Winter's bone | Paljad luud

'Winter's bone' sattus mu vaatamise nimekirja peale tutvumist Sõpruse kino poolt kirjutet' piisavalt paeluva tutvustusega (leiab alt poolt). Paraku ei õnnestunud tabada filmi kohe sel hetkel enam kinost ja nii see vaatamine tiksuma jäigi. Kuniks, puurides uuemat sorti filmide jagamise keskkonda vifi.ee, leidsin suurimaks hea meeleks tuttava nime ja omades soovi ka keskkonnaga lähemalt tutvust teha, võtsin vaevaks filmi alla laadida. Keskkond on igati priima, filmist kogetu veel priimam ning pärliks leidsin enese jaoks niivõrd suurepärase näitleja kui Jennifer Lawrence, loodan peagi taas kohtuda.

Debra Graniki teine film – pärast 2004. aastal parima režii auhinna saanud filmi “Luuni välja” (“Down To The Bone”) – käsitleb külakeskkonda karmimal pilgul ja halva eelaimduse tundega.

‘‘Winter‘s bone‘‘ ehk eesti keelde tõlgituna ‘‘Paljad luud‘‘, on pälvinud Sundance Filmifestivalil nii Grand Prix‘ kui ka parima stsenaariumi auhinna ja Gothamis parima filmi tiitli. Filmi uskumatult veenev peaosatäitja Jennifer Lawrence aga kandideerib 2011. aastal Kuldgloobusele parima naisnäitleja kategoorias.

Filmi keskmes on Ree Dolly (Jennifer Lawrence), raskemeelne, kuid vapper 17aastane tüdruk, kes hoolitseb oma haige ema ja kahe õe-venna eest. Tema narkootikume valmistav isa on äsja vanglast vabanenud ja kohalik šerif (Garret Dillahunt) teatab tüdrukule, et kui isa peaks veel seadusega pahuksisse sattuma – ja just seda too teebki –, jääb pere oma elupaigast ilma.

Granik teeb filmist lakkamatult kõleda langemise maaelu põrgusse, mis pürgib oma grotesksetes detailides etnograafilise täpsuseni.

Operaator Michael McDonough’ külm-hallikas palett, filmitud läbi “punase kaamera”, lisab draamale veelgi jäist hingust. Siin pole kübetki elusa maailma soojust -  puud ja loodus käituvad üksnes kui armetuse ja vägivalla tummad tunnistajad..

Sundance’i FF

Film linastus 2010 aasta PÖFFil Screen International kriitikute valiku programmis. Filmide ‘‘Püha Tõnu Kiusamine‘‘ ning ‘‘ Sügisball‘‘ produtsent Katrin Kissa, on öelnud järgmiselt selle filmi kohta: ‘‘Meeleoluka bandzo saatel saab tutvust teha folkloorse kurioosumiga - kujutisega Kesk-Ameerika protestantistlikust patriarhaalsest kogukonnast, kus põlvkonnalt põlvkonnale pärandatakse traditsioon klannisisesest ringkaitsest, mis ei jäta palju ruumi kaastundele. Kahtlemata selle aasta üks parimaid filme!‘

Días de pesca | Gone Fishing | Kalalkäigud

Ainum film, mis käesoleva hooaja PÖFF-ilt võetud sai ja kuigi mitte päris 'jackpot' siis suurepärase elamuse kategooriasse liigitub kohe kindlasti. Vananev härrane Buenos Airesest viib ennast tuulisesse Patagoniasse, et teha tutvust kalastamisega ning üles soojendada suhteid tütrega, on lühildane kokkuvõte. Kindlasti mitte kohe originaalseimate hulka liigituv käsikiri ja ega filmiajalugu ka millegi muuga tehta. Samas soojust, mida suudab kiirata Alejandro Awada, 'caballero' Marco Tucci rollis oma nii muheda naeratusega, mis sunnib andestama kõik need teod või tegemata jätmised, mis on isa ja tütre suhted aastate jooksul jahendanud.

Lisada siis juurde Carlos Sorini suurepäraselt valitud rahulik tempo ning pehme tunnetusega üles võetud kaadrid Patogoonia looduse karmist, kuid kutsuvalt melanhoolilisest ilust, siis jah, suurepärane ajakasutus.

TED

Õnnetu, õnnetu film.

Malena

Piisavalt kummaline film, mille vaatamist ei suuda pooleli jätta, kuigi tead, et suuremat sorti elamust siit välja ei kujune. Tribuut Monica Bellucci kehalistele võludele. Hinnang 'rahuldav' ei ole siiski antud kahemõtteliselt.

The Two Escobars

Suurepärane sissevaatamine kahe kõikse kuulsama Kolumbia Escobari tegemistesse. Kontrastsed kujud, kelle eluteed lühikeseks jäid.

Lotte Kosmonaut

 Närb, mis närb. Oli tunda raha lõhna.

L'Apollonide (Souvenirs de la maison close) | Lõbumaja

Uinutav.

Filmist:

19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam kristallpokaalidest. Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud, -meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse. Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad tüdrukud ei ole märtrid, vaid proffid, kelle tuli hääbub vaikselt nende klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib – magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.

Sisaliku tee 2.0

Imetabane juhus andis võimaluse etendust siiski kaeda ja ei pidanud pettuma, kui mitte parim siis kindlasti üks parimaid käesoleval hooajal väisatud etendusi.

Seenelkäik | Mushrooming

Huumorit jagatakse kodumaise filmi kohta heldelt, härra Raivo E. Tamm on igati omas elemendis, samas hüsteeriliselt naljakaks ei kisu, krampe pole põhjust karta.

Filmist:

Poliitik Aadu Kägu sõidab koos abikaasa Viiviga metsa seenele, et mainekampaaniast närve puhata. Nendega liitub juhuslik hääletaja, rahatu rokitäht Zäk, kes on jäänud peale suvetuuri Eestimaa kolgastesse tolknema. Vältides rahvarohkeid seenemetsi, kihutab seltskond umbropsu kuhugi pärapõrgusse, mis paistab metsik ja inimtühi. Samal ajal, kui kolmik avastab end metsa eksinuna, lahvatab meediaskandaal. Uuriv ajakirjandus kahtlustab, et poliitik Aadu Kägu on isiklikuks otstarbeks kuritarvitanud riigi raha. Algab võitlus au, elu ja surma peale nii metsas kui linnas...

 

Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb

Eestlanna Pariisis

Meenuma ei jäänudki muud kui seksistseenid, mis olid sama paljastavad kui araabi prouade burkad, ehk peenelt välja mängitud, peab tunnistama. Kiitust jagan parima meelega ka nii neidisele Mägile kui Moreaule suurepäraselt autentsete osa täitmiste eest. Frankofiilid ja Pariisi lembud saavad tõenäoliselt suurema annuse elamust, aga muidu närb, mis närb, kogu austuse juures härra Raagi vastu.

