Mart Poom - 'Minu lugu'

Mart Poom on minu jaoks läbi aegade parim ja kõrgeimaile tasemele välja jõudnud eestlasest jalgpallur (kuigi härra Klavan hakkab kandadele jõudma), kelle suhtes oman suurt austust. Mart Poom ei olnud kindlasti kõige talendikam maarjamaa pallur ning kogu edulugu nagu raamatust lugeda võib on mees üles ehitanud  ebamaisele töövõimele ning tahtmisele iga hinna eest läbi lüüa, minnes selle eesmärgi järgi läbi paksusust ja vedelast. Nagu üks tuttav väga tabavalt ütles:

Kui Mart Poomi poleks sellisel kujul olemas, siis oleks Anton Hansen Tammsaare ta kaasajastu jaoks välja mõelnud.

Raamat ise koosneb 78% ulatuses detailsest ülevaatest mängudest, treeningudest ning vigastustest, olles ses suhtes nagu kroonika (mitte see ajakiri), kroonikale mitte kohaselt on sisse juhtunud üllatavalt mitmeid keelelisi apsakaid nimedega nagu näituseks on saanud Southamptonis mänginud Marians Paharsist, Maris Pahars või Arenali juhtfiguurist David Deinist Davis Dean ja need näited ei ole üksikud.

Kindlasti on hea lugemine tippspordi võõrale inimesele või noorsportlasele, mida ikkagi tähendab tippu pürgimine, iseasi, kas Poomi praktikat läbi vigastuste mängimise ja treenimise osas peaks eeskujuks võtma, pigemiti hoopis seda, et kui on põlv puru saab teha ülakeha trenni ning kui õlg, siis jalgadele või siis minna aasta esimesel päeval trenni, et saada nii psühholoogiline eelis konkurentide ees jne. Ses osas on inspireerivat materjali kuhjaga, mida aga ei ole on põnevus ja emotsioon ning teatud tasandil tekib monotoonse teksti lugemisel küsimus, kui õnnelik inimesena Mart üldse on, samas kõrvalvaatajana arvan, et küsimus tuleneb pigem raamatu toimetajast ja ilmselgelt oleks saanud seda lugu ilmekamalt edasi anda.

Sipelgapesa

Vladimir Loginovilt hästi üles leitud ja purki pandud lugu, mõne katke juures on imestamist kuis see nii loomulikult kõrvaljälgijana on suudetud üles võtta. Sõnaga suurepärane vaatamine.

Dokumentaalfilm SIPELGAPESA on kogum lühinovelle meestest, kes tegutsevad Lasnamäe hiiglasliku Nõukogudeaegse garaažikompleksi lõpututes boksides. Hoone, mis esialgsete plaanide kohaselt oli loodud masinate hoidmiseks, kasvatas aja jooksul enda külge kõikvõimalikke asutusi ja teenuseid. Paljudel neist pole autodega enam mingit pistmist. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi - täielik sipelgapesa. Nõukogude ajast säilinud hiiglaslik hoone on hakanud elama oma hingeelu, olles teiseks koduks ligi 700-le mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Hoone on meeste jaoks omamoodi salajane meesteklubi, kus nad saavad elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Film on valminud koostöös Eesti Filmi Instituudi ja Eesti Kultuurkapitaliga, arendatud Nordisk Pitching foorumil ning Docu Talents From the East programmis Karlovy Vary filmifestivali raames.

Libahunt

Raske miskit kohe kosta. RAAAM oli loonud võimsad raamid - Viinistu katlamaja etendusepaigana on üks lahedamaid üldse kus mu silm käinud on, näitlejate valikusse kuulus mitu head ja tuttavat nime, kelle tegemisi olen varemalt vägagi nautinud, lavastaja, Jakuutiast pärit Sergey Potapov, šamaani lapselapsena tõotas eksootikat ning miskit värsket, rääkimata siis tehtud turundusest läbi treilerite või plakati, mis on üks kutsuvaimaid, mida siiani näinud olen, lõpetuseks veel Kitzbergi paljulubav tekst, ehk kõik komponendid ja veel enamgi olid ju olemas, ometigi ei läinud etendus minu jaoks kuidagi käima. Jäi mulje, et oli lavastaja poolt nagu üle jala tehtud, suvine aeg, teen miskit ära, siia-sinna mõned käekirjast tulenevad tehnikad ja sümbolid, mis ka enne töötanud on ja valmis.

Jah, hästi oli välja mängitud ksenofoobsus ja/või võõraviha tänase päevapoliitilise pagulaste teema taustal, mis eriti võikalt torkas Tammaru vanaema sõnades:

 

"Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt - ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on - puhas!"

 

Keeruline on suhestuda selle ütlemisega nagu on isiklikul tasandil keeruline ka pidada eestlasi erakordselt ksenofoobseteks võrreldes teiste rahvustega. Teksti juurde tagasitulles, kas saab üldse Tammaruid eestluse etalonideks pidada, kui nad kõiges tahtsid järgida vaid mõisnikke ja meenutasid sedapsi hoopis pigem väikekodanlust, võrreldes Tiinaga, kes esindas vabadust ja metsa ning ise hakkama saamist. Võimalik, et siin on lihtsalt erinevad arusaamised eestlusest.

 

Sõnaga - ootus oli suurem.

Imetlusväärse noore T.S. Spiveti erakordne teekond | The Young and Prodigious T.S. Spivet

Jean-Pierre Jeunet filmid on suurepäraste ektsentriliste karakterite ja ilusad vaadata. Nii ka antud eksemplar. Ilusa käekirjaga ja grotesksete tegelaskujudega. Boonuseks veel mõni koht, mis kisub pisara. Paraku päris Amelie või Micmacs-ide tase siiski ei olnud.

I.Turgenev ütles...

...romaanis 'Isad ja pojad' - "Inimene on võimeline mõistma kõike - seda, kuidas väriseb eeter, ja seda, mis sünnib päikesel; aga kuidas teine inimene võib teisiti nina nuusata, kui tema ise nuuskab, see käib tal üle mõistuse."

Mati Unt - 'Tühirand'

Ma ütlesin: Sina kõnnid ühel rööpal, mina teisel, ja me hoiame teineteisel käest kinni. Me ei toeta teineteist, ei juhi teineteist, aitame vaid teineisesel tasakaalu säilitada. Ma tahan, et kogu meie elu oleks selline.