Ingeland

Käesoleva suvise teatrihooaja avalöök ning ühtlasi ka lõpulöök on nüüd tehtud. Valituks osutus juba eelmiselgi suvel Saueaugu teatritalus mängitet', Õnnepalu kirjutet', Aleksander Eelmaa lavastet' "Ingeland", mille kohta on saanud palju hääd lugeda.

Õnnepalu on "Ingeland"-i kirjutanud A.Gailiti "Ekke Moor"-i ainel, palju või vähe on raske mul hinnata, kuna piinlikusega peab tunnistama, et kohustusliku kirjandusena on mul antud eksemplar siiani läbi töötlemata. Igal juhul esitise muljena tekkis kohene paralleel Toomas Nipernaadi suviste külast-külla, talust-talusse seiklemistega. Niisamuti on pidevas liikumises ka Ekke Moor, otsides ennast erinevates paikades, erinevates rollides, erinevate inimeste keskel, liikudes aina kaugemale Ingelandist ja armsast Enekenist, kes oli Ekke eneseotsingu retkele saatnud.

Etendus ongi lahti mängitud katketena minekust, teekonnast ning tagasijõudmisest ning seda kolmes vaatuses, jaotus päris nii üks-ühele säetud siiski ei ole, kuna põhiline rõhk asetub teekonnal olemisele. Ajaliselt ületab näitemäng koos pausidega 4h piiri, kuid ometi tundub kogu tegevustik kulgevat kiirendatud tempos ning mõnigi kord tahaks puldil pausile vajutada ja hetke viibima jääda, aga juba ollakse järgmises kohas, uute inimtüüpidega ja värskes keskkonnas, minu jaoks olid need hüpped liigkiired kaasaminemiseks ning oleks ilmselt eelistanud staatilisust, isegi vähemate episoodidega. Arvaks, et põhjuseks oli eelnevalt saarel veedetud 2 päeva, kus sai olla olemises, ilma igasuguse tempota, mistõttu üleminek hüplevatel katketel põhinevale etendusele oli raskendatud. Samas Saueaegu teatritalust ärasõit Haapsalu maantee poole oli üks suve idüllilisemaid hetki, tasapisi loojuma hakkav juulikuu päike kergete pilverüngaste vahelt veel kollatavaid viljapõlde kuldsete vihkudena särama löömas, värske vihmajärgne õhk, Läänemaa talutarede korstnad, kõik tundus momendiks äärmiselt maaliline ning sundis kiirust maha võtma ning kaasteatrilised mööda laskma ning siis ruttamata lahtiste autoakendega edasi sõitma.

Etenduse kohta lugedes jäi mingil põhjusel meelde arvamine, et Õnnepalu loomet on parem etenduse vormis kaeda kui lugeda, huvitaval kombel tekkis mul just vastupidine tundmus, mulle sobitub palju enam lugemine, kuna siis suudan nautida Õnnepalu teksti rahulikku sooja voogavust ning selgust, mis mõjub rahustavalt meditatiivselt. Õnnepalu teeb ka siin etenduses episoodilisi ülesastumisi ning ka siin on ta tekst selge ja mõtestatud, tempo rahustav, vägagi kooskõlas tema kirjutistega, mis jätab mulje terviklikust inimesest. Näitlemise osas jäi mäng minu jaoks aga tooreks ning tehislikuks, eriti Pääru Oja tehtud Ekke Moori rolli kõrval, mis on sobivalt hoogne ja väga-väga hingestatud. Hämmastav, et teist suve järjest suudab Pääru end nii sisse mängida, et saab pea vee silma ühes monoloogis, väga võimas tegemine. Niisamuti on ka Külli Teetamme tehtu meeldivalt õhuline ja soe ja igati nauditav. Kaspar Veilbergi rollid on küll väikse kaaluga, kuid sobivalt kindla peale lahendatud ning ei trügi esile ja sobituvad väga suurepäraselt ansamblisse, seades isikliku ambitsiooni tahaplaanile. Erinevalt Tõnu Oja tehtud osadest, mis on küll väga eripalgelised, kuid rohkem domineerivalt välja mängitud, kui pastori härra roll on suurepärane ja meeldejääv õnnestumine, siis joodiku roll jääb teise äärmusesse. Selgelt tuli välja Tõnu Oja ihalus humoreski järele, kui improvisatsioon publikumis istunud korüfee Ülle Kaljustega oli üks etenduse tipphetki minu jaoks, siis nii mõningad teised lükked jäid küsitavaks, kas alati ikka peab suvistel etendustel huumori komponenti sisse nii pressima? Või näituseks lõpustseen laadale kihutavast Enekenist ja Ekkest oleks võinud väga vabalt olemata jääda, ehk on see endiste aegade jäänuk, et peab olema ikka nalja ja kalja.

