On näha, et EV100 on innustanud nii suuremaid kui väiksemaid rühmitusi vabatahtlikult või poolvabatahtlikult looma tagasi- ja edasivaateid, kodumaa eilsest, tänansest ja homsest päevast, et lahti mõtestada seda va eestlust. Suur osa tehtud töödest on pikitud aga üsna lühikesse ajatelge - eelmisse ja käesolevasse teatrihooaega, mistõttu pole imestada, et mingid motiivid ja lahendused ka korduma kipuvad. Näituseks võib võtta kasvõi viimati nähtud Musta Kasti - 'Peks Mõistallis', mille osas võib leida mitmeid ühisjooni Tartu Uue Teatri - 'Praktilise Eesti Ajalooga' nagu:
- hoogsat läbisõitu aegade algusest tänapäeva, peatusteks valides humoreskist lähtuvaid šketse ajaloost;
- kodukootud muusikapaladest kokkuklopsitud helikujundust, ühelt poolt Justament teisalt poolt laiem kodumaiste viiside spekter;
- eelmisest lähtuvalt antakse ka näitlejatele võimalus lustida laulu ning tantsuga;
- eriti kummastava kokkusattumusena oli mõlemal etendusel seinakujundused lahendatud kriidi kritseldustega.
Mõlemad etendused on võtnud läheneda eestlusele sooja iroonia võtmest, kui üldse siis õite pehmelt vajutanud ka ühiskondlikele konnasilmadele, mitte päris nii otse ja sirgelt kui 'Tujurikkuja' kuigi huvitaval kombel leidus siingi kattuvusi ja äratundmiserõõmu nagu näituseks kultussarja 'Õnne 13' pilamine või kannatuste naeruvääristamine või ühiskonnakriitiline räpp. Etenduses võttis räpi osa enda kanda Jaanika Tammaru ja hästi tegi, vägagi hästi, oli üks meeldejäävamaid ja nauditavaimaid hetki kogu lavastusest, aga mitte ainult vahvalt ja uudselt oldi lähenetud ka:
- Balti keti stseenile, kus põrkuma olid säetud introvertsus ja rullnoklus;
- Eesti rahva iibele läbi sünnitamiseakrobaatika, Jaanika saab hakkama hämmastavate jõu- ja ilunumbritega;
- tore leid oli sääskede kui ühe suurima nuhtluse mängu toomine;
- nii tundeküllast ja jõulist üksteise nüpeldamist pole küll varem teatris näinud;
- mullast täpsemalt küll turbast areen omas nii sümboolset ajaloolist tähendust kui andis kogu lavastusele mängupinna ja aluse, mis kandis kogu etendust. Fantastiline mõte!;
- etenduse lõppeks lavale kergitatud kääbas nagu ütlemaks meile, et kõik see taak, mis on olnud võiks jääda ning võiks nüüd värskelt lehelt inimestena edasi minna.
Sõnaga oli korralik kütmine algusest lõpuni, kus hingetõmbamiseks pause polnud jäetud, humoreski poolega oli nii ja naa, kõigega ei suutnud alati kaasa minna - mõned momendid läksid alla poole vööd ning mõned olid juba varasemalt läbi käinud. Eriti häirivaks kujunes lavastuse algloona ette mängitud Ruja - 'Eesti muld ja Eesti süda', kurvaks teeb, et nii ilusat lugu võetakse mängida jälle ja jälle ja jälle ja jälle, lörtsides nii emotsionaalset pinget, mida see lugu kannab.
Etenduse järgselt selgus toreda üllatusena, et olime sattunud korra peale, kui peale korduvaid aplause oli võimalik osaleda ka vestlusringis noorte näitlejate ja lavastajaga, mida kureeris Postimehe kultuuritoimetuse juhataja, teatrikriitik Heili Sirbits. Pani kergelt kulmu kergitama, et ta alustas vestlust seisukohaga, et tegemist oli käesoleva hooaja kindlasti parima etendusega ning kahtlemata peab see saama ära märgitud ka teatriauhindade jagamisel ning siis uuris juba saali jäänud publikumilt, et mis te arvate. No säene avang tõmbas diskussiooni paraku üsna nulli alguses, võttis aega enne kui esialgsest kohmetusest üle saadi. Igal juhul oli äärmiselt huvitav kuulata kuis lavastaja ja näitlejad avasid etendust ja kuis publikumis olevad noored mõtestasid nähtut. Eriti meeldis ühe neidise sõnastatud mõte - tegelikult on täitsa võimalik olla eestlane ja samal ajal ka salliv.
Väga priima!