Maja

Polygon teatri Tamur Tohver võttis ette ja põimis osavalt kokku kaks omamoodi vastandlikku näitemängu S.Mrozek 'Pidu' ning J.Fosse 'Keegi tuleb ju ikka'. Kui esimeses, otsib kolmene grupeering koertüüpi inimesi juba paanikasse nihkuvalt pidu ja seltskonda, tungides oma otsinguis sisse tundmatusse majja, siis teises vastupidi otsib kahene grupeering kasstüüpi inimesi rahu ja ühist üksindust, üksildasest majast, eemal suurtest asumitest. Majast kujundubki kokkupuutepunkt kahele täiesti erinevale poolusele. Nii korda mööda, ühte ja teist, stseeni kaupa ette mängides, kasvab lugu sujuvalt üheks tervikuks. Lugedes veel juurde etenduse lehelt, saab suu vett täis -

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“  S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Lavastaja Tamur Tohver :“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”  

Hoolimata ka kenakesest mängupaigast, Kõue mõisa abihoonest, ei hakanud näitemäng kuidagist pelama. Verbaalne suhtlus, dialoog ei omanud piisavat kandvust, mistõttu jäi igati imposantne temaatika kuhugi taamale hõljuma. Kahjuks. Õnneks siiski mitte kõigi jaoks, arvamist Danzumehe blogist.