Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt

Emajõe Suveteatri eelmise aasta menuktükki 'Tsaar Saltaan - üleküpsenud muinasjutt' mängiti ka käesoleval hooajal Tartus Pühade Aleksandrite kiriku tagaaias. Leitud etendusepaik on täiuslik, kirik ise taamal põhiliseks lavakujunduseks oma valgete kulunud müüride ning kuldsete sibulakuplitega ja vana väsinud trepiga, loob sobivalt vene muinasloo õhustiku.

Etendus ise algab märkamatult ja omajagu varem ametlikust algusajast kui kaks frakis vanemat härrasmeest suunduvad kirikuaeda puidust õigeusu riste maasse lööma. Olles mõnekümne jagu riste püsti saanud mehed kaovad ning etendus saab ametliku alguse. Lavale jõuab koos orkestriga vaevaliselt pentsik matuserongkäik - kolm õde (vürstitar, kangur ja kokk) ja nende ema Baba Riga, kõik liikumas nii põduralt nagu oleks juba rohkem kui mõned sendid surmale võlga. Orkester kääksutab oma pille samuti väsinult ja noote venitades ja aeg-ajalt üldse mööda mängides. Väga suurepäraselt huumorisse säetud algus, mis kruvis ka edasise ootused üles. Paraku esimene poolaeg aga enamaga ei üllatunud, vaid hoopis vajus kuidagi ära. Järgnev huumor oli pigem kummastav ja mingil hetkel isegi kohatu. Arusaamatult magedaks kujunes teevalamise rituaalist kusemisenali. No milleks!? Igal juhul pani pead vangutama ja osutama, et klassikaline Dvinjaninovi lüke, mis on hämmastav kuna polegi vist ühtegi Dvinjaninovi tükki varem näinud. Naljakas oli endal hiljem lugeda, et lavastajaks oli hoopis Kaili Viidas. Kummastav mille põhjal see paralleel mulle pähe joonistus.

Teine poolaeg aga jooksis tüki uuesti kenasti käima. Kolm õde jutustasid muinasjuttu omas võtmes, esiti küll Puškini algtekstile kohaselt värsivormis, kuid lisades omapoolset vürtsi teravmeelsete kommentaaride ning tausta kirjeldustega. Kus Puškini tekst otsa sai, rääkisid õed mahlakalt juurde, mis siis nende eludest tegelikult edasi sai. See tekst on Ott Kiluskil igati hästi humoreski keeratud ja väga nauditav. Kolm mutti kütsid igal juhul uskumatu hooga ja oli näha, et nautisid igat momenti laval. Kui sõna osades olid vürstitarina - Marika Barabanštšikova, kangurina - Karin Tammaru ja kokana Terje Pennie, siis muldvana Baba Rigat, kes sõna küll ei saanud, aga oli igati pildis mängis Ingrid Isotamm. Arvestades akrobaatikat ja küürus liikumist, mida Ingrid tegi olin kuni etenduse lõpuni veendunud, et tegu on tegelikult mõne noore poisi või neidisega, kes tegeleb igapäevaselt iluvõimlemisega. Need poosid ja asendid, vau! Tõeline vanamuti krõnks.

Mowgli

Musta Kasti lahendus 'Mowgli'-st on fantastilise energiaga hoogne ja lõbus suvine tükk eelkõike väikestele inimestele. Mängitakse Põlvamaal, Maanteemuuseumi vahetus läheduses, ühel metsa veersel künkal, mis on väga nutikalt ja ehedalt looduslikuks lavaks kujundatud. Varasematele saabujatele pakutakse võimalust osaleda lühildases matkas (~32 minutit) läbi Tilleoru maastikukaitseala, mis viib lõppeks etendusepaika. Kui on autoga pikemat aega lõunasse loksutud siis aitab matk läbi ürgse metsa viia juba džunglilugude meeleollu. Vanad väärikad puud, mis varjavad päikest, Ahja jõe äärne tihe võsarägastik ja kirsina tordil, vahetult enne etenduspaika, džungli loomade ja lindude kiledad huiked, möirged, häälitused. Väga priima mõte ja lahendus, mis viib sujuvalt enne etenduse algust juba vastavasse meelelaadi. Huvitav oli sel jalutusel jälgida ka kuis noorem põlvkond neile häältele reageeris, eks esmaselt ikka järgi matkides, kuid mingi aja pärast hakkas juba küsimusi sadama, et kas tulevad need hääled kõlaritest või kes neid hääli ikkagi teevad ;)