Mõtlema panevaks mõtteks näitemängus oli armastus. Julgeks arvata, et ühepoolseks armastuseks on igaüks ilmselt igal hetkel valmis, aga võtmekoht on leida aeg ja moment kui mõlemad osapooled on mõlemale sobilikuks armastuse vormiks ja suhteks valmis ning võib juhtuda, et seda ühist aega ja momenti ei leitagi, mitte kunagi.  Kui üks osapooltest jõuab lõppeks endani ja arusaamisteni on juba liiga hilja nende kahe joaks, kuna teine on juba uues kohas, kas siis suhtes või iseendana mujal ära. Võib muidugi minna ka teisiti nagu Enekeni ja Ekkega.

Neoondeemon | The Neon Demon

Vähene dialoog, helitausta voogavus andmas aeglast rütmi ja loomas kulgevat atmosfääri, mõned üksikud ärksamad põrked muidu tüünelt kaasa liikuvas kaamera töös, detailis läbimõeldud taust ja värvid - ehk jällegi enda käekirjale truuks jäädes on Nicolas Winding Refn loonud  täiesti nauditava kesta.

Mõtlema jäin piskuks, et kui kahte stereotüüpset modelli Bella Heatcode ja Abbey Lee kehastuses oli ilmselt üsnagi kerge leida, tüdrukud tegid seejuures igati kindla ülesastumise, siis ilmselgelt kõikide poolt naturaalse ilu kehastuse leidmine on missioon võimatu. Ehkki siingi tegi Refn hea valiku, otsustades Elle Fanning-u hapruse kasuks. Kui nimede loopimiseks juba läks siis esilekerkivaim oligi hoopis Jena Malone tegemine, mis jäi domineerima teiste üle. Kummastava tähelepanekuna jäi tunduma, et neidise näojooned on kahtlaselt Ryan Gosling-u sarnased.

Pentsik Puhkus | Ma Loute

Kohutaaav!

Brand

VAT teatri "Brand" võeti küll ametlikust teatri mängukavast maha juba eelmise hooaja lõpus, kuid õnneks võttis ETV2 vaevaks Ingo Normeti jubileumi puhul pakkuda võimalust kaeda lavastust oma kanalis televersioonis. Väga rõõmustav, sest muidu olekski nägemata jäänud.

Eelarvasin, et tükk saab olema raskesti seeditav just Henrik Ibseni viljeletud värsivormi tõttu, kuid Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Toomingu tõlge on riimi omajagu ratsinud ning kasutab neid suuresti vaid lauludes, mida omakorda liiga palju just ei kõla, mistõttu on tekst ühesemalt ja lihtsamini vaatajani jõudev. Alati ei pruugi säenne lihtsustatus olla parim lahendus, kuid antud tüki juures andis jälgitavuse seisukohast palju juurde, muutes näitelungi ja teksti terviklikumaks komplektiks.

"Brand"-i puhul on veel märgitud, et sisu aitab rohkem tabada eelnev Ibseni paraadteose "Peer Gynt"-i loetus, piinlikult peab tunnistama, et mul seda privileegi pole olnud, kuid etendust oli ka ilma selle taustata vägagi mõjus jälgida, ehk siit kord veel kivid tõlke ja lavastaja aeda.

Lavastust ning peategelast iseloomustab kõikse paremini VAT teatri lehelgi kirja saanud loosung - kõik või mitte midagi! Brand ongi äärmuslik, kompromissitu, järjekindel oma tõe järgi käimisel nii kogukonna, lähedaste kuid eelkõike iseenda vastu. Inimlikul tasandil pälvib enamasti säene absolutism esiti imetlust, kuid õite pea halvakspanu kui hälbimus normaalusest ja enamasti ka üldsuse hinnagu - psühhopaat. Ometi leian, et just seepidine äärmuslus on edasiviiv, näidates, et on võimalik küll kui omada piisavalt tugevat tahet. Teatud mõttes julgen isegi arvata, et esile kerkivad ekstreemumid ongi tõukejõuks inim- ja ühiskonna arengule, tõugates meid tavapärasest mugavustsoonist välja, uuele tasandile. Ei saa öelda, et Brand on oma tões vankumatu, ka temal on omad nõrkushetked, nõrkushetked ehk ei olegi tegelikult õige sõna siinkohal, pigemiti on tegu inimlike tunnete väljendumisega - olgu see siis oma naise või lapse vastu. Ehk ei saa öelda, et Brand ei oska armastada, oskab küll ja vägagi õrnalt kui tahab, kuid lõppeks on oma sõnade järgi käimine, ükskõik kui valus see ka ei olema ei saaks, talle ülimast ülim, mis põhimõttekindluse seisukohalt on minu jaoks imetlusväärne.

Ivo Uukkivi Brandi rolli oli priima valik, tema olemus ja füüsis, eelõike näojooned peegeldavad selgelt kannatusi ning põhimõttekindlust, lisaks veel ka uskumatult hingestatud mäng ning rolli sisseelamine, mis nähtus otseselt silmavaatest olles hetketi hell, hetketi trööstitu, hetketi kirgas, hetketi hullunud, kuid alati siiras. Tänu telelavastuse vormile ja heale kaameratööle oli võimalik neid detaile tähele panna, mis saalis istudes võivad teinekord kaduma minna.

