Uinutav.
Filmist:
19. sajandi lõpp. Kõrg-bordell Pariisis. Majanduskriis, ega lõbumaja
pidamisega seotud argiohud šampanjavoogu ei peata. Olgugi, et
afrodiisset nektarit juuakse ka siin juba klaas- ning mitte enam
kristallpokaalidest. Lõbumaja perenaine – soliidse kogemusega ja rühiga
kahe lapse ema – Marie-France – hoiab toimuval nii maja sees kui väljas
kotkasilma peal. Töötavate naiste detailsed talitlused: töögraafikud,
-meetodid, treening, füüsiline korrashoid, annavad filmile selgroo ning
röövivad meilt muidu iharaina kujutlust leidvate momentide müstilisuse.
Iha on lõbumaja sätendava salongielu tavaline osa. Sama tavaline kui
naiskollektiivi suuremal või vähemal määral teotamine, mis on sama
perioodiline kui suguhaiguste kontroll. Kõige hullem tegu, mis ühe
prostituudi osaks saab, on tema näo ehmatav moondamine. Sellest saab ka
filmi keskne motiiv, mis võis anda väljaandele “Le Parisien” põhjuse
nimetada “Lõbumaja” aasta feminismi suurteoseks. Meie silme ees töötavad
tüdrukud ei ole märtrid, vaid proffid, kelle tuli hääbub vaikselt nende
klientide kirelõõmas. Bonellol on filmi lõpuks aga hoopis šokeerivam
ning sõnasõnalisem lahendus. “Lõbumaja” räägib kõrg-bordellide langusest
ning äri vältimatust liikumisest sinna, kus see tänapäeval käib –
magistraalide lähedusse, kus iga töötav naine on üksiküritaja.
Posts
No comments:
Post a Comment