Etendus jookseb lahti üsnagi Kiplingi originaalteose järgi, kuigi lavastaja Birgit Landberg on seda osaliselt lühemaks kratsinud, samas kõik peamised tegelased on ikkagi pildis ning etenduse kese keerleb nagu raamatuski Shere-Khani ja Mowgli omavahelise heitluse ümber. Kiplingi kirjutisest ei meenu mulle ainult, kas Mowgli oli ka seal nagu etenduseski üsnagi upsakas ja eneseteadlik ja kohati isegi lapsikult ülbe või on siin lavastaja koos näitlejaga vinte meelega veel juurde keeranud, et nii lugu õpetlikumaks muuta. On kuis on, häirivaks see igal juhul kuidagi ei osutunud. 

Kui suurepärast lava sättimist looduslikku olustikku juba mainisin, siis ära mainimist väärivad ka toredad kostüümid. Mowgli koos teiste inimestega on ainukesed, kelle ihu näha on, kõiki loomtegelasi katab nahana liibuv riie ja pikemakarvalistel on ka karvkatet riideribadega lisatud. Madu Kaa-le on veel lisaks antud ehituspoest saadavad ventilatsioonitorud, täpselt sama lahendus nagu Pepeljajevi etenduses 'Mees kes teadis ussisõnu'. Toimis hästi.

Kõikse enam meeldis, aga mulle kuis oli säetud Jaanika Tammaru poolt loomade liikumine, karu Baloo petlikult aeglane loivamine, kavalalt kassilikult liikuv panter Bagheera, täiesti kaootilises liikumises ahvirahvas oma endimetlevate lauludega ning minu lemmikud - hämmingus hirved, ma pole kunagi nii täpselt ja humoorikalt tehtud hirvi varem teatrilaval näinud. Täiesti kuldne lahendus.

Kokkuvõttes täiesti suurepärane vaatamine. Noorem põlvkond kiitis samuti etenduse mitte ainult heaks, vaid väga-väga-väääääääga meeldis heaks. Etenduse paigast ära sõites nägime veel tee ääres parkla poole suunduvat Karl Edgar Tammi, kes oli endiselt Shere Khani kostüümis, üks noorem härra meie seltskonnast pidas vajalikuks autoakna alla lasta ja hüüda - "Nägemist tiiger! Sa oleks peaagu võitnud Mowglit!"

Nii tore kui kõikidele tegelastele ikka kaasa elatakse ;)

Kirvetüü

Tekst etenduse kodulehelt annab hea ülevaate:

„Kirvetüü” jutustab väikesest setu kogukonnast, mis peale Eesti taasiseseisvumist oma jätkusuutlikkuse eest peab seisma. Sovhoos on lagunenud ja lihtne töötegemine asendunud musta äriga, mis üksikud väga rikkaks, kuid enamuse lootusetult vaeseks jätab. Elustuvad minevikuhõngulised elupildid, mille värvikasse sootsiumisse kuuluvad nii kohalik külalollike, perssekukkunud ärimees, kooperatiivpoodnik, noor õpetajanna, surma piiril balansseeriv posija kui ka alalhoidlik raamatukogutädi. Kellele elatud elu, kellele seninägematu eksootika, kellele valus sild olnust olevasse. 

