Blogger.com otsustas mu täispika arvamise oma regulaarsete hooldustööde juures ära kaotada ja ei hakka ma ka uuesti otsast, seega lisatud saab igati suurepärane arvustus Ivika Sillarilt, kes ka auhindu noppis kui parim kriitik selle kirjatööga.
Ennevanasti kui lavakunstikooli teise korruse aknast vaadata Rüütelkonna hoonepoole, siis oli näha ilusa kahara puu latv, mis just parajalt ulatus üle katuste. See puu kasvas naabrite hoovis. Ühel kevadpäeval on väljas kõva äike, vihma valab ja mina seisan akna all.
Äkki tekib mingi kohutav pinge, mingi seletamatu ärevuse ja õuduse seisund, ma ei saa midagi aru, mul tekib selle puuga mingi müstiline side, veel sekund ja käibkohutav raksatus. Pikne lõi. Tähendab, see oli olnud puu surmakarjatus, aimdus, teadmine või peaaegu et appikarje minu poole, kes ma just sel hetkel temaga seotud olin. Alguses saeti maha pool puud. Ma käisin vaatamas, et ehk ükski oksake annab rohelise lehe. Ei andnud. Siis jäeti järele ainult känd. Lõpuks ka see likvideeriti. Samas kõrval oli lillepeenar, seal kasvasid roosid, krookused ja üks tumedate lehtedega põõsas. Keegi oli pannud mulda ka kartuli ja mõned kenad saialilled. See oli väga sõbralik lillepeenar. Ühel päeval kisti kõik üles ja visati minema. Praegu on seal ainult kivid ja autod. Ei ühtegi rohelist liblet.
Kui NO99 sügisrepertuaari sigines teatritükk Vietnami sõjast, siis otsustasin endamisi, et mina seda vaatama ei lähe. Milleks mulle Vietnami sõda? Ei ole võimalik ja ega ei peagi kõike vaatama. Hiljem hakkas siiski hing kripeldama ja läksin. Filmistsenaariumi järgi tehtud lavastus. Pealegi Oscari saanud filmi. Ega seda tihti ette ei tule. Teatrisse minnes olin täiesti puhas leht, filmi näinud ei ole, võrrelda pole millegagi. Väga pealiskaudselt uurisin fi lmi režissööri kohta mingitki informatsiooni, võib-olla ülekohtuselt, aga tundus, et tegemist ongi üheainsa filmimehega, kõik eelnev ja hilisem tema elutöös on segane ja õnnestumiste jadana välja ei paistnud. Antud juhul pole sel tähtsust, loomingulise inimese rajad on käänulised igal pool ja ajal.
Selle NO99 lavastuse esimene pool on supermaskuliinne möll. Vaba voolamine. Stseenide tihke ülesehitus ja teineteisesse põimumine mõjub filmilikult, videovõtted- vastupidi - mõjuvad teatraalselt. Selline paradoks, aga miinuseks ei saa seda kuidagi pidada. Stsenaarium on raam, sinna tuleb pilt sisse kloppida. On olemas suhteliselt olustikuline tekst, mis annab põhjuse, ideed ja ideoloogia kuuluvad järgimisele või kummutamisele. NO99 teatrimaja lavakarp on ahne ja kiuslik. Talle ei näi meeldivat alati tekst, mida laval räägitakse ja ta hõljutab muretult selle teksti kuskile ülespoole, lae alla, igatahes mitte publiku suunas. Ka neil kahel etendusel, mida nägin, olid tekstikaod. Sellises olukorras olen muutunud alati väga tigedaks. Imelikul kombel ei häirinud see mind seekord põrmugi, sest sündmuste hullumeelne kappamine anti põhiliselt edasi teiste vahenditega. Täpset teksti asendas täpne intonatsioon, täpsed reaktsioonid, olulise ja ebaolulise eraldasid teineteisest žest, kehakeel ja rütmivaheldus. Käib meeletu sebimine, kes on kes ja mis on mis, ega väga selgeks ei saa. See kõik tuleb hiljem. Laval on näitlejate kollektiivne seisund, kollektiivne looming, mis on adekvaatne tegelaste, see tähendab väikelinna noorukitekamba hingeseisundile, kes püüavad oma argielu raskeid päevi üle värvida, muuta veidi rõõmsamaks, veidi lõbusamaks, ehk ka tuumakamaks. Natuke rohkem sõbrad, natuke vähem sõbrad, igal juhul kas ühe tänava poiste kamp, või ühe tsehhi noortööliste kamp. Proletariaat, internatsionaalne tööloom ja kahuriliha. Mängustiil on rohmakas, kiirustav, mängitakse avatult, lahtiselt, sest valitud variant võltsi ei kannata. Sellise mänguvabaduse ja avatuse kaudu tekib laval usutav tõeluse illusioon, argise elu ehedus ja tähendusrikkus. Päike tõuseb ja sina tõused, päike läheb looja ja sina heidad magama ja järgmisel hommikul algab kõik uuesti. Tempo laval on kõikuv ja hüplev, näitlejate mängu intensiivsus rõhutab sellist eluhetkede täituvustaju, mis on võimalik ainult kahekümnendates eluaastates.
