Mati Unt - 'Sügisball'

Mati Unti 'Sügisball'-i puhul tuleb esmane paralleel kohe Chuck Palahniuk-i 'Fight Club'-iga, mitte süžhee sarnasuse osas, kuigi ka sealt on võimalik leida ühisosa, vaid pigemiti tarbimisliku kogemuse osas. Nimelt sai kõikse pealt mõlemal juhul enne ära kaetud film, mis oli noh, nii imetabane ja sinna juurde hiljem loetud raamat, mis oli noh, nii ka suurepärane kogemus. Mõlemalt juhul ei oldud lähtutud raamatu ja filmi puhul üks-ühele sündmustikust, vaid kajastatud oli olustik ja karakterid, kuigi jah 'Fight Club' jälgis ehk rohkem ikkagi ka raamatu tüviteksti. Aga säene paralleel mul siiski jäi.

Mati Unti 'Sügisball'-i tegevustik toimub erinevalt filmist küll Lasnamäe asemel Mustamäel, kuid sel pisidetailil suuremat vahet ei ole, kuna samahästi võiks see lugu lahti kerida ükskõik millises sarnases urbanistlikus paneelehitiste asumis. Koht ei oma tähtsust, tähtsust omavad inimesed, kes on säensesse keskkonda kokku elama pressitud ja need lood ja karakterid, mida Unt suudab lahti kirjutada on valdavalt sisemiselt kergelt ekstsentrilised, kuid teisalt väljast paistvalt nii tavalised. Üksteisest väga erinevad, kuid kõiki ühendab üks - üksindus. Lemmikuimateks tegelasteks kujunesid šveitser Theo ning juuksur August Kask.

Sõnaga äga priima.

See raamat peab olema riiulist alati võtta.

 

Toriseja | Mielensäpahoittaja

Ülelahenaabrilt Dome Karukoskilt üllatavalt korraliku humoreskiga tegemine, parimad palad olid:

• Ford Escort ja kliendikaart - S-korti;
• ristsõnu peab lahendama alati hariliku pliiatsiga, et saaks ära kustutada ja teine kord jälle lahendada;
• vana härrasmehe räägitud vana soome murrak, briljantne.

Jonas Jonasson - 'Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus'

Filmile sai põhjendamatult ülekohut tehtud, raamat on täpselt sama õnnetu kui film ise. Pakutav humoresk on kerglasemat sorti ja ette aimatav, rääkimata rootsi uuskirjanduses läbivast kohustuslikust poliitkorrektuse rõhutamisest rasside ja rahvuste suhtes. Üsna mannetu lugemine.

Khaled Hosseini - 'And the Mountains Echoed'

“It's a funny thing... but people mostly have it backward. They think they live by what they want. But really, what guides them is what they're afraid of. What they don't want.” 

“J’aurais dû être plus gentille—I should have been more kind. That is something a person will never regret. You will never say to yourself when you are old, Ah, I wish I was not good to that person. You will never think that.” 

“When you have lived as long as I have, the div replied, you find that cruelty and benevolence are but shades of the same color.”

Vanamees ja meri

Noor Martti Helde suutis oma esmase tegemisega, filmiga 'Risttuules', panna koheselt kohalikul kultuuriskeenel märk maha, piisav märk, et järgmise projektina saada võimalus katsetada teatrikunsti tegemist säensete kohalike hiidude kui Linnateatri ning vonKrahli truppidega. Lisada siia veel juurde tubli erakapitali toetus, siis säensed võimalused ei mängi end tihti kodumaiste lavastajate kätte, rääkimata siis veel nii õhukese loomingulise portfelliga looja kätte. Ses osas on mul ainult siiralt hää meel, et härra on usaldust äratanud ning ei ole vähemasti siiani viimast kurjasti ära kasutanud.

Etendusest kumas taaskord läbi juba filmist tuttav käekiri - detailitäpsus ning peen stiilitunnetus. Ilus on vaadata kui igagi väiksem element nii muusikas, valguses, liikumises või kasvõi kostüümides on ühiseks tervikuks sätitud, mitte miski ei tundu lihtsalt kohatäitena, vaid omab oma kindlat funktsiooni näitemängus, ses osas on poisi käekiri kalligraafia valdkonda kuuluv ja eraldi kummardus tuleb teha ka põhjalikkuse ees. Kui norima peaks, siis ainult publikumile seatud B tribüünilt, teisest reast ei olnud paraku alati kõike laval toimuvat detailis näha, paat oli küll õhuliselt üles ehitatud, kuid ometi suutis see aegajalt teatud tegevustiku nurgad ära katta ja jäi kripeldama, mis täpselt seal ikkagi toimetati.

Kogu kompositsiooni täiuse juures meeldis veel väga kuis Helde kasutas ära kaamera ülesvõtmise võimalusi, näituseks moment kus vanamees peab elu-surma peale võitlust merliniga, siis jooksis kaamera pilt köiele ja käele, mis oleks muidu vaatajal jäänud ilmselt piisava tähelepanuta, siis nüüd võeti detailis ülesse - milline pinge oli soonilises käes, kuis köis kätte sisse soonis, hõõrudes ajapikku naha verele. Säene filmikeele kasutus tundus igati põhjendatud, mida just igakord teatris kasutatud kaameratöö puhul ei saa öelda. Julgen arvata, et ikka omajagu rolli mängib millise pagasi pealt tulla teatrisse filmikunsti tegema.

Sõnaga, vormi on visuaalsel etendusel küllaga, teisalt mind kõnetavat sisu jäi paraku aga väheseks ning kuna näitlejatele sõnaõigust ei antud ning kogu karakteri keerukus tuli välja mängida liikumises ja miimikana, siis ka säene žanr on mulle õnneks või õnnetuseks kauge, mispärast ei hakka parem ka näitetöid eraldi analüüsima. Ei oska.

Nii palju mõjutust igal juhul leidsin, et Hemingway klassika lugemisriiulisse võtta ja läbi töötada, nii etendusse sissejuhatav ajaloo annaalidest leitud teravamat sorti intervjuu kui etendus olid piisavaks inspiraatoriks

Douglas Adams - 'The Hitchhiker's Guide to the Galaxy'

See sattus küll nüüd olevat briljantne lugemine, 1979.a kirjutet' sci-fi absurdikas, mis suudab ka tänasel päeval olla niivõrd teravalt tabav ja humoorikas oli mulle suuremat sorti üllatus, igati meeldiv üllatus.

Muiata sai rohkem kui ühes kohas ning ilmselt on olnud raamat inspiratsiooniks paljudele, kuis muidu seletada näituseks raamatus kirjeldatud 'babel fish'-i (paabeli kala?), mille kõrva sättimisel on võimalik aru saada kogu universumis kõneldud keeltest, juhtumisi oli üks menukaimaid võrgus olevaid tõlkelehti enne google translate tulekut samuti babelfish.com.

Ja loomulikult on vastuseks 42 .)