Ühe soojaga ampsasin ka teise Armin Kõomägi kirjutise, sedant puhku polnud enam tegu lühijuttude, ega novellidega, vaid täispika romaaniformaadiga, kuigi jah, romaan koosneb samuti lugudest, väga eriliste karakterite eluolulugudest, mis omavahel põimuma säetakse. Hää kergemat sorti meelelahutuslik lugemine, mille sees ka mõni üllatuslik sügavus peitub.
'Ma olen kohanud õnnelikke inimesi, õnnelikke paare. Harva, aga siiski olen. See, mis neid õnnelikuks teeb, see ei ole armastus.
Mis see siis on?
Vabadus.
Vabadus?
Vabadus olla mina ise.[----] Õige vabadus seisneb iseendaks jäämises ning samal ajal teiste sallimises kogu nende unikaalses erisuses. Üksi õnnestub see kergemini. Kahekesi on juba hulka raskem. Suures kambas on see peaaegu võimatu. Budist pead olema, siis ehk saad hakkama. Siin ongi paradoks. Üksi olles võid valida õige tee, aga kui ristud teekonnal lõbusalt sumiseva seltskonnaga, siis avastad äkki, et nendega liitudes oled oma raja lootusetult silmist kaotanud.'
'Unistused, Gabriel... need ei lase sul olevikku nautida. Olevikku, seda ainsat hetke, ainsat aega, mida sa üldse tegelikult ja absoluutselt kogeda saad.'
'Kas te olete kohanud mõnda rahumeelset uppujat?” küsib Venin. „Neid on palju. Kusjuures nad upuvad täiesti rahulike nägudega [----], sest need inimesed ei aimagi, et nad parasjagu uppumisega tegelevad.'
'Kas te olete kohanud mõnda rahumeelset uppujat?” küsib Venin. „Neid on palju. Kusjuures nad upuvad täiesti rahulike nägudega [----], sest need inimesed ei aimagi, et nad parasjagu uppumisega tegelevad.'
Posts
No comments:
Post a Comment