Lugu rullitakse lahti küll 1990-ndate Eesti ühes väikeses setu külas, kuid arvestades lavastuses välja joonistuvat olustikku ning värvikaid, kuid siiski kindla tüpaažiga tegelaskujusi ei ole see üldse mitte kohapõhine lugu, üks-ühele sarnaseid või ligilähedasi sündmusi leidis aset sel ajastul ilmselt kümnetes ja kümnetes eripaikades üle meie kalli kodumaa. Ehk ses plaanis oli lavastus rohkem ajastut avav ja kirjeldav sündmuste seire, millest otseselt mingit tuuma minu jaoks välja ei koorunud. Meeldis, et tekst oli mahlakas ja terav, et ei oldud võõbatud 1990-ndaid ilusamaks kui need tegelikult olid ja teisipidi ei naernud etendus ka seda valusat etappi meie riigi ajaloos välja, ega olnud ka mingi nurga alt tänsest hetkest vaadates üleolev, ega hinnangut andev. Oli aus ja andis vaatajale endale võimaluse hinnangute andmiseks, kui üldse peab hinnanguid andma.

Äratuntavad paralleelid hakkasid jooksma mul peas mõni aasta tagasi kinolinal jooksnud Triin Ruumeti filmiga "Päevad, mis ajasid segadusse", mis samuti kirjeldab sama ajastut üsna sarnases võtmes, samuti ühest põlvkonnast lähtuvalt kuid ka teisi kaasates. Huvitaval kombel ei olnud see ainum paralleel, etenduse lõpplahendus tõi meelde kevadel loetud Vahur Afanasjevi "Bogdan ja Serafima", mõlema lõppakord oli säene popkornilik kodukootud hollivuuud, mis kogu elamust kraadi võrra alla kruvis.

Etendusest kõikse suurema elamuse pakkus Kammivabriku sündmuskeskusesse ehitatud ajastutruude ja uskumatult detailiderohke lavakujundus. Mulje jäi, et lava oli oma 40m pikk ja nii olid erinevad olustikud - pood, mets, erinevad tegalaskujude elamised, kuurid jne kõik lavale ära mahutatud. Ja ikkagi see väikeste detailide paljusus oli pahvistav. Iir Hermeliin on fantastilise tulemuse saavutanud. Vau!

Kammivabriku kõrged laed ja suur ruum oli samas liigsuureks ampsuks helivõluritele, kui juba seto keelt oli kohati keeruline täielikult mõista ja tabada siis kahjuks kadus hajuti tekst täiesti ära ja polnud muhvigi kuulda, ega aru saada mida räägiti, pea täielikult läks kaduma laste tekst, millest on ikka päris kahju.

Näitlejatest tegi jällegi väga priima rolli külajoodik Mürkana Veiko Porkanen, väga meeldis, et ta suutis hoida terve etenduse vältel ühtlast joobes joont, ega libastunud kordagi labasuse koorel, teha tüüpilisi joodikunalju. Lisaks oli tegelaskuju mängitud veidi nukraks ja heatahtlikuks, õnnetuks hingeks, kes on jäänud ajastuhammasrataste vahele. Noissss.

Üllatuse pakkus, aga hoogsa poeomaniku ning ärimehena Margus Jaanovits, säense "lähme ja teeme"  suhtumisega hakkaja uue aja ettevõtja, kel samas säilinud nõukaaja kombestik. Väga hästi lahendatud roll.

Kokkuvõttes oli kogu kompott suurepärane.

Minu Eesti vanaema

'Minu Eesti vanaema' on Julia Augi, tänase Venemaa ühe tunnustatuma teatraali autorilavastus, mis jutustab ausalt ja kohati ka valusalt tema enese perekonna lugu. Julia on Eesti juurtega, nagu etenduse nimestki võib väljalugeda, sündis küll Leningradis, kuid kasvas üles ja lõpetas keskkooli piirlinnas Narvas. Teatrialast ülikoooliteed jätkas Julia aga taas Leningradis ja pärast kooli lõppu jäigi nii Venemaa teatri kui filmi skeenele tiirlema. Enesele üllataval kombel on mul õnnestunud tema tööd isegi kinolinalt, filmist 'Leto' näha. 