Aabitsa Kukk

Kukke Aabitsast on juba üsna mitu aega pakutud Draamateatri lavalt, esmakordselt juba aastal 2004, seda küll jah, Tartust, Lutsu Teatrimajast, aga sest ajast saadik on etendus olnud Tõnu Oja ainuesituses vähem või rohkem regulaarsel pakkumisel Otsa tänava ning Pärnu mnt nurgal. Imestust tekitab Ojas pulbitsev tahtmine ja jõud ka 8 aastat hiljem mängida samat tükki endise pühendumusega, kuna saalist küll allahindluse või tüdimuse märke ei olnud võimalik tuvastada. Kas tõesti on karakter niivõrd köitev endiselt Ojale või tulus teatrile või tulus Ojale, igal juhul publikumile kindlasti piisavalt köitev, kuna Maalisaali istumised olid ka sel teisipäeval viimseni hõivatud. Tõenäoliselt kõike kolme ja võrdselt, samas kui esimest, siis kuulaks huviga põhjendusi mehelt endalt.

Monoetendused žanrina just liiga tihti mul menüüsse sattunud ei ole, mitte, et miskit vastumeelset oleks, vaid pigem pole kõrva/silma hakanud miskit ampsatavat. On olnudki Nisa ja Ürgmees, kui hetkel meenutada ja nüüd siis veel ka Kukk ja episoodid Rasmusest Opi vahendusel. Näitlejale on ilmselgelt suuremat sorti pingutus mängida ette ihuüksi ettekirjutet' lugu. Nõuab tublit annet osata olla hea jutuvestja, viia looga kaasa, sättides ja valides nii sõnu, kui kruttides tempot, ilmekalt ja veenvalt pakkuda kuulaja(te)le elamust. Kordades suuremat annet nõuab mu meelest rullida, aga lugu lahti piltlikult näideldes, ehk puhtalt individuaalsest andest ning võimekusest kujundada ja täita aeg ja ruum, vaid ainuüksi iseendaga ja viia lugu oma ette mänguga teis(t)e inimesteni. Aravan, et vähe on näitlejaid, kes seda suudavad, kuid Oja on kindlasti üks neist vähestest, kes suudab ka ainuisikuliselt laval olles kontakti publikumiga tekitada.

Oja puhul jäi silma keskendunud ning veenev rollis olek, kindel sõna, kindel pilk, kuid kohe peale etendust, aplausi ajal oli see läinud, kadunud. Pilk jooksis mööda igat saali nurka ringi ja otsis pelgupaika, leides enamasti selle põrandas. Kõne oli vaiksema poolne ning kergelt katkendlik. Mus tekitab hämmastust, et inimesed, kes rollis või kõnes suudavad olla äärmiselt veenvad siis oma tegelikus olemuses ei pruugi nad seda olla mitte. Eks nimetatakse seda oskuseks rolli sisse minna ja välja tulla, kuid minu jaoks on siin sisse kirjutatud konflikt oma tegeliku olemuse ja lavalaudadel oleva olemuse vahel, ma ei pea siinkohal silmis erinevat sorti tegelaskujusid vaid just juure tasandil isikulisi omadusi. Ehk siis ses mõttes on teatud näitlejad pidevas konflikti seisundis? Kui kurnav see inimesele olla võib? Või ongi mitu mina? Huvitav.

Etendusest veel. Kivirähki teksti on siiani alati olnud lihtne ja naudeldav lugeda, Aabitsa Kukk-es kasutusel olnud kohitsetud lastele teinekord õpetatav kõnepruuk, kus on teemasid ja asju millest rääkida ei ole sünnis ning teisalt ka mittekivirähkilikult igavalt üles ehitatud laused, tekitasid võõristust. Mõistan, et antud loo konteksti olid need teatud mõttes isegi sobivad, kuid samas oleks läheneda saanud ka kindlasti vabamas vormis. Ehk sõnalises plaanis nautlemise momente ei tekkinud, kui välja arvata tsitaadid Kuke Aabitsast nagu legendaarne:

Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab.

Üheksa sõnaga - Oja oli imetabaselt hea, lugu ja sõna sugugi mitte.

Luikede Järv

Kopeeri ja kleebi eelmisest Estonia teatrumi külastusest - klassikaline ballett, klassikalises Estonia teatrimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheaeg - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtlaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist.

Igal juhul Tiit Härmi kahte dimensiooni seatud 'Luikede järv' leidis võimaluse läbi kujutletava kujutluste maailma naha alla pugeda ja köita tähelepanu nii klassikaliste tantsunumbrite, kuid eelkõige siiski rabava Tšaikovski muusikalise seadega. Järgmisena menüüsse miskit kõrvalmajast?

Uus Maailm

Tubli töö ja tahtmine härraselt Tootsenilt kogu see segasumma suvila sumisemine üles võtta, purki panna ning vaatajal ka sumiseda lasta. Kulub kindlasti dokumentaalse arhiivina kunagi ära. Uue Maailma seltsingu tegemised olin, aga suutnud enda jaoks tublisti ülemüstifitseerida kui aateliste intellektuaalide maailmaparandamise revolutsiooni, tõelisus osutus, aga tubliks, tahtmist ja tegutsemist täis tudengikommuuniks, mida kohatud ka lõunaosariikide ülikoolilinnas, mis on igati kiiduväärt, samas rappis tugevasti elamust ennast.

Paris, Texas

Wim Wenders on suutnud valmis sepistada täeisti fenomenaalse tüki filmi. Tempo, sõna, teema, näitlejate esitus, muusika kõik kõditavad perfektselt mu maitsemeeli. Käesoleva hooaja parim elamus kohe kindlasti.

Submarino

Kopenhaageni enda Thomas Vinterberg pakub kargelt külma ning brutaalselt ja nii ka ühtlasi usutavat vana-maailma kino, ilma liigsete toretsusteta ning ilustamisteta. On kaks poissi. On lugu. On trauma, mis kandub edasi lapsepõlvest meheikka, üks leiab ühe väljapääsu olukorrast, teine teise. Mõlemad on näilised pääseteed, kuna ei päästa taagast, mis varjutab meeste tänapäeva. Ainus, mis suudab leevendada ja ehk ka parandada haavu on teise osapoole andestus.

Kolm sõna filmist ka Wikis.

Suur õgimine

Lauri Laglele usaldas no99 teater juba vähemasti teistkordselt oma teatri lavalauad kasutada, eelmist puhku siis oli pakkumisel näitemäng jeesuskristuslikust kurvast kitarrivirtuoosist koondnimetuse 'Untitled' all. Nüüd, aga 'La Grande Bouffe' ainesel suuremat sorti õgimine. Kaks selgelt eristuvat temaatikat, kaks selgelt sarnase lavastusliku käekirjaga tükki. Ühelt poolt ulmeliselt hüva muusikalise kujundusega (reklaamiv klipp) ning teisalt raskelt jälgitava ebaühtlase rütmiga, fragmenteeritud räige paugutamine igasse ilmakaarde,  lõppsõnumiks -  vabanemine läbi söögiorgia. Ei jäänud aga veenma. Veenvust ja seejuures nutikust jagus küll aga rollitäitmistesse kogu neljasel grupil Pranglil, Võigemastil, Varikul kui Klemetsil. Kahes viimases nähtud üles astumises on viimati nimetet' preilina jäänud silma sügavuti mineva pühendumusega oma rollis, väärib tunnustamist.

