Filmi õigupoolest ennast ei olnudki. Olid põhjendamatult suured ootused, mis põhinesid suuresti reklaamivale tekstile taas tunda filmist 'Fear and Loathing Las Vegas' pakutud naudinguid. Ehk osa kaks, psühhedeelse tripelungile reaalsuse ning irreaalsuse ning aja ning ajatu vaakumis. Muhvigi. Ei kuskilt lähedalt sinna poolegi Mõlemad filmid on tulnud küll kodaniku Hunter S. Thompsoni sulest, siis Terry Gilliam-i ning Bruce Robinson-i ekraanile toodud nägemusel on ikka rohkem kui vaks vahet.
Kokkuvõttes - sisutühjalt veniv masstoodang ehk sildistus 'B-category, made in Hollywood' on asjakohane.
Filmi lõpukaadreis oli märkeering, võib öelda isegi pühendumus isand Hunter S. Thompsoni mälestuseks. Härrase näol oli tegemist meeldivalt omapärase veidrikuga, kes paraku lõpetas enese elupäevad Smith & Wessoni lasuga pähe. Matused ei olnud just tavapärased, kuna austati lahkunu viimast soovi, lasta tulistada enda maised jäänused tuha kujul, tema enda kujundatud 47m kõrgusest tornist, mis meenutas kokkusurutud rusikat hoidmas 'peyote' taime, kahuriga kõige kaduva suunas, koos sinna juurde käiva suuremat sorti ilutulestikugaa saateks mängimas Bob Dylani 'Mr. Tambourine man'. Teostust toetanud sõber Depp arvas ise - 'I just want to send my pal out the way he wants to go out.'
Nice.
Posts
No comments:
Post a Comment