Kunstnikupoolne lahendus on hullumeelne ja riskialdis. Kui raske on näitlejatel kahlata tohutus puutükikeste kuhilas, seda nad muidugi välja ei näita. Jääb mulje, et käkitegu. Saalis hakkas minu ees noor naine väga köhima. Tolm? Kas on? Kui palju?
Vastust ei tea. Aga see lahendus mõjub praegu kui üks täpselt sihitud rusikahoop, tundub ainuvõimalik, originaalne ja mingeid vastulauseid ei tekita. Poodiumi kasutamine mõjub isegi paremini kui “Naftas!”, ta on nagu loomulikumalt kogu tegevusegaseotud, sinna saab ise varjuda, asju peita, ta eraldab ja samaaegselt ühendab lava ja saali ning annab pidevalt võimaluse niiöelda lükata näitleja suurde plaani. Lavastuse teises pooles, pärast naasmist Vietnamist, on kogu see noortekamp fenomenaalselt katkine. Ka need, kes sõjas ei käinud. Midagi on ära uhutud, rebenenud, igaveseks ära kadunud. Nad näevad välja palju vanemad ja kulunumad, kui tegelikult olla võiksid. Puhtast inertsist ja sõpruskondlikule püüdlikkusele toetudes teeseldakse ikka veel nooruslikku uljust, aga sellel teesklusel puudub värv, lõhn ja toon on nukker-kurblik. “Me ju võitsime sõja?” küsib üks neist. Rahvuse osaks jääb alaväärsuskompleks. Mingis reklaamitekstis anti mõista, et lavastuses on sõda vähe, on rohkem kõike seda, mis toimub pärast ja enne. Ma vaidleksin vastu. Sõda, tema ise, on lavastuses sees. Selle inimliku seisundimõistmine ja selle seisundi edastamine saali, kus sõda on muutunud elunormiks, ainsaks võimaluseks eksisteerida, see on lavastuses vägagi sees. See hetk, see lapike maad, siin ja praegu, on minu oma, see on minu katelok, see on minusuits, mida ma ei tõmba, vaid tirin, selg kookus, iga üksikut tõmmet meeleheitlikult nautides (haavatud sõdur haiglas - Kristjan Sarv). Viis lootusetut silmapaari, viis paari kõrvu rippumas telefoni küljes, eluga sidumas ainult see ükskõikne traadijupp. Kas ma saan nad praegu kätte, kas ma jõuan kodusteni?
Kui teatrimaja katus ära lõhkuda ja keset etendust tuleks lava kohal nähtavale tõeline helikopter, siis tunduks see võltsim kui praegune lahendus. Aeglaselt ja ettevaatlikult laskub ülevalt stange koos põlevate prožektoritega, mootorimürin kasvab, helikopter jõnksutab aeglaselt oma saba, nina ripub allapoole, Nick seob end päästevöö külge ja aeglaste jõnksudega tõstetakse ta üles. Illusioon on absoluutne. Selle loovad näitlejate usk, kunstniku teravmeelne mõte pluss nii mõnedki teispool lava, kes töötavad ühise asja nimel.