Kokkuvõtvalt sai veendutud taaskord, et härra Lagle pakutav on minu jaoks raskesti seeditav.

Roheline Universum | Green Universe | Das grüne Wunder

Käesoleva hooaja Matsalu loodusfilmide festival valis oma repertuaarist parimaks Saksa riigi kodaniku Jan Hafti kuue aastaga, 70-s eripaigas Euroopas üles võetud kaadrid metsast ja metsa asustajadest. Kokku 250h filmirulli vormus lõppeks 90 minutiks tõesti suurepäraseks rännakuks looduserüppe. Härrasel on õnnestunud tabada imetabaselt kenasi, ilumeelt paitavalt elu ning üllatada ka lähenemisnurgaga. Näituseks - meelde kriipiv stseen üksi ringirändavast mesilasemast, kes leiab sobiva suurusega puuõõnsuse oma koloonia rajamiseks, juhuslikult on sama puuõõnsuse okupeerinud elamispaigana ka hiirepiiga. Üllatama pani mesilasema tarmukus kui ta astel õieli asus kodanikku hiirt välja puksima oma tulevasest elupaigast ja mis kõikse üllatavam see tal õnnestuski. Või siis teine ülesvõte kus, üks tiivuline kasutas enesehügieeniks sipelgapesa ning sipelgate poolt pakutavat happevanni, maandudes keset pesa ja lastes end pritsida sipelgate happel. Toimis. Igal juhul hinge paitav elamus, mis tõenäolisetl jõuab kunagi ka koduvabariigi rahvusringhäälingus eetrisse.

Lõpusirge | La ligne droite

Erinevus rikastab programmi raames pakuti Artise kinos prantslaste kokku klopsitud 'Lõpusirget'. Täpsemalt Artise lehelt -

Leila, endine tippsportlane, nõustub vanglast vabanedes treenima Yannicki, noort jooksjat, kes kaotas autoõnnetuses nägemise. Mõlemal on vaja üle saada oma mineviku taagast ning peagi mõistavad noormees ja neiu, et neil on nii mõndagi ühist...

Puhastus

Sofi Oksaneni 'Puhastus' polnud hinge harimise menüsse varemalt sisse juhtunud ei literatuurses, ega teatraalses vormis, oli päris esmane kohting nii puhtamat sorti lehena. Kogu teost seirav furoor oli siiani leidnud tee must mööda minna ja kõikse suuremaks kahjuks läks nii ka filmiga. 

Siinjuures tuleb märkida ära, et filmis olid suurepäraselt ausalt väljamängitud mõjuvad rollid, eriti Kristjani esitus Pashana ning teisalt erakordselt peenetundeliselt ning kvaliteetselt töötav kaamera ning kunstniku töö, värvide ja meeleolude kokku sobitamisel. Kõik, kõik oli filigraanselt paigas ning ei logisenud, kägisenud kuskilt. Hinge lõikuv sündmustik veel kogu loo tuumaks, perfektne kompott peaks nagu laual olema. Ometi ei toiminud kohe kuidagist, kohe esimestest kaadridest alates, blokkisin pakutava ära, sulgusin, istusin tuimalt aja ära ning kogu muusika. Ja just nimelt see mind närima jäigi, film, mis oleks pidanud mõjuma jättis vastupidiselt hinge tühjaks, külmaks. Kummastav kogemus, mis häirima jäi.

Iphigéneia Aulises

Ainulaadselt aus võimalus on näitlejatele antud end kehtestada näitlejana - riisutud on enamik abivahendeid - nii muusikaline kui lavaline kujundus, arusaadav kostümeeritus, peitev grimm, mugandatud tekst, on vaid antiik-kreeka eeposlik Euripidese tekst, küll jah eestikeelestatud ja näitleja enda jõud ning meisterlikkus. Puhas näitleja teater. Kolmandast reast oli suurepärane vaatepunkt, jälgimaks, mida üks või teine või kolmas olematute vahenditega suudab lavale jätta. Tulemiks? Silma jäi meenuma eriti suurepäraselt hingstatud Eva Klemets, ilmselgelt Sakala 3 teisel korrusel ta küll ei viibinud, pigemiti soolasest tuulest räsitud sadamalinnas, vaheti enne Trooja sõja algamist. Aus. Usutav. Lihtne. Ja ongi imetabane.

Enne näitemängu ametlikku starti, õnnestus kuulata ka lavastuste dramaturgiat teadvat Eero Epnerit, kes andis aimu, kuivõrd pingutust nõuab nii minimalistlike vahenditega etendus näitlejalt. Tuues ühe näitena välja riimuva teksti ettekandmise, mis surub kindla taktimõõduga rütmis teksti esitama, ka kõikse tublimaid. Uue teadmise võrra rikkamana, jäi muidugi kõrv ja silm koheselt ka jälgima, kes need tublimad on. Ega välja rohkem koorunudki, kui Marika Variku kummastavalt mõjunud tehislikud pausid, hääle vokaalsed kõrgendused, madaldused, kätega žestikuleerimine, aga tal oli jutustaja rollis ka kõikse keerulisem, julgeks arvata. Ülejäänud brigaadist ei suutnud tabada 'tatatatataaa-tatatatataaa' rütmi. 

Patukahetsus | Monanieba

Rahvusvaheline Arvo Pärdi keskus kutsus kogema Georgia härrase Tengiz Abuladze serveeritavat dramaatilist komejanti, mis kõksib nii usuliste, ajalooliste, ideoloogiliste lihtsamate allegooriatega üsna täpselt reaalsuse piiril. Ehk seepärast sai film ka ilmumise ajal kohe keelustatud ja hiljem suuremat tähelepanu pälvinud kui julge ja sirgejooneline kehtiva režiimi pilaja. Sügavust jagus temaatikasse küllaga, kuid realisatsiooni sisse pikitud katked klassikalisemat sorti muusika maailmast, ooperi aariatest, sümfooniatest, ja teisalt sonettidest ning filosoofilistest tsiteeringudest, kruttusid kogu tundmuse liiati groteski minu jaoks, taandudes lõppeks lithsakoeliseks ülekäe tehtud muljeks - 'A нo дайте арбузы!'

Meenuma jäi veel Konfutsiuse ütlus: 'Pimedas toas on keeruline musta kassi püüda, eriti kui seda musta kassi seal ei ole'.

Keskuse koduleht kirjutab:

"Patukahetsus" on kolmas film Abuladze gruusia (ja ka vene) keeles arhailiste, piiblikõlaliste pealkirjadega triptühhonis, kuhu lisaks kuuluvad "Palve" (1968) ja "Soovide puu" (1977). Kõigis neis kujutatakse kahe ilmavaate, kahe moraali, kahe õiglusekäsitluse kokkupõrget, kus kaotajaks jääb alati avaram, üldinimlikum, harmoonilisem, peale aga isikuvabadust kägistav, teisiti-olemise suhtes sallimatu, vägivaldsust põhimeetodiks pidav eluvaade. "Patukahetsus" kui ilmselge poliitiline ja religioosne allegooria keelustati pärast esilinastust 1984. aastal.