Üsna samamoodi võiks ka kirjeldada Katariina Unt-i mängu Agnesena, mis oli samaväärselt võrratu. Eraldi leid oli veel Tiia Kriisa Brandi emana, kohtasin teda teatris vast esimest korda, tehtud roll oli küll väike, kuid mõjus. 

Tutvustus kodulehelt:

Värssdraama nimitegelane on hingekarjane Brand. Tragöödiakangelase mõõtu mees on raudse tahte, külma mõistuse ja jäise valjusega fanaatik, kelle elunõue kõlab: „Kõik või mitte midagi”. Ibsen paigutab Brandi kaaskondsete hulka, kellele on põhjust ette heita leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Mehe kaasmaalastel puuduvad tiivad, kõiki on vallutanud arglik egoism. Brand seevastu on valmis ohverdama oma ideaalile kõik, mis tal on, ka iseenda. Isegi abikaasa ja lapse surm ei suuda teda küüneväärtki kõrvale viia oma kohuste täitmisest koguduse vastu.

Brand jääb enesele truuks ka laviini all hukkudes, küsides oma viimsel hetkel Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega saab Brand ise hinnatud. Raudse tahte ja vääramatu usu kõrval puudub mehel omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Suurepärane kirjutis veel Piret Vertelt Sirp-is.

George Orwell - 'Loomade Farm' ja '1984'

Klassikalugemise riiulilt noppisin sedapuhku siis härrase Orwelli kaks kultusteost - 'Loomade Farm'-i ja '1984'. Esimene oli allegooriline kirjutis sotsialismist läbi koduloomade iseseisvus püüdluste, väljajoonistusid selgelt inimtüübid, mis ei ole seostatavad ainult sotsialismiga, vaid kehtivad inimkonnale üle erinevate ühiskonnakorralduste. Minu jaoks jäi tekst lithsakoeliseks ja ei olnud kuigi paeluv. Ainum sädelus oli uus teadmine, et Orwellilt pärineb säene teada-tuntud ütelung nagu:

Kõik loomad on võrdsed,

aga mõned loomad on võrdsemad kui teised

Teine kirjutis oli tunduvalt tummisem lugemine, harutades lahti totalitaarse jälgimisühiskonna toimemehhanisme üksikisiku tasandil. Raamat on oma olemuselt küll ulme valdkonda kuuluv, kuid Orwell on võtnud hirmutavalt rohkelt šnitti ja toonud isegi otseseid paralleele stalinlikust Nõukogude Liidust, muutes ulme koletuslikult tõeliseks. Olles olnud viimased neli hooaega regulaarne "Müstiline Venemaa" kuulaja, oli äratundmist ja olustiku tunnetamist rohkem kui küllaga - ajaloo ümberkirjutamine läbi ajakirjanduslike artiklite ning piltide muutmise, "Viha nädal" meenutab vägagi omaaegset Oktoobri revolutsiooni tähistamist, Goldsteini kirjeldus vastab üsnagi täpselt Stalini peamise vihamehele Trotskile, 2+2=5 viitab plaanimajanduse loosungile täita viisaastaku plaan neljaga jne jne. Vinti oli juurde krutitud, kuid mitte liiga palju, ehk sisu jäi ikkagi usutavuse piiridesse.

Teisalt sai selgemaks, et inimese absoluutne allutamine on täiesti võimalik, küsimus on enamasti, vaid ajas ja vahendites, kuid lõppeks on võimalik leida viis inimese täielikuks murdmiseks absoluutselt igal tasandil. Ses osas jäi enim meenuma lõik:

"Mõnikord," ütles ta, "ähvardatakse sind millegi niisugusega, mille vastu sa oled võimetu, millest sa ei suuda isegi mõelda. Ja siis sa ütled: "Ärge tehke seda minuga, tehke seda kellegi teisega, tehke seda selle-ja-sellega." Ja pärast sa võid muidugi teeselda, et see oli ainult manööver ja et sa ütleseid seda vaid selleks , et nad jätaksid järele, ja et sa ei mõelnud seda tõsiselt. Aga see ei ole õige. Sel hetkel, kui see kõik sünnib, mõtled sa seda tõsiselt. Sa usud, et ei ole teist võimalust end päästa, ja sa oled täiesti valmis end sel kombel päästma. Sa tahad, et see sünniks selle teisega. Ja sa ei hooli tuhkagi tema kannatustest. Sa mõtled ainult enesele."
"Ja pärast seda ei tunne sa selle inimese vastu enam seda mis enne."

Uue teadmisena jõudis viimaks ka minuni algallikas, kust on pärit väljendid nagu - Suur Vend, Suur Vend jälgib sind, mõtteroim (thoughtcrime), 2+2=5.