Klaasist loomaaed

Üle mitme-setme aja tuli taas isu klassikalisema draama järgi, kivilinna teatrite pakutavat takseerides, jäi pilk pidama VAT teatrile, täpsemalt Tennessee Williamsi ühe tuntuimale näidendile 'Klaasist loomaaed'. Katariina Unt on võtnud oma noored juhendatavad lavakast ning toonud vaatajate ette peredraama Rahvusraamatukogu kammerlikes keldriruumides.

Tegevustik on seatud 1930-ndate majandussurutise all kannatavasse Ameerikasse, väikesesse korterisse, kus uhke lõunaosariikidest pärit Amanda Wingfield (Katariina Unt) oma kahe täiskasvanud lapsega - Tomi (Karl Laumets) ja Lauraga (Ester Kuntu) elutseb. Amanda tahab oma lastele vaid kõikse paremat, samasugust heaolu, millega ta ise oli üleskasvades harjunud. Ta jutustab ja meenutab neid kuldseid aegu tihti, laste jaoks juba liiga tihti, nii tekib kohati aga küsitavus, eriti just laste reaktsioone jälgides, kas need ema kirjeldused oma minevikust on üldse tõesed või pigemiti väljamõeldud unelm, mida ta oma võsudele peale suruda tahab, sest just nendest lugudest välja joonistuvate standartidega nii heaolu kui ka kombestiku osas ema tegelikult lämmatab oma lapsi. Lämmatab, tahtes tegelikult head, kuid antud juhul hoopis traumeerides ning lapsi enda vastu üles keerates. 

Laura ei ole rahul ema taktikepi all olemisega, kuid on siiski pigemiti juba alistunud, suures osas tulenevalt oma alaväärsuskompleksist, mis tuleneb kergest puudest. Kui teemana kerkib üles elukaaslase leidmine, siis ta alguses punnib veel südikalt vastu, enne kui lõplikult alla annab.

Tom toobki lõppeks koju ühe väimehe kandidaadi, oma töö juurest, kelleks osutub Jim (Risto Vaidla), Laura salajane lemmik koolipäevilt. Jim oli keskkooli aegadel olnud kindlalt esiplaanil liidrina nii spordis kui kooliteatris kui eriti Laurale meeldejäänud lauljana, samas edaspidine elu ei läinud nõnda lepasereega ning nii üritab Jim end taas üles töötada, pääsemaks tagasi püünele.

Raske on aru saada, mis täpselt Laura juures Jimi köidab, ons see kooliaegne nostalgia, tahe abitut aidata või tõesti hetkeline õrnushoog, igal juhul püüab ta Laurat motiveerida, kõrgemale tõsta. Selgub, et Laura endiselt imetleb Tomi ja nii ka teatud osas avanebki talle, tutvustades oma suurimat hobi - klaasist miniatuursete loomade kollektsiooni, mis on habras ja õrn, mis võib puruneda kui tema poole kasvõi kergelt puhuda nagu Laura ise ütleb. Ta kirjeldab ennast kui oma lemmikkujukest ükssarvikut, olles nii teistest erinev.

Jim tahtes Laurat aidata ja näidata, et ta võib olla teiste sarnane kui vaid tahab, kutsub Laura tantsule. Paraku tantsuhoos, õnnetul kombel ükssarvik kukub laualt ja puruneb, sarv tuleb ära, Jim on ehmunud, kuid Laura üllatuslikult ei olegi kurb, vaid ta tahaks nagu öelda Jimile, et läbi tantsu, läbi ükssarviku sarve lõhkumise sa muutsid mind teiste sarnaseks, muutsid mind nö normaalseks.

Jim olukorra kohmetuses suudleb Laurat, ärgates aga nii kohe hetke lummusest ja põgeneb, tuues ettekäändeks küsitava tõeväärtusega kihluse teise neidisega. Mulle ootamatult ei jää Laura otseselt nukrutsema, vaid pigemiti õhkub temast teatud õnnetunnet kogu kogemusest Jimiga.

Kui Laura oli alistunud oma ema domineerimisele, siis Tom otsib põgenemiseteed - töötades küll varahommikust õhtuni kingatehases olles nii oma pere elatajaks, siis hinges ihkab ta poeesia suunas, mille jaoks ta paraku aega ei leia ning selle asemel põgeneb õhtuti, perele öeldes, et kinno, kuid ilmselt pahatihti ka kohalikesse kõrtsudesse. Lõppeks Tom murdub ja põgeneb lõplikult oma pere juurest, kuid on aru saada, et õe jätmine ema meelevalda jääb teda rusuma terveks eluks.

Sõnaga oli sõnas üsnagi rusuv näidend, mil oli omajgu viiteid Tennessee Williamsi enda elus kogetule ning lugedes etenduse tutvustust siis ka ilmselt mitmeid viiteid Katariina enda elule.

Eredamatest momentidest jäi meelde kindlasti Ester Kuntu mäng Laurana, see oli lihtsalt nii veenev ja nüansirohkelt täpne. Poiste rollid olid toetavamad, kuid üllatuslikult oli Katariina mäng kuidagi liimist lahti sel õhtul, palju tuli sisse pudistamist ning minu jaoks liigset närvilisust ning domineerimist laval noorte arvelt, mida ei oleks oodanud.