Filmi tegevustik areneb Gruusia väikelinnas, mille linnapea Varlam Aravidze on just surnud. Surnukeha aga hakkab pärast matuseid uuesti välja ilmuma, iga kord pärast uuesti matmist, kuni üleskaevamises süüdistatuna vahistatakse Ketevan Barateli nimeline naine. Tolle sõnul ei vääri äratuntavalt Stalinit-Beriat-Mussolinit-Hitlerit meenutava välimusega linnapea, kelle terrori läbi jäid kadunuks naise vanemad ja nende paljud sõbrad, üldse matmist. Naise süüasja arutelul kohtus toob tema tunnistus taas päevavalgele Varlami režiimi valusad detailid. Varlami poeg Abel üritab kohtus oma isa nime puhtaks pesta ning advokaadi abil veenda kohust, et Ketevan on süüdimatu ja tuleks sulgeda hullumajja. Varlami pojapoeg on aga oma vanaisa kuritöödest kuuldes nii šokeeritud, et sooritab enesetapu. Lõpuks heidabki Varlami poeg Abel isa surnukeha linnaservas kaljult alla.

Kõrvuti klassikalise muusika suurautoritega (Beethoven, Gounod, Verdi, Mendelssohn, Debussy jt.) kõlab filmis reekviemina tolleks ajaks Nõukogude Liidus incognito staatusesse määratud Arvo Pärdi topeltkontserdi "Tabula rasa" teine osa "Silentium". Tiitrites seisab üksnes: "Filmis on kasutatud klassikutest heliloojate muusikat."

Wit

Esialgselt teatri formaati kirjutet', kuid Mark Nicholsi poolt filmi pööratud, igati malbe vaatamine. Äärmiselt kenasti üles võetud ja Emma Thompsoni poolt mängitud, sisse pikitud veel meie oma Arvo Pärti 'Spiegel im Spiegel' helidega. Kena.

The Dark Knight Rises

Julgen tunnistada siiralt, et suurepäraseks klassifitseerub film ainult põhjusel, et nahkhiirmehe tegemised on korda läinud juba liiga pikka aega, seega subjektiivset objektiivsust on võimatu säilitada, ehk siis hinnang taandub objektiivsele subjektiivsusele. Ega sisus ja kestas, miskit märkismiseväärset antud eksemplaril enamat tegelikult olnudki, võrreldes Kevin Nolani triloogia eelnevate töötlustega. Enam kui kenasti olid kõik kolm välja mängitud, eriti just kui võrdluseks sääda Joel Schumacheri tilulilutamine vahe pealsel perioodil. Tagasi olid süngusega kaetud, mõtet kaasahaarav süžee, mis nii omane kulunud kaantega kriminullidele, tugevasti esilemängitud karakter, hirm ja kahestumine, kõik oluline, mis kumab läbi nii koomiksist, joonisfilmidest kui Burtoni esimestest katsestustest suurel ekraanil. Seda enam kahju on tõdemusel, et kombinatsiooni Bale ja Nolan enam vaevalt koos saab näha samat projekti jätkamas.

Kaks huvitavamat fakti veel:

Only days before the role of Batman was cast, eight actors were asked to audition for the part. The actors were Christian Bale, Joshua Jackson, Eion Bailey, Hugh Dancy, Billy Crudup, Cillian Murphy, Henry Cavill and Jake Gyllenhaal. While Bale won the part, Christopher Nolan liked Murphy's audition so much, he cast him as Dr. Jonathan Crane/The Scarecrow. Part of the audition process involved the actors wearing a Batman mask and an old mask used by Val Kilmer in Batman Forever was brought out of storage for this purpose.

Due to his part in The Machinist (aka The Machinist), Christian Bale was vastly underweight (about 120 pounds on his 6 foot+ frame) when he was under consideration for the part. After being cast, he was told to become as "big as you could be" by Christopher Nolan. Bale underwent a dietary and exercise regimen and ending up weighing about 220 pounds (about 40 pounds above his normal weight). It was decided that Bale had became too large (friends of his on the film's crew dubbed him "Fatman") and he quickly shed about 20 pounds to have leaner, more muscular frame. 

Iha jalakate all

Õite mitu suve järjepanu on rahvale pakutud Kurgjal, C.R Jakobsoni talumuuuseumis Roman Baskini lavastatud Eugene O'Neilli tükki 'Iha jalakate all'. Nime Lauk, nüüd vististi küll juba Unt ja nii mõnegi hea sõna peale, mis kostunud usaldusväärseist allikaist sai juba suve algul ka tükk programmi kirjutet' ja nüüd ka ette võetud.

Linnutaja (C.R Jakobsoni pseudonüüm) talukompleksi näol on leitud näitemänguks küll imetabaselt sobilik paik. Ajahambast puretud, võimas kahekordne vesiveski näitlikustamaks võimeka, kuid vananeva talupidaja elutööd, publikumi tagant kumav päike kütmas kirgi, taamal vulisev jõgi andmas rütmi elule talus. Kuigi tegemist on Iiri lavastusega, sobitus see täiesti ideaalselt tänu keskkonnale ka kodumaisesse olustikku. Kui uskuda legende, siis oli asukoha osas oma tugeva panuse andnud härra Kark Felix, kes ise ka näidendis tegev on.

Iiri ning taluelule kohaselt oli ka üpris korralikult kuulda ropelungi, mehisemate näitlejate suust, kui kohati ei loo vandesõnad lisaväärtust, siis antud juhul sobitusid nad kohe õite kenasti näitemängu ning aitasid kaasa vajaliku atmosfääri loomisele.            

               

Lavastust läbiv teema on kergelt seebine kirgede torm, isa ning poegade omavahelised hõõrumised, tegelaskujude jäärapäisus, naissoole omastatud skeemitamine, mis lõppeks tunnete süvenedes üle pea kasvab, pimeda armastuse nimel toodud ohvird jne. Lühidalt, näitemängu enda lehelt -  

Suur talukoht. Vana mees ja kolm poega; ema on surnud; isa toob majja uue noore naise; vanemad pojad põgenevad kodunt. Noorem poeg vihkab võõrasema, vihkab ema mälestuse nimel, vihkab kirglikult, meeletult kuni lõpuks ... armub. Naisele meeldib uus kodu, aga meeldib ka noorem poeg ja nii valmib salakaval plaan.......

Sõnaga - emotsioonide tulevärk. Paraku ei suutnud ma vajalikul määral sisuga ühte sammu käia ja jäin pigem nautlema lavastuspaika ning rolli lahendusi.