Helirežii suutis enesest mulje jätta. Ta ei suru end peale, ta on vaieldamatu tasakaalustatud koostisosa. Alles hiljuti nägin etendust, kus kõvasti paugutati, püüdes muljet jätta, et tegemist on päris kõva lahinguga. Suitsu oli ka päris palju. Tulemus - naeruväärne papine sebimine, mida pole võimalik tõsiselt võtta. Teises osas on ka esemed kaotanud oma funktsiooni ja väärikuse. Telefon kukub, riputad mantli nagisse, kukub... Ainus tõene heli on poekese uksekell, see heliseb sama tehisrõõmsalt, teretavalt ja kutsuvalt kui enne sõda. Ja just selletõttu on kuidagi eriti kibe ja valus...
Kogu teatri näitetrupp teeb kaasa. Kümme neid on ja kõik on laval. Enamikul on mitu rolli, ühte ja sama rolli dubleerivad seekord kaks näitlejat - Rasmus Kaljujärv ja Jaak Prints, Stoshe on seega kaks. Rasmus Kaljujärve jaoks on see roll nö mööda nahka nagu silitus, kõik tema parimad näitlejaomadused sobivad siia. Eelkõige momentaalne käivitusvõime, hasart, temperament, vahenditus, nakatav energia ja selline rõõmsameelne harakalik poisikeselikkus. Ja isegi tema kui näitleja mitte just kõige vajalikum omadus (milles teda hingepõhjas vahel olen süüdistanud),et ta käivitub 1,5 sekundit enne, kui tegelik põhjus on enesest märkuandnud - isegi kui see omadus oleks enesest seekord märku andnud, isegi siis poleks midagi hullu olnud, sest selle rolli juurde oleks see omadus sobinud. Kaljujärve Stosh on lihtsakoelisem ja heasüdamlikum kui Jaak Printsi Stosh. Jaak Printsi Stoshis on midagi saladuslikku, ta ei tundu alati päris siiras, tal tunduvadolevat mingid kaugemad eesmärgid ja soovid, mida ta ei avalda. Rasmuse Stosh on kergemini lahterdatav, inimene on nagu peo peal, Printsi Stosh mitte, temas on mingi mõistatuslik vimm ja tigedus, mis lahvatades jääb vinduma. Ilmselt on ta küünilisem kui Kaljujärve kangelane, kes plahvatab kergelt ja unustab halva sama kergelt. Ainus, mida võiks Jaak Printsile ette heita, olid mõningased iseenesest väga osavad trikid, mis ei kasvanud aga päris täpselt välja rolliloogikastja kuulusid rohkem publikule määratud soolonumbrite valdkonda.
Kõige muhedam ja heasüdamlikum kambamees on Andres Mähari John. Tal ei ole palju teksti, ta kerkib esile ja siis kaob vaikselt, täidab oma pausikohad asisetegevusega ning vajalikul hetkel tõuseb uuesti esiplaanile. Võiks öelda, et Mähari mäng on musikaalne, sujuv, targalt pedaale tallav. Inimliku koosluse mõttes on sellesse vennaskonda väga vaja sellist lihtsameelset sooja nooti, mis ei lõhu, vaid ühendab. Jüri Krjukov kord kaebles, et kui tema eeslaval loeb monoloogi ja tagalaval keegi sõpradest-näitlejatest, olles kindel, et keegi seda ei märka, laseb end lõdvaks ja toetub hetkeks väsinult dekoratsioonile, et puhata, siis tema eeslaval tajub seda seljaga ja tal on halb mängida. Üks osatäitja on paraku ükskõikne ja väljub lavaatmosfäärist, publik ei pruugi märgata, aga ta tajub. Sellist olukordaNO99 lavastuses ei saa tekkida, kõik on kõigiga seotud, näitlejad saavad mängida ainult üksteist usaldades, teineteisele toetudes ja üksteiselt vastastikku loomeimpulsse haarates. NO99 näitlejad on haaramisvalmid ja valmisolek onkõik.