Lavastuse kirjutamiseks sai Julia tõuke oma keerulisest ristiretkest Eesti riigiga saamaks Eesti kodakondsust, kuna vanaemast tulenevalt määratleb ta ennast ise just eestlasena. Eesti riik aga topeltkodakondsust reeglina ei luba ja Julia oma töö tõttu Venemaa kodakondsusest lahti öelda ei saa ja taha. Ühelt poolt vajutabki lavastuse kese eestlaseks olemisele, kas eestlane saab olla inimene, kes ei mõista eesti keelt ja ei ela ka alaliselt Eestis, aga on valmis Eesti vabaduse eest võitlema kui selline olukord peaks tekkima, vähemalt sõnas on ta selleks valmis.

Teisalt, minu jaoks isegi enam vajutab etendus aga lapselapse ja vanavanema omavahelisele suhtele. Julia puhul oli see suhe, mis sest et ajaliselt lühildane, Julia vanaema suri kui Julia oli alles kaheksa aastane, piisavalt lähedane ja Juliat õrnas eas kujundav, et on saanud tänaseks Julia identiteedi lahutamatuks osaks ja veel niivõrd, et Julia määratleb end eelkõike tänu vanaemale täna eestlasena. Vähemasti jäi mulle säene arvamine näidendist.

Antud keskmest lähtuvalt oli näidend emotsionaalselt vägagi mõjus mulle, kuna tõi meelde mu enda kalli vanaema. Silmanurgad läksid niiskeks, kui näitlejad palusid publikumil meenutada kuis nad oma vanaema mäletavad, millised olid nende juukseid, milline oli lõhn, millised olid käed, millises tegevuses nad vanaema mäletavad jne jne. Oma varajases lapsepõlves veetsin niisamuti suure osa ajast oma vanaemaga ja täna tajun, et olen sellest ajast paljut kaasa võtnud. Mõni nüanss jooksis kokku ka Julia kogetuga, näituseks Julia vanaema ütles ikka - "ei tohi niisama logeleda, võib heegeldada, keelt õppida, joosta, kõike võib teha, isegi magada võib, aga logeleda mitte".

Minu vanaema küll otseselt nii ei öelnud mulle aga kaudselt oma käitumisega küll, ta oli alati midagi tegemas või liikumises, isegi telekat vaatas või rohkem kuulas ta alati kindaid kududes. Osaliselt , tunduvalt väiksemas mahus on säene toimetamise vajadus ka mulle üle kandunud, keeruline on paigal istuda ja mitte midagi teha.

Nii läbi oma lugude vanaemaga, jutustaski Julia oma kujunemise ja tänase intetideedi kulgu. Ses plaanis oli näidend lihtsa ülesehitusega ja kohati ka hüplik ühest kogemusest teise, kuid andekalt ja huvitavalt lahendatud nüansse oli mitmeid. Kasvõi kohe etenduse alguses ette mängitav intervjuu, kus reporter ühelt poolt ründab teravate rahvuslikult pinnalt tulevate küsimustega ja teisalt samal ajal tahab kuulsusega koos selfisid klõpsutada. Säene kaksipidisus ja silmakirjalikkus ei ole paraku enam erandlik. Väga meeldis kuis oli lahendatud kommunaalkorteri elu, mingit privaatsust ei olnud, kõik tegelased toimetasid oma tegemisi valjusti üli väikesel pinnal, kogu selle virr-varri kirsiks oli hommikumantlis ja rätiku ümber pea turbaniks keeranud nõukogude naine, kes riputas agaralt nähtamatule nöörile märgi riideid, mis siis larts ja larts põrandale kukkusid. Kuidagi väga hästi sümboliseeris see mulle sovjetilikkuse vaimu.

Näitlejatena said lavale vanast NO pundist Mirtel, Gert, Jaak, Ülle Kaljuste täitis suurepäraselt vanaema rolli ning NUKU-st oli laval minu jaoks mitte nii tuttav Laura Kukk. Hästi tegid, olin loos nii sees seda puhku, et näitlejate jälgimiseks momenti ei tekkinudki. Meenuma jäi Jaak Printsi humoorikas lahendus 'Minekoju' koera rollis. Väga hästi tabatud ja tehtud.

Sõnaga imetabane elamus.