Unti hingestatust ning karakteri veenvust on alati ülim nauding kaeda ka sedant puhku ei tulnud kuidagist pettuda, uskumatult lihtsalt, nii vähemasti jääb väliselt mulje, suudab ta oma karaktereid karismaatiliseks ning usutavaks mängida kogu oma olemuse, hääle, liikumise, kõigega, jättes alati ruumi ka spontaanseks omaloominguks. Sedant puhku siis jäi meenuma hetk, kus neidise vihapurske ajal, julges taamalt üks õnnetu lehm hetkeks sõna võtta 'ammumise' vormis, kui koheselt tulistati 'Jää vait!'. Ilus liigutus.

Üllatusesinejaks osutus, aga hoopis tükis härrane Kark Felix, eriti südika vanamehe nässi rollis, ei mänginud ta rolli kurja õelust, vaid muhedat pujäänlust ning seda kõike erilise lusti ja nooruslikkusega. Igati priima üles astumine, mis sai ka päris etendust härrale edasi öeldud.

Tuleb tunnistada, et ka noorem Kaljujärv sobitus ansamblisse ja tükki õite kenasti, etendus mängis ka kenasti tema tugevatele külgedele, mis andis ka võimaluse teha koos kogu näitlejate ansambliga jõuliselt karismaatilised rollid.

Sõnaga - kirglikku mängu oli ses imetabases paigas küllaga.

Rummi Päevikud | The Rum Diary

Filmi õigupoolest ennast ei olnudki. Olid põhjendamatult suured ootused, mis põhinesid suuresti reklaamivale tekstile taas tunda filmist 'Fear and Loathing Las Vegas' pakutud naudinguid. Ehk osa kaks, psühhedeelse tripelungile reaalsuse ning irreaalsuse ning aja ning ajatu vaakumis. Muhvigi. Ei kuskilt lähedalt sinna poolegi Mõlemad filmid on tulnud küll kodaniku Hunter S. Thompsoni sulest, siis Terry Gilliam-i ning Bruce Robinson-i ekraanile toodud nägemusel on ikka rohkem kui vaks vahet.

Kokkuvõttes - sisutühjalt veniv masstoodang ehk sildistus 'B-category, made in Hollywood' on asjakohane.

Filmi lõpukaadreis oli märkeering, võib öelda isegi pühendumus isand Hunter S. Thompsoni mälestuseks. Härrase näol oli tegemist meeldivalt omapärase veidrikuga, kes paraku lõpetas enese elupäevad Smith & Wessoni lasuga pähe. Matused ei olnud just tavapärased, kuna austati lahkunu viimast soovi, lasta tulistada enda maised jäänused tuha kujul, tema enda kujundatud 47m kõrgusest tornist, mis meenutas kokkusurutud rusikat hoidmas 'peyote' taime, kahuriga kõige kaduva suunas, koos sinna juurde käiva suuremat sorti ilutulestikugaa saateks mängimas Bob Dylani 'Mr. Tambourine man'. Teostust toetanud sõber Depp arvas ise - 'I just want to send my pal out the way he wants to go out.'

Nice.

Maja

Polygon teatri Tamur Tohver võttis ette ja põimis osavalt kokku kaks omamoodi vastandlikku näitemängu S.Mrozek 'Pidu' ning J.Fosse 'Keegi tuleb ju ikka'. Kui esimeses, otsib kolmene grupeering koertüüpi inimesi juba paanikasse nihkuvalt pidu ja seltskonda, tungides oma otsinguis sisse tundmatusse majja, siis teises vastupidi otsib kahene grupeering kasstüüpi inimesi rahu ja ühist üksindust, üksildasest majast, eemal suurtest asumitest. Majast kujundubki kokkupuutepunkt kahele täiesti erinevale poolusele. Nii korda mööda, ühte ja teist, stseeni kaupa ette mängides, kasvab lugu sujuvalt üheks tervikuks. Lugedes veel juurde etenduse lehelt, saab suu vett täis -

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“  S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Lavastaja Tamur Tohver :“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”  

Hoolimata ka kenakesest mängupaigast, Kõue mõisa abihoonest, ei hakanud näitemäng kuidagist pelama. Verbaalne suhtlus, dialoog ei omanud piisavat kandvust, mistõttu jäi igati imposantne temaatika kuhugi taamale hõljuma. Kahjuks. Õnneks siiski mitte kõigi jaoks, arvamist Danzumehe blogist.

Noor Eesti

Rakvere teatri parki ja tiiki ehitati üles juba teist suve järjepanu, suurepärane puitkontruktsioon nii lavaks kui lavaliseks kujunduseks. Eelmine hooaeg pälviti samasega ka konkursil 'Eesti parim puitehitis 2011' kõige esimene koht fassaadilahenduste kategoorias. Näitemäng ise on igati suupärane suvine tükk, mitte just liiga sügavusse laskuv, kuid väga kaugel ka palaganist. Kindlasti ei maksa minna otsima ajaloolist tõde draama vormingus, pigem rõhu asetus seatud humoreskile läbi tuntud kultuurilooliste korüfeede.

Noorhärra Joorits oli Tuglase rollis vägagi püüdlik ja tubli, rõõm oli näha kuis noorem generatsioon tahab hingega hästi teha. Vanemast generatsioonist tegid nii Ülle Lichtfeldt Marie Underina kui Hannes Kaljujärv Ants Laikmaana, aga oma tööd siiski teises kategoorias. Ülimalt nauditav oli silmale vaadata.

Eredama sähvakana jäi meenuma härrasele Tuglasele tehtud märkus - olevat teine nimelt ideaalnaise otsinguil ja seejuures tõrjuvat kõik teised eemale. Huvitav lähenemine.

The Intouchables

Sama lihtsustatud sisuga filme kui 'The Intouchables' on tulnud Ameerika mandrilt riiulite kaupa enamasti  Lawrence Martini nimelise härraga peaosas. Must, valge mees; rikas, vaene; terve, puudega, ehk vastandid sätitatakse üksteisest sõltuvusse ning antakse agu. Ilmselgelt olen ma kallutatud arvamisega, aga 'Made in Hollywood' puhul poleks see film mu menüüsse mahutunud. Aga Prantsuse filmikooli ning mulle täiesti tundmatute härraste Olivier Nakache, Eric Toledano peale hakkasid kõrvad iseenesest liikuma. Ning killeriks sai jällegi muidugi trailer:

Ja põhjusega sedant puhku. Säenset sorti filmide puhul taandub kõik kahe näitleja omavahelisele keemiale ja härrased François Cluzet, Omar Sy mängivad oma lausa briljantselt välja. Eriti kuldne on jõulise Drissi roll. Varrukast raputatakse nii mustemat kui valgemat sorti huumorit, naisperele sobilikus koguses ka sentimentaalsust, mõned igavikulised mõtted ning lihtne ja lööv kompott ongi olemas. Elus peab olema mänguilu ja Intouchables pakub õite hea süstlatäie seda.

Pisut kummastav oli, et ei Artis, ega Sõprus osanud filmi üles noppida vaid hoopiski Superkinod.

Dokma - dokumentalistika magistrid

Rohkelt rahvastatud ning õhupuuduses vaevlevas Sõpruses õnnestus ära näha BFM-i selle hooaja magistrite toodang dokumentalistika vallas. Nähtud sai viiest neli.