Naisnäitlejaid on trupis kaks. Stsenaariumis on olemas ka Steveni ema roll, aga see on välja kärbitud. Trupis pole sobivat näitlejannat, pealegi tundus ema olevat tigeda, väiklase ja egotsentrilise iseloomuga inimene, laushea, et välja kärbiti. Inga Salurannal on mitu rolli - hooldusõde, prostituut, Stosh’i tüdruk, Steve’i pruut. Inga Saluranna näitlejaloomuses prevaleerib positiivne naiselik energia, mis lisab osatäitmistele soojust ja sära. Ta on vilkalt kohanenud NO99 nõudmistega ja kuigi tema osalus selles lavastuses oli tekstimahukuselt tagasihoidlik, andis ta oma rollikildudega tubli panuse lavastustervikusse. Tema tugevad küljed on peen vormitaju ja hea maitse. Neid omadusi läheb alati vaja. Mirtel Pohla Linda rollis suudab vältida haletsemist, sentimentaalsust ja kannatamist, milleks oleks põhjusi küllaga. Seda on välditud, tema mäng on karge ja puhas.
Sergo Varese Nick. Kas lavakunstikoolis nii õppivatel kui ka lõpetanutel on omaklišeed ja stambid? Loomulikult on. Üks neist on (tingliku nimetusega muidugi)“mõttetihe tähendusrikkus”. Mõni õpib selle üsna ruttu ära ja võib sellega mõnda aega rahulikult elada ja vaataja ära petta. Kaua ei peta. Väita, et mina ise pole selle äratundmisega kunagi alt läinud, oleks vale. Need miinused, mis ma (kõigehea kõrval) olen Sergo Varesele ette heitnud, on: vahel võib ta “panna soolot”, venitada stseeni välja, seega ei lähtu mitte tervikust, vaid tegeleb eneseeksponeerimisega. Iga näitleja jaoks on ääretult vajalik, et nö piirsituatsioonides suudaks ta kõik oma vaimsed jõud ja varud koondada, suunata ühele teravikule, ühele odaotsale, ja siis see oda sihtmärgi suunas lennutada. Selles suhtes on too mitmetähenduslikkuse stamp hukutav - kui on liiga palju tähendusi, siis ei pääse neist ükski maksvusele. Kas selle taga on vaimne lõtvus või psühhofüüsilised eeldused? Ei oska arvata. Minu suhe Sergo Varese osatäitmisse “Hirvekütis” onkuidagi eriline. Vähemalt minu jaoks enneolematu - kahel erineval etendusel kaks erinevat lahendust. Stsenaariumi järgi peab Nick olema haavatud, kui ta helikopteriga üles vinnatakse. Kas ma ei pannud tähele või polnud tema olukord küllaldase selgusega välja mängitud. See haavatud olek õigustaks ka varianti, miks Mike annab just Nickile eluvõimaluse ja mitte Stevenile. Stsenaariumi järgi Steven päästetakse hoopis puurist, ta ei välju elavana hauast, nagu see oli teatris ja mis, piinlik öelda, oli palju efektsem ning võimalik ainult antud stsenograafilise lahenduse juures. Steven kukub kividele ja tõenäoliselt just selle õnnetuse tõttu amputeeritakse ta jalad. Sellest algabki ju Nicki süükompleks.
