Oppaaa, Michel Hazanaviciuse 'Artist' rabas nüüd küll täiesti ootamatult. Igati värskendav kogemus, kus tänapäev laulab oodi filmitööstuse algupärastele mustvalgetele tummfilmidele, millest kunagi Hollywood ise juurduma sai. Kui filmi saab ilmestada kohustuslike märksõnadega nagu retro, siirus, soe huumor, nüanssirohkus, metafooriline, positiivsus, õnnestunud mjusiiki valik, siis imetabasus ongi tabatud ning oodata võib puhast naudingut. On selgelt tunda, et nii Hazanavicius kui ka näitlejad esimeses otsas Jean Dujardin (George Valentin - härra hääbuv filmitäht) ning Berenice Bejo (Peppy Miller - preilina tõusev filmitäht) on olnud hingega asja juures ning nautelnud oma tegemist ja tulemus on sest tulenevalt ka vapustav.
Momendid:
- preilina tõusva filmitähe mäng kujutletava kaaslasega, härra veel mitte hääbuva filmitähe ruumis, kus preilina käsi on libistatud nagis rippuva pintsaku käisesse;
- härra hääbuva filmitähe joonistatud sünnimärk preilinale põsele ja ütlus 'If you want to be an actress, you need to have something others don't.';
- härra hääbuv filmitäht jääb seisma baari ette nimega (stiilis) 'Falling star';
- härra hääbuva filmitähe vesiliiva vajumine, viimases tummfilmis;
- härra seisatamine frakipoe vaateakna ees, kus peegeldub selgelt härra pea ning frakk, meenutades endisaegset hiilgust;
- häälte tungimine tummfilmi;
- jne;
- jne;
- jne.
Posts
No comments:
Post a Comment