Meelde jäid Antsla proua Kati oma fruktluse ning kõnepruugiga filmist 'Viis Nostalgiale'. Igati lõbusas võtmes üles võetud 'Kosmos' oma kunstirühmituse elutervete plikadega ja kaks muhedat kosmonauti - Aleksei Leonov ja Georgi Gretško. Sündmustik leidis oma aseme provintsilinnas Põltsamaal, kus omal ajal toodeti suure kodumaa kosmonautidele tuubimarmelaadi ja muud head ning paremat, lisaks väikene pisiasi, et Gagarini nimeline kodanik omas omal ajal ka arvestavat osa kinnisvara ses samas linnas.

Sügavaima jälje jättis Anniken Haldna projekt 'Miks sa abiellud'. Lugu kolmest verinoorest abielupaarist vanuses 20-24 eluaastat. Otsiti, lahati, seletati, näidati, ilma valehäbita, siiralt ja ausalt. Igati priima. Lõppeks jäi tundmus, et Eestis jagub ikka oma osa kindlameelseid naisi, kes mökud ära võtavad ja vanus siin rolli ei mängi. Ilmselgelt oli näha, et teema on filmitegijale korda läinud ja seda oli nauditavalt ka väljendatud. Teine kordki.

Celda 211 | Kong 211

Aus film - hecho en Espana!

Sisu:

Oludega tutvumiseks läheb värske vangivalvur Juan juba päev varem oma töökohale. Ootamatu juhuse tõttu tutvustaval ringkäigul leiab Juan end üksinda vangikongist. Läheduses pole ühtki teist töökaaslast ning alanud on vangide mäss. Ainsaks võimaluseks ellu jääda ning vanglast pääseda on kohaneda tekkinud olukorraga ning veenda rahutuste juhti Malamadret, et ka Juan on vanglas karistust kandmas.

Hodorkovski

Ei old ühtigi nii veenev härrase Cyril Tuchi dokumentalistika või olin ma põhjendamatult üles köetud, aga ilmselgelt oli niivõrd mitmekihiline, põnev, eetilisuse olemust, musta-valget, propagandat, kahe suure titaani võitlust, antud aega-ruumi käsitlev teema liigselt suur amps kodanikule. Hoolimata 5 aastasest filmimisest ja töötlemisest suutis film jääda igas aspektis pinnapealseks, jäigi arusaamatuks miks oli vaja kõike ja korraga ampsata ning ühte ajalisse raami suruda kogu kompotti, selle asemel, et keskenduda ühele ja teha seda põhjalikult. Ainum ainulaadsus, mida kaasa võtta, peitus hektilistes härraste kaasvõitljejate ning poja intervjuudes, mis tõesti olid huvitav kuulamine.

Lahkuminek | Jodaeiye Nader az Simin

 

Asghar Farhadi, pakub rahulikus tempos voolava, kuid samas pingest tiine sissevaate Iraani kultuuriruumi. Peatudes erinevate ühiskonnakihtide, naise-mehe, lapse-lapsevanema, põlvkondade, ametivõimude ning kodanike omavahelistel suhetel. Kui esmasel pilgul võib mulje jääda, et tegelaskujud on sirgejooneliselt ning üheselt tajutavalt välja joonistatud, siis iga minutiga, mida film edasi kerib saab selgemaks, et ei saa nii must-valgelt ühtigi öelda, kel on õigus ja kes eksib. Iga rohkem pildis olev tegelaskuju on oma olemuselt hea inimene, omades austust väärivad põhimõtteid, mida ka tegudeks vormidakse, kuid ometi laseb Farhadi elul mängida inimesed nurka, valiku juurde, kus tuleb otsus langetada põhimõtete või isikliku heaolu kasuks. Ja mitte väga üllatuslikult on valiku variandid vägagi erinevad, üllatuslik on, aga tegelaskujude tehtud valik. Kes osutub pragmaatiks ja valib heaolu, kes sahkerdab, et otsida võimalusi otsusest kõrvalehiilimiseks, kes asetab otsuse teiste õlgadele, kes jääb oma põhimõtedele kindlaks. Lõppeks taandub kõik subjektiivsele hinnangule, kas kaotus väärib põhimõttekindust või vastupidi.

Aeg ja perekond Conway

Klassikaline draama. Linnateater. Elmo Nüganen. Kolm komponenti kokku ja klassikalisemat sorti teatri tipptase ongi käes. Lausa imetabaselt tublisti on nii mitmel tasandil läbi põimitud dramaatilised sündmused, inimestevahelised suhted ning ajadimensioon. Kraaps ja kummardus!

Eriliselt jäi meenuma veel Külli Teetamm-i vaikne, kuid seda enam mõjus mäng. Kord veel - imetabane.

Lillede keel

Ühelt poolt näidendi peaosatäitja Mari Pokineni eelnevalt kogetud õrnad ja hingestatud muusikalised etteasted ning teisalt kindlasti ka lavastaja Rainer Sarneti imetabase elamuse jätnud viimatine film 'Idioot', olid need kaks peamist põhjust, mis viisid von Krahli saali vaatama Federico Garcia Lorca kirjutet' näidendit 'Dona Rosita ehk Lillede keel'. Eelnev kogemus Lorcaga oli täiesti olematu, kuid samas näidendi põhijoon - raiskamine, oma elu, oma aja - millegi üleva ootuses, haaramata ohje enda näppu, tundus samas küllaltki köitev. Samas näitemäng oma sisus hingele värskendavat kosutust ei pakkunud. Erinevalt julgest ja põnevast lavastuse kujundusest, eesotsas lava eest kerkinud sünge, kaablidest punutud roosiga ning grotesksetest ülevindiminevatest kostüümidest ning loomulikult meeldejäävast mjusiikist, mida pakkus muusikaline kollektiiv Sinine. Üks parimaid eksemplare:

Rolli täitmistest kujunes lemmikuimaks kindlasti karismaatiline Tiina Tauraite oma lihtsakoelise kõnepruugi ning tahumatusega ning teisalt Ragne Veensalu veenev mäng ning tugev ja meeldejääv hääletämber. Ses plikas jagub sisu. Mari nimiosa täitmine oli äärmiselt püüdlik ja tubli, kuid ei mahtunud võrreldes kahe eelneva nii tugevalt pildile, ootan kindlasti huviga järgmist ülesastumist.

Hea elu | The Good Life

Jutustus kahest Taani neidisest, emast-tütrest Beckmannist, kel sünnist saati oli hõbelusikas suus, ehk varanduslikus plaanis kõik ja natuke rohkem. Villad, teenijad, automobiilid, sohvrid, dineed, isiklikud kokad, peod, kostüümid, kunst, ehted jne, jne. Luksus igas hetkes. Vara allikaks aastakümnete kaupa akumuleeritud kinnisvara, tehased ning investeeringud, mis tootsid igapäevaseid käibevahendeid ehk klassikaline rantjee mudel.