Vietnami haigla. Esimene variant. Nick on kaotanud mälu. Ta lihtsalt ei saa paljudest asjadest aru. Ta on süüdimatu sõjaohver. Ta saadetakse koju kui haige inimene. Normaalse ja mittenormaalse vahe on hetketi õhkõrn. Sergo Vares mängis olemuslikult süüdimatut inimest. Sama stseeni teine variant: Sergo Varese Nick teeskleb. Tal ei ole mälukaotust. Ta teeskleb teadlikult arsti ees, et pääseda haiglast, et pääseda nendest kohutavatest sõjaõudustest, lõplikust sandistumisest või surmast. Edasine tee. Prostituudid. Vabatahtlik, surmapõlglik tohutute rahade teenimine vene ruletiga jäledas kihlveo- või mängupõrgus, ei teagi, kuidas seda õigemini nimetada. Vabatahtlik mittenaasmine koju. Miks ta seda teeb? Kui ta esimest korda sellesse asutusse sisse astub, nägin ainult näitleja selga, sinna pole mitte midagi parata, ma ei oska selle hetke kohta midagi vähegi arukat öelda, kuivõrd kindlameelne või abitu see otsus võis üldse olla. Stsenaariumis viibib samas ruumis ka Mike, teatris on see arusaadavatel põhjustel ärajäetud. Jumal küll, kui ka Mike, siis peab see tõmme olema möödapääsmatu, ligikleepuv nagu haigus. Mis saab edasi? Kuidas näitleja oma rolli edasi juhib? Ta teeb seda loogiliselt, mitte eksides erinevate variantide võimalikele komistuskividele. Mis toimub viis minutit enne surma? Esimene variant: näeb Mike’i, alguses üldse ei taipa, kes tema ees seisab, mingi unesegane, hägune hingelineseisund. Ta ärkab alles sõna juures “puud”, tekivad mingid assotsiatsioonid, tasaab lõpuks aru, kes tema ees istub, et see on Mike, sõber, kes on talle järeletulnud. Teine variant (ülimalt loogiline ja põhjendatud): ta saab silmapilkselt aru, mis on mis ja kes on kes. Aga meie ees on seekord kalestunud, elusalt surnudinimene, inimloom, kes ise sellest väga hästi aru saab. Lõplik surm on peaaegu et enesetapp, vähemalt soovitud surm. Kas need justnagu ebatäpsed mänguvariandid(oma sisemise loogikaga ju!) olid näitleja enesekatsetused, lavastajapoolne juhendamine või segapuder minu peas? Igal juhul andis Sergo Varesmulle mõtteainet ja puremist nii mõnekski ajaks ja ma olen talle selle eest tänulik. Ja küllap kõik see kokku on Andrei Hvostovi poolt kavalehel ära toodud PTSD (Posttraumatic Stress Disorder) sümptom nr. 1 - süü (miks mina elan, kui minuseltsimehed on hukkunud?) ja sellest tulenevalt iseenda karistamine. Kellele ta saadab raha? Jalutule Stevenile.
Kristjan Sarv on nii pikk, et kui ta ka ennast varjata püüaks või püütaks teda varjata, siis paistab ta ikka välja. Nii ka siin. Tal ei ole palju teksti, aga ta on näitlejana kogu aeg kohal ja selles tublis kambakeses nimetuse all “Oi kui toredad kutid me oleme!” on tal oma asendamatu roll mängida. Ta töötab kui kirjavahemärk, kui pidevalt korduv refrään oma muhedate rõvetsevate soolodega. Lisab sellise koduse, tsipa ajuvaba, aga omamoodi südamliku ja heatahtliku noodi ühisesse melusse. Õudne stseen on tal bordellis, kus ülejäänud klientidel on veel mingigi reaalsustaju jäägid säilinud. Kristjan Sarve mängitud tegelasele ei ole midagi jäänud, ei selles kohas ega siin ilmas, ta vajab ainult kadu, iseendale, kogumaailmale. Vaimse tömbistumise absoluut.
Ega ei saa nüüd küll niimoodi, et trupis on kõik näitlejad ühevanused. See viga on parandatud Gert Raudsepa lisandumisega NO99 näitlejate koosseisu ja temanaasmisega oma kodulinna Tallinnasse. “Hirvekütis” on tal rolle palju: joomahullisa (eriti hea oli stseen, kus ta hakkas iseennast lavalt minema lohistama), sõdur, kes on rohkem purjus sõjast kui viskist, sünge vietnamlane, õigeusklike preester, jesuiitlik prantslane Julien jne. Huvitavana tundus ka arst sõjaväehaiglast. Stsenaariumijärgi paistis, et arstil tekib mingi side patsiendiga, Nickiga, et ta tahab Nicki aidata. Stsenaariumis on tekst: “Me peame ta siit välja saama”. (Võimalik alltekst: siin ta hukkub, tema jaoks on parem, kui ta koju viiakse). Gert Raudsepaarstil inimlikud jooned puudusid, ta oli ületöötanud, üliväsinud, oma arstikohust korrektselt, professionaalselt täitev inimene, kes ka ise võib poole tunni pärast kokku kukkuda. Tema tekst kõlas: “Me peame ta siit välja saatma!” Üks “t” täht on juures, aga kogu stseenile annab see teise suunitluse. Mitte halvema, aga teistsuguse. Aga võib-olla see teistsugusus olenes minu kõrvakuulmisest või näiteks saali kehvapoolsest akustikast.
