josef Somr, Vlastimil Brodský, Vladimír Valenta

Kestus: 92 min

Aasta: 1966

Riik: Tšehhoslovakkia

Keel: tšehhi, saksa

Subtiitrid: inglise

Auhinnad:

Oscar 1967 – Parim võõrkeelne film

Mannheim-Heidelberg Rahvusvaheline Filmifestival 1966 – Grand Prix

Bukaresti Filmfestival 1966 – Kuldne Hunt

Naine kütab sauna

 
Eesti Filmimuuseum on endale igati kummardust vääriva kohustuse leidnud, pakkudes regulaarselt, kord kuus, võimalust teha tutvust Eesti filmikunstiga  (2011 kevadine programm). Elamuse rikastamiseks on otsustet' leida ka filmiga seotud isik või isikud, pisut paljastama oma arusaama ning kogetut. Sedant' puhku pakuti värsket juubilari Ita Everit ja Arvo Kruusementi ning 1978 aasta klassikut 'Naine kütab sauna'.

Arvo Kruusement pakub põgusa sissevaate, üksi tütart kasvatava, mitte küll jõuka, kuid see eest tragi töölisnaise Anu Soldami (Ita Ever) igapäeva, tema püüdlustesse jääda ausaks nii enda, kui ka teiste vastu, seda hoolimata ümbritsevas ühiskonnas võimu võtvast lodevusest, pinnapealsusest ning hoolimatusest. Oma tegemistes ja ütlemistes eristub ta kirkalt ülejäänust ekraanil kulgevast massist, seda just oma reipa kõnnaku, ärksa pealehakkamise ning harva kuid vahedalt laksava keelekasutuse poolest. Ita Everi rollist nähtub selgelt - rusutust, kaine mõistuse ning endaks jäämine ses maailmas nõuab Anult tõsist pingutust. Siin pakub Anule, lohutust Aita tädi (Katrin Välbe) maalähedus, siirus ning kohati ka pragmaatilisus, Aita tädi ei kaeble vaid saab hakkama, kuigi põhjust kurta oleks rohkem kui küll. Olles nii suuresti Anule eeskujuks, andes nii ühtlasi ka jõudu käimaks valitud rajal ning tahet anda malli ka oma teismelisele tütrele Katrinile (Tene Ruubel).

Filmi kogu tegevustik taanduski minu jaoks viimasele steenile kui Anu saabub tagasi koju tädi Aita matuselt ja näeb kodu kraamivat Katrinit. Anu istatab rahulolevalt ohates, poetab pisara ning ütleb vestluse käigus - 'tädi Aita tervitas ja tänas sind Katrin!'
'Mind!? Miks mind?' - imestab Katrin.
'Eks ikka sellepärast, et sa mul olemas oled.'

Eks ikka sellepärast, et sa mul olemas oled, eks ikka sellepärast, et mul on põhjust endaks jääda.

Artikkel Maalehest. 

Filmimuuseumi lehelt tutvustus:

“Naine kütab sauna” (Tallinnfilm, 1978) põhineb Villem Grossi romaanil “Talvepuhkus”. Filmi tegevus toimub 1970. aastate lõpul Tartus, Tallinnas ja Vana-Artnal. Ita Ever kehastab vaprat linnast pärit töölisnaist Anu Soldamit, kelle elu näidatakse filmis paari päeva jooksul, kui ta läheb ülemuste käsul maale välismaalaste jaoks sauna kütma. Anu on skeptiline, aus ja töökas eesti naine, kes iga päev puutub kokku argise kalkuse, inimeste ükskõiksuse ja pealiskaudsusega. Maal Aita-tädil (Katrin Välbe) külas olles ja päeval sauna küttes saab Anu osa vana maanaise optimistlikust maailmavaatest, mis tekitab Anus suurt austust Aita-tädi elufilosoofia vastu. Aita-tädi jutuajamine Anuga on siiras ja võimas ning seeläbi ilmuvad suurele ekraanile eesti kinole omased tugevad naiskarakterid. Tänu oma loomulikult tervele ellusuhtumisele, tugevusele ja inimlikkusele võidab Anu välised raskused ja näib, et suudab need samad inimlikud väärtused ka teistele lähedastele inimestele sh oma teismelisele tütrele edasi anda.

“Naine kütab sauna” köidab oma siiruse, intelligentsuse ja Ita Everi meisterliku rollisooritusega. Filmis kõlab Veljo Tormise muusika. Teistes osades astuvad üles Aarne Üksküla (Tõnis), Katrin Välbe (Aita),  Lisl Lindau (Minna), Veljo Käsper (Vootele), Tene Ruubel (Katrin) jpt.

Nõukogude Eesti I filmifestivalil Tallinnas (1980) nimetati Ita Ever Anu Soldami osatäitmise eest aasta parimaks naisnäitlejaks. Paljude auhindadega tunnustatud Ita Ever pärjati tänavusel rahvusvahelisel teatripäeval 2010. aasta parimaks näisnäitlejaks. Arvo Kruusement on tuntud legendaarse filmitriloogia “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis” režisöörina.

House of Sand and Fog

Eelmisel hooajal Artise kinostki läbi jooksnud 'House of Sand and Fog' jõudis sooja soovitusega üheskoos ka minuni. Ukraina juurtega Vadim Perelman serveerib psühholoogilselt pingestatud thrilleri kahe inimliku elusaatuse vahel. Ühelt poolt Iraanist Ameerikasse põgenenud endine kindral Amir Behrani (Ben Kingsley) oma perega, kelle viimne vara natuke sai uuel mandril kulutatud kommete kohasele tütre pulmapeole. Uues keskkonnas on auväärne mees sunnitud töötama mitmes vahetuses nii teetöödel kui öösiti tanklas, et perele  seisuse vääriline elamine tagada ning uuesti jalad alla saada. Võimaluse saab ta oksjonilt sandikopika eest sundvõõrandatud maja ostes, mida kõpitsedes on tal plaan juba mitmekordse hinnaga edasi müütada. Teiselt poolt astub vastu selle samase sundvõõrandatud maja omanik, pärast abielu lahutust oma eluga ummikusse jooksnud ning riigi õigussüsteemi hammasrataste vahele jäänud Kathy (Jennifer Connelly), kes asub oma maja tagastamise osas võitlusse ühes maakonna politsei ametnikuga.

Thrilleri mõõtu põnevust kütabki üles omatpidi sissekirjutatud vasturääkivus, mis on siis õige, kummal osapoolel on ikkagi õigus, sest tegelikult võib lihtsalt leida moraalset õigustust mõlemale leerile. Siin mängibki või ehk pisut isegi manipuleerib Perelman vaatajaga, kui inimlik poolehoid hakkab kergelt triivima kindrali pere suunas, mängitakse Kathy kasuks välja kaart, kellele isa ehitatud maja näib olevat veel viimane põhjus siin ilmas eksisteerimiseks. Ning siis jälle vastupidi leiab Perelman õigustuse ka Behranile. Ehk siis ehitab Perelman üles imetabase vaatemängu, kus karakterid on kord positiivse, kord negatiivse kangelase rollis ning mõlemal osapoolel on tegelikult õigus. Kuidas siis sel juhul konflikti lahendada?

Siinkohal film ka minu jaoks lõppes, eeljutustus ning probleemi püstitus olid erakordselt nauditavalt ning siinjuures ka lihtsalt välja toodud, kuid pakutud lahendus oli plass, ei väärinud kuidagist seda eelmängu. Filmi keskpaigast steenist kui Kathy kütusetanklas kanistrit täitma asus, oli ettarvata kuhu filmi lõpp tüürima hakkab. Ei saa öelda, et ma olen suuremat sorti õnnelikele lõppudele hääleandja, kuid sedant' puhku ootasin tõepoolest teistsugust, kas just õnnelikku, aga erinevat lõpplahendust kui režissöör pakkus.

Uskumatult briljantse rolliga sai hakkama, aga Ben Kingsley, see allasurutud mõru uhkus, idamaises mehes pulbitseva reavu taltsutamine, samas südamlikkus ning soojus oma lähedaste, kuid ka võõraste vastu ning samas jällegi karmus ning pragmaatilisus. Oli nauditav Kingsley rollli lahendust jälgida. Isegi väga.

Filmi lõppeks jäi mind painama kummaline, põhjendamatult tekkinud järeldus - üks preilina tehti kokkuvõttes süüdlaseks kolme pere lõhkumises. Ebameeldiv tunne jäi, tõenäoliselt ei olnud see küll Perelmani taotlus.

Stranger Than Paradise

Ausalt lihtne Jim Jarmuschi film, mis laotub lahti kolmes osas. Lugu saab alguse Ungari päritolu New Yorki dändi Willie (John Lurie), väikses, kuid hubases, ubarikust ühetoalises korteris, kus ta peab vastutahtsi, tädi  Lotte (Cecillia Stark) survel, võõrustama vast riiki saabunud noort sugulast Evat (Eszter Balint). Koosveedetud nädala jooksul jõuab Willie tüdruku seltskonda piisavalt kiinduda, et täpselt aasta pärast  (teise osa algus) otsustatakse sõber Eddiega (Richard Edson) väisata Eva uut elamist Clevelandis, tädi Lotte juures. Talviselt külmas ja tuulises Clevelandis sihitult aega tappes, jõutakse otsusele sõita Floridasse ookeanit ning päikest nautlema, ühes võetakse ka tädi Lotte sajatuste saatel Eva. Kolmas osa leiabki aset juba 'paradiislikus' Floridas, kus kutid võidavad, kaotavad raha ning Eva tuterdab hosteli ümbruses, korjates ka nutsaka füüri kohaliku kaubitseja käest. Kõike seda lihtsust saadab Eva 'mainman'-i Screamin' Jay Hawkinsi 'I put spell on You' muusikaline pala.

Eriti nauditav kogemus, must-valge ülesvõttega, lihtsate kaadritega, minimaalse dialoogiga, koloriitsete karakteritega, nii öelda indie film. Üks esimesi omasuguste seas. Igati priima. 

Mul kindlaks lemmikuks kujunes tädi Lotte oma vasturääkimist mitte kannatava kõnepruugiga,  enesekindla jonnakusega ungari keelt purssiva vanadaamina. Briljantne, spontaansed turtsatused olid paratamatud.