Paraku juhtus aastakümme tagasi sisse mõni päris hapu finantstehing, juurde veel poliitilise korralduse muutus ning olematu haridus finantsvaradega ümberkäimisel ning oligi kõik totaalselt näppude vahelt libisenud. Saabus uusvaesus ehk preili keskealine ning proua pensionär visati täiesti uude rolli elus, kus tuli igat ühikut raha täpselt majandada, ots-otsaga kokkutulemiseks. Eks enamasti peitu humoreski olukordades, kus inimene kistakse talle omasest rollist ja/või turvatsoonist välja ning paigutatakse uude momenti, kus toimetamiseks tal harjumus puudub. Kentsakas on vaadata, pisut naljakaski kohati, eriti kui preilinad ise suutsid aeg-ajalt enda uues olukorras nalja näha, kuid siiski jäi loost kumama traagika noot. Eriti just ema-tütre omavahelisest katki läinud suhtest, kus üks pool totaalselt domineerib teise üle ning süüdistab emotsionaalselt kõiges kaduvas, samas kui omakorda teine üritab veel ulatada abikätt uue olukorraga kohanemiseks. Asjatult.

Lõbusamat sorti hästi ettemängitud kurbmäng nagu taanlastele kombeks on.

We Need to Talk About Kevin | Me Peame Rääkima Kevinist

Dramatiseering massimõrvast koolis. Täpselt loetud päevad enne 18 aastaseks saamist, teeb Kevin Khatchadourian pikalt, põhjalikult, külmavereliselt kalkuleeritud plaanid karmiks reaalsuseks. Miks? Film ei too põhjusena välja ei vägivaldsust koolis, ei halvasti mõjuvaid sõpru, ega getolikku kasvukeskkonda, vaid pigem poisi ja ema (Tilda Swinton) omavahelised pingelisi suhteid. Kevini eesmärk on juba jõnglasest peale olnud, emale vaid võimalikult suurt valu valmistada. Kas poiss on puhas põrguline või pigem õrna närviga hing, kes tajub juba vara-varakult ära, et tema sünniga siia ilma, purunesid ema unistused kildudeks. Ema ei ihanud mitte sellist elu - mitte just kõige teravama abikaasaga suburbias, kahe lapsega, kui hing igatseb hoopis reisima. Filmist jäi tundmus, et poiss võitleb trotslikult emaga just etteheitest - miks peaks mina tahtma, kui sina selgelt ei taha siin olla. Iseasi muidugi, kui viljakas ja mõistlik säenne lähenemine on. Teostus oma suures hektilisuses ei olnud ülemäära erakordne ja hää, ega ka näitlejad eesotsas Tilda Swintoniga (Eva Khatchadourian) just hinge pugevaid rolle ekraanil teinud, kuid filmi sisu on kulda väärt.

Margin Call

Kui 'Wall Street: Money Never Sleeps' oli järjena üsna õhuke säensele klassikalisele kultusele nagu 'Wall Street', siis J.C Chandori 'Margin Call' täidab selle tühimiku hiilgavalt, olles ideaalseks järjeks finantsmaailma müstifitseerivate filmide jadas. Oma olemuses on tegu, põgus sissevaatega kauplemismaja argipäeva, täpselt sel hetkel kui hooletult laotud kaardimaja värisema hakkab ehk 24h hõlmav lühikokkuvõte kuis sai alguse 2008. aastal finantskriis või kuidas me tahame arvata, et finantskriis alguse sai, oleks vast isegi õigem tõlgendus, kuna film mõjub igati usutavalt ja ei jäta suurt kahtlust, et umbes nii täpselt võiski kõik sündida. Filmi peamiseks väärtuseks kujunebki J.C Chandori osksus orienteerida end Wall Streeti koridorides ning kauplevate lipsude žargooni peensusteni tajumine ja vaatajateni toomine. Kvaliteetne aja kasutus kokkuvõtteks.

Loomulikult ka tubli hulk märkimist väärivaid ütlemisi:

John Tuld - 'There are three ways to make a living in this business: be first, be smarter, or cheat.' 

John Tuld - 'So you think we might have put a few people out of business today. That its all for naught. You've been doing that everyday for almost forty years Sam. And if this is all for naught then so is everything out there. Its just money; its made up. Pieces of paper with pictures on it so we don't have to kill each other just to get something to eat. It's not wrong. And it's certainly no different today than its ever been. 1637, 1797, 1819, 37, 57, 84, 1901, 07, 29, 1937, 1974, 1987-Jesus, didn't that fuck up me up good-92, 97, 2000 and whatever we want to call this. It's all just the same thing over and over; we can't help ourselves. And you and I can't control it, or stop it, or even slow it. Or even ever-so-slightly alter it. We just react. And we make a lot money if we get it right. And we get left by the side of the side of the road if we get it wrong. And there have always been and there always will be the same percentage of winners and losers. Happy foxes and sad sacks. Fat cats and starving dogs in this world. Yeah, there may be more of us today than there's ever been. But the percentages-they stay exactly the same.'

Sam Rogers - 'You are panicking.'
John Tuld - 'If you're first out the door, that's not called panicking.'

Sam Rogers - 'Oh Jesus, you know I can’t read these things. Just tell me.' 

John Tuld - 'Speak to me as you would a small child, or a golden retriever.'

Häbi | Shame

Tublit tahtmist ja pingutust nõuab, et softkoorist pisut peenem süzhee mingitki usaldusväärsust nopiks, rääkimata kaasahaaravusest.

Carey Mulligani esitatud Sinatra haljas 'New York, New York' on ka ainus katke, mis meenuma jääb -

Edward Albee 'Kes kardab Virginia Woolfi?'

Linnateatri mängitud 'Kes kardab Virginia Woolfi?' oli piisavalt mõjus elamus, sundimaks tutvuma ka Albee poolt kirja pandud näitemänguga, täpsemalt küll jah, tõlgitud versiooniga sest. Kodumaistest raamatukogudest on täitsa leitav "Eesti Raamatu" 1971 aastal Tallinnas välja antud L.Möldri tõlketöö ja rohkem suurt midagist. Kui arvestada, et originaal ilmus 1963 New Yorki nimelises linnas, siis mind paneb pisut imestama, et ses ajas ja ruumis nii kibekiiresti sai ka nõukogude Eesti Albee näitemänge lugeda.

Tarbitav oli kahekõnes ka paberil igati nauditav, mitte ainult lavalaudadelt ja nüüd jääb veel siis legendaarne film programmi võtta. Raamatu keelekasutus oli muhedalt ajastukohane, väljendeid stiilis - 'Martha: Mis sa loksud! Oled ikka sina üks va loksuja!' jagus omajagu.

Türannosaurus | Tyrannosaur

Läbi Albionile nii omaste tuhmide toonide, iseloomututes elamusrajoonides valitseva brutaalse vägivalla ja lootusetuse kumab Paddy Considine Türannosaurusest ometi siirast helgust ning kild lootust, ehk kõikse rohkem võib ses tänada uskumatult inimlikele ja sügavatele rollidele, mida pakuvad tubli Peter Mullan (Joseph) ning veel tublim Olivia Colman (Hannah). 