Mike (Tambet Tuisk), tegelik nimi arvatavasti Mihhail Vronski, on grupi liider. Tegelastevene päritolu selles lavastuses ei määra suurt midagi, see fakt lavastajahuviorbiiti ei kuulu. Tambet Tuisu Mike on ilmselgete juhiomadustega, intelligentne, raudkülma närvikavaga. Mees kes on võimeline vastu võtma otsuseid ja nende eest ka vastutama. Tema puhul on arusaadav, miks ta sõtta läheb, väikese provintsilinna vabrikutöölisena on tal liiga vähe väljavaateid arenguks, ta vajab väljakutseid ja neid peaks küllaga andma sõda Vietnamis, millest tal esialgu veeligasugune ettekujutus puudub. Tõenäoliselt peaks ta istuma kõrgkooli auditooriumis ja murdma oma ajusid mingite kõrgtehnoloogiliste probleemide kallal. Aga seda pole saatus talle andnud. See Mike on kogu lavastuse mootor. Võib tunduda, et siin on mingi vastuolu, sest küllaltki suure osa oma rollist mängib Tuisk tikksirgena, liikumatu näo ja teraskülmade silmadega. Asi selles, et Tambet Tuisul on näitlejaomadus, mis antud vähestele. Selgitava näitena jutustaksin ühest inglise mustanahalisest neegerjooksjast. Tema nimi oli Linford Christie. Distants100. Ta oli ülivitaalne, pidas kaua vastu ja võttis võistlustest osa ka siis, kui temaealised olid juba ammu alla andnud. Võistlus. Start. Christie kukub. Ta jäi jooksurajale lamama, kõhuli, lõug maa küljes kinni. Ja siis ta tõstab lõua ja vaatab oma rada. On tajutav, et ta ei vaata kaaslaste selgasid, ta vaatab oma rada, seda tühja ruumi, kus ta oleks pidanud olema. Ta mõõtis rada pika pilguga ja sellest jäi mulje, et ta jookseb. Ta oli niivõrd tahtejõuliselt kontsentreeritud liikumisele, jooksule, edasiminekule, et tekkis illusioon, et see maaslamav inimene jookseb.
Tahaksin väita, et Tambet Tuisu staatilisuses on tihtipeale sama kvaliteediga kontsentratsioon ja kirgas pingeväli, oma vaimuenergiaga tõmbab ta kaasa kõikpartnerid ja on võimeline dikteerima kogu stseeni tonaalsuse. Ja kuigi see Mike tundub vahel ülbe, on temas terve mõistuse hääl, tahtejõulised omadused ja sõbra eest kas või surmaminemise valmidus suurem kui ta kaaslastel. Tapmisest ei saa tema jaoks vaimse või majandusliku rahulolu allikat. Sõjast naasnuna läheb jahile ning laseb sihtmärgist mööda, õhku, meelega. Ja küsib ilusa loomakäest “Oled rahul?”. Ja see ilus terve loom, peaaegu et poseerides videolindil, on väga rahul.
Risto Kübara Steven otsib esimeses osas puutepunkti maaga, et püsti seista. Tema vedada on nö nooruse teema, nooruki eneseotsimise ja mitteleidmiserõõmud ja valud. Ta on pidevas erutusseisundis, kobrutab seest ja väljast, tahab nagu hüpata üle oma varju, üle oma piiride, olla suurem ja mõjuvam, kui tegelikult on. Ta on pidevalt hüppevalmis, meeleheitlik, kahtlev, haavatav jaometi nii võluv oma poisikeselikus elamisetuhinas. Selles pidevas kobrutamises on näitlejal raske mitte kasutada hüsteerilisi noote, tekst ju lausa lükkab selles suunas. Risto Kübar väldib seda. Ta ei ole hüsteeriline, ta mängib noort meest, kes on võimeline nutma. Risto Kübara Steven ei nuta laval, aga on aimatav, et taon selleks võimeline. Risto Kübar demonstreeris oma raskes rollis oskust võtta see kõige kõrgem traagiline noot, võtta see noot näilise pingutuseta ja paisata siis emotsioon üles, kõrgele, lae alla, kus tal on palju vaba ruumi lennata ja meile meelde jääda. Kõige mehelikum oli Risto Kübara Steven siis, kui tal ei olnud enam jalgu. Kõigist põrgutuledest läbikäinuna oli noorukist saanud täiskasvanudmees, tasakaalustunud, paratamatusega leppinud ja ometi eluvõimeline. Mõtlen viimast stseeni, kus näitlejal teksti ei olnud. Tulemus seda hinnatavam.
Mis maailmast iial ei kao? Tarakanid. Vaesed ja õnnetud. Sõjad. Türannid ja türanniaihalejad. Kuuskümmend aastat peale maailmasõja lõppu on uuesti käibel noortejõugud (mitte ainult Saksamaal ja Venemaal, isegi Rootsis), kellel rusikadsügelevad. Isaste mõõt on täis. Tahaks kaifida. Tahaks lüüa. Ega ise hästi ka eitea, mis suunas just. Kui lühike on inimlooma mälu. Kas tõesti jälle üks põlvkondvõi riik vajab sõdimist enesekehtestamise ja psühhoteraapia eesmärgil? Milleks see Euroopa Liit loodi? Kas see on meelest läinud? Selleks, et ei sünniks uut sõda. Et riikide vahel tekiks vastastikune majanduslik sõltuvus, et sõda poleks mitte ihaldatav ja kasulik, vaid oleks hukutav ja kahjulik. Vastastikusest kisklemisest hullunud, väsinud ja nüristunud Euroopa vajas tookord rahu. Ta vajab seda ka praegu. Kas see on võimalik? Maailm on praegu kurjem kui kümme aastat tagasi. Kas on võimalik mittesõpradega kokku leppida? Teha arukaid, kaugeleulatuvate tagajärgedega otsuseid? Sõda jääb inimesesse sisse. Ta ei välju sealt iial. Ma töötasin televisioonis koos paljude Eesti Laskurkorpuse meestega. Vanaraadiomaja puhvet. Istub mu kolleeg laua taga ja joob viina. Mul on teda hädasti vaja. Istun maha, seletan. Ta tõstab pidevalt klaasi. Ma tõesti ei öelnud midagi, aga võib-olla pilk oli etteheitev. Ta ühmas: “Mu sõbrad said surma”. Sain aru, et ta mõtleb lahingut Velikije Luki all, oli seda kunagi maininud. Ega need mehed oma suud eriti ei paotanud. Mu kolleeg leinas, ta mälestas mingit kindlat kuupäeva, millest mina midagi ei teadnud. Ma sain aru ja jätsin ta üksinda. Ei tea. Ehk tulevikusõdades võitlevad vastastikku robotid. Kui siis veel midagi ikka alles on. “Hirveküti” esimesel etendusel istus minu ees trobikond hallidepeadega mehi. Nad olid tulnud koos oma naistega. Peale etendust tõusis publiksaalis püsti. Nende meeste pead olid ikka väga-väga hallid. Võib-olla olid nad sõjamehed, võib-olla mitte. Teisel etendusel olid saalis ülekaalus noored mehed. Minu meelest oli neid kordi rohkem, kui meie harjumuspärases publikupildis näha võib.
Kui ütlen, et “Hirvekütt” on oluline lavastus, mingil määral hoiatav lavastus, siis seda on vähe öeldud. Ta on mälu avardav. Mälu taastootev. Kõigist NO99 lavastustest(kõiki pole näinud) on ta mulle kõige lähedasem. Sest see lavastus on sündinud elu nimel. Pühendatud kõigele elavale. Elu on püha, teda ei tohi puutuda.
Ta on ülim, mis meile antud on. Stsenaariumi järgi film lõpeb baaris. NO99 teatri laval on haud. Matused. Noored mehed matavad oma sõpra, kes sõjast tagasi ei jõudnud. Ühel matuselisel pole jalgