Pimeda juhuse tahtel õnnestus kogeda Kolumbia maal ka kohalikku teatrikunsti. Suurlinna Bogota, ühes pisemas linnaosas La Candelerias jäid tänaval silma kirjumate, pikemate sallide, märssidega liikuvad karvaste ja suleliste vood, kes kadusid pimedalt tänavalt valgustatud sissekäiku. Pistsin ka oma noka sisse ja selgus, et loetud minutikümnete pärast pakutakse suurepärast võimalust kogeda kohalikku kultuuri, teatri vormis, Teatro La Candeleria hoonetekompleksis. Tehtud-mõeldud. Piletihinnaks kujunes läbirääkimiste käigus 5000$ kohalikku, ehk siis meile ~2€. Kena.
Etenduse oli kokku pannud Teatro La Candeleria ruumides grupeering nimetusega Rapsoda teatro ja pakkumisel oli selline aegumatu pärl nagu 'Guadalupe años sin cuenta' ehk 'Guadalupe Years Without Count', mis esmakordselt mängiti ette juba 1975.a. Loomulikult serveeriti etteastet espanjoolis, seega ma just liiga palju detaili ära ei ampsanud. Tunduma jäi, et lugu rääkis, kohati ka laulis, revolutsioonilisest perioodist colombianode ajaloos, nii ~50-60-ndad võisid olla ehk ajaks. Etendus algas ja lõppes ühe sama stseeniga - ühe vaenupoole esindaja, lihtsa talupoja, Guadalupe Salcedo mõrvaga, poliitilise mõrvaga. Poliitiline mõrv on paraku olnud märgilise tähtsusega riigi ajaloos, 20.sajandi neljandas veerandis, kujunes sest üks tavapärasemaid vahendeid võimu haaramiseks ja/või kindlustamiseks.
Etenduse oli kokku pannud Teatro La Candeleria ruumides grupeering nimetusega Rapsoda teatro ja pakkumisel oli selline aegumatu pärl nagu 'Guadalupe años sin cuenta' ehk 'Guadalupe Years Without Count', mis esmakordselt mängiti ette juba 1975.a. Loomulikult serveeriti etteastet espanjoolis, seega ma just liiga palju detaili ära ei ampsanud. Tunduma jäi, et lugu rääkis, kohati ka laulis, revolutsioonilisest perioodist colombianode ajaloos, nii ~50-60-ndad võisid olla ehk ajaks. Etendus algas ja lõppes ühe sama stseeniga - ühe vaenupoole esindaja, lihtsa talupoja, Guadalupe Salcedo mõrvaga, poliitilise mõrvaga. Poliitiline mõrv on paraku olnud märgilise tähtsusega riigi ajaloos, 20.sajandi neljandas veerandis, kujunes sest üks tavapärasemaid vahendeid võimu haaramiseks ja/või kindlustamiseks.
Etteaste ise oli külalltki sujuvalt voolav, tänu mitmetele muusikalistele vahepaladele, mida kanti ette teema/stseenivahtuste üleminekul. Publikumi korduvaid naerupahvakuid nähes, tundus, et vaatemäng oli ka küllaltki humoorikas. Kõikse naljakamad näisid olevat purjus sõjaväelase jauramine ning jänkide parodeerimine, seda võttis publikum kiita valju, kestva naeruga. Ühe eripärana jäi silma ja rohkemgi ehk kõrva näitlejate kõne valjus, eriti kui otsida võrdlust kodumaise teatrumiga. Ei oldud mitte ainult selged oma kõnes ega ka otseselt karjutud, kuid tavapärasest rohkem detsibelle oli saalis. Lisada siia veel juurde tuuleveskiliku žestikuleerimise, siis joonistusid pakutavad karakterid vägagi selgelt välja, võib olla ehk liigagi selgelt.
Kokkuvõttes jäi sellise südamega tehtud rahvateatri etenduse mulje sest üritusest.