Ainuüksi Olivia Colmani pärast vääris film ära kaemist, täiesti imetabane esitus.

Jüri Laulikuga, Sirpist, ühitb arusaam filmist.

Dean 'Blue Valentine'-st ütles ...

I feel like men are more romantic than women. When we get married we marry, like, one girl, 'cause we're resistant the whole way until we meet one girl and we think I'd be an idiot if I didn't marry this girl she's so great. But it seems like girls get to a place where they just kinda pick the best option... 'Oh he's got a good job.' I mean they spend their whole life looking for Prince Charming and then they marry the guy who's got a good job and is gonna stick around.

The Artist | Artist

Oppaaa, Michel Hazanaviciuse 'Artist' rabas nüüd küll täiesti ootamatult. Igati värskendav kogemus, kus tänapäev laulab oodi filmitööstuse algupärastele mustvalgetele tummfilmidele, millest kunagi Hollywood ise juurduma sai. Kui filmi saab ilmestada kohustuslike märksõnadega nagu retro, siirus, soe huumor, nüanssirohkus, metafooriline, positiivsus, õnnestunud mjusiiki valik, siis imetabasus ongi tabatud ning oodata võib puhast naudingut. On selgelt tunda, et nii Hazanavicius kui ka näitlejad esimeses otsas Jean Dujardin (George Valentin - härra hääbuv filmitäht) ning Berenice Bejo (Peppy Miller - preilina tõusev filmitäht) on olnud hingega asja juures ning nautelnud oma tegemist ja tulemus on sest tulenevalt ka vapustav.

Momendid: 

• preilina tõusva filmitähe mäng kujutletava kaaslasega, härra veel mitte hääbuva filmitähe ruumis, kus preilina käsi on libistatud nagis rippuva pintsaku käisesse;
• härra hääbuva filmitähe joonistatud sünnimärk preilinale põsele ja ütlus 'If you want to be an actress, you need to have something others don't.';
• härra hääbuv filmitäht jääb seisma baari ette nimega (stiilis) 'Falling star';
• härra hääbuva filmitähe vesiliiva vajumine, viimases tummfilmis;
• härra seisatamine frakipoe vaateakna ees, kus peegeldub selgelt härra pea ning frakk, meenutades endisaegset hiilgust;
• häälte tungimine tummfilmi;
• jne;
• jne;
• jne.

Maiuspala.

The Drive | Ohtlik sõit

Uue kogemuse võrra rikkam. Film ise ei meeldinud, kuid tohutult meeldis, kuis tehtud oli. Igati väljapeetult ning stiilipuhtalt nii tempos, helis, pildis, dialoogis kui kõiges muuski. Rertohõng ja olengi liimil. Neeonvärvides tiitrid, elektrooniline mjusiik, ajastukohased aksessuaarid ei ole taaskord just minu tass teed, kuid raibert vapustavalt hästi välja mängitud oli see kompott Nicolas Winding Refnilt. Kraaps ja kummardus.

Menüsse sai lisatud  nüüd ka Valhalla Rising samalt härralt.

5 katkist kaamerat | 5 broken cameras

Käesoleva hooaja DocPointi valik ülemäära suupäraseks sedant' puhku ei osutunud, kuid '5 katkist kaamerat' oli amps, millele oli võimatu 'ei' öelda. Ei juhtu just liiga tihti, et oleks võimalik kaeda Lähis-Ida konflikti palestiinlaste vaatevinklist lähtuvalt, veel enam siis dokumentaali vormis. Kuigi tõsi ta on, liigset objektiivsust just siit loota ei maksnud, kuid teisalt päris propagandaks ei saa filmi samuti kuidagi tituleerida. Pigemiti on tegu ühe väiksema Palestiina küla, nimeliselt Bil'ini, ses elavate inimeste ning pealetungivate juudi uusasunduste tundmuste ja arusaamade kirjeldusega, mis on suuresti ülekantav kogu konfliktile.

Dokumentaal on üles võetud ühelt poolt rindejoont ning ega iisraeliitidele seejuures ka suuremat sõna õigust filmis anta, põhjendamaks oma tegusi. Seda enam panevad imestama kaks seika, kõikse pealt on käesolev teos filmilevisse jõudnud suures osas tänu Iisraeli enda rahastusele ning filmi kaasautoriks on palestiina poisi Emad Burnati kõrval juudipoiss Guy David, kelle osalus küll kallutatuse seisukohast nähtavat jälge filmile ei jäta. Ja teisalt ülesvõetud juhtum, kus peategelasest kaameramees raskesti vigastada saab - ei toimetata teda mitte kiiremas korras kohalikku Palestiina raviasutusse, vaid hoopiski maailmatasemel kliinikusse Tel Avivis. Kas siinpuhul oli mängus juba kaasautori Davidi enda käsi või mitte, otseselt  filmist ei selgu. Ehk siis kas härra oli seks momendiks juba filmiga end sidunud või mitte, ei tahaks oma suures skepsises mitte uskuda, et konfliktis kannatada saanud palestiinlasi reeglipäraselt just Iisraelis ravitakse.

Igal juhul on Emad viie aasta jooksul, viie kaameraga linti saanud omamoodi ajaloolise kroonika juudi asunduse sihikindlast pealetungist tänastele Palestiina aladele. Emad alustab filmimist perre neljanda pojana sündinud Gibreeli esimesest eluaastast ja jälgib kuis ümbritsev vägivald ning ülekohus poja kasvamisele oma pitseri jätab. Küsitavaks jäi minu jaoks, vanemlik mõistlikkus, kui Emad pidas paremaks poega viia vaatama meeleavaldajate ning Iisraeli sõdalaste omavahelisi veriseid konflikte, mis nii mõnigi kord lõppesid ühepoolse tulistamisega. Pole siis imestada, et Gibreeli esimsed sõnad olid 'ema' ja 'isa' asemel hoopiski 'padrun' ja 'armee ning hiljem, kui lähedasi pekstakse ning vangistatakse ning ei pääse ka surmast, küsib see sama mõne aastane Gabriil siiralt - 'aga isa, miks sa sõdureid ise ei tapa, kui nemad meid ründavad?'. Ja ega isal head vastust võtta ole.

'5 katkist kaamerat' annab igal juhul suurepärase kiire sissevaate konflikti igapäeva ning iseloomustab, seda sajandeid kestnud käärivat vägivalda, millele ei pruugigi lõppu tulla, kuna mõned probleemid ongi lahendamatud.

Elupuu | The Tree of Life

Olen lugenud, et Terrence Malicku kauatehtut kaunikesst näinuid tahetakse lahterdada kahte sahtlisse, esimesse mahutatakse hinged, kes suudavad/tahavad režisööri küsimustemänguga kaasa minna ja/või nautlevad elektilisi ja hüplikke stseene ülesvõtnud kaameratööd. Ja teise sahtlisse kõik ülejäänud. Ilmselgelt satun teise sahtlisse kuna kindlasti ei olnud tegu minu tassi teega.

Sellegi poolest tuleb tunnistada, et Margit Tõnson kirjutas filmist igati tubli kirjatüki La Stradas.