Tšaikovski kõige klassikalisemaga, 'Luikede Järv'-ega, kohting number kaks. Jällegi Estonias, kuid nüüd mitte enam Tiit Härmi, vaid hoopis Toomas Eduri nägemuse ja seadega. Olles kohtunud balletti kui žanriga üldse kokku täpselt viiel korral ja hoides omajagu distantsi ka tantsukunstiga, siis seade ning üldisemas plaanis koreograafia osas miskit suurt lahata ei tahagi.
Lavakunsti (Madis Nurms) ning kostüümide (Gerly Tinn) osas aga võib, panus on tehtud klassikale, toonid on valdavalt puhtad ja mõnes vaatuses kergelt kreemjad, igal juhul eestlaslikult tagasihoidlikud, askeetlikud. Sama võib sõnada ka dekoratsioonide kohta, ehk säene klassikast lähtuv minimalism jätab suures pildis vägagi väljapeetud mulje.
Lavastuslikus plaanis on niisamuti. Klassika. 4 vaatust. 2 peosaalis ning 2 järvel. Kahe esimesega ma kontakti ei suutnud leida, kuid järve vaatused olid seevastu lõpmata lummavad. Kiitus läheb siit ka etenduse videokunstnikule - Argo Valdmaale, seda siis luikede lennu eest.
Kui eelmine kord õnnestus 'Luikede Järv'-e nautida rõdult, siis sedant' puhku parterist. Kummastaval kombel, aga läks nii heliline pilt müraseks ja ei kõlanud enam nii selgelt nagu soovinuks, vaid pigemiti nagu läbi vaiba summutatult, kas tõesti on erisus parteri ja rõdude vahel olemas?
Posts
No comments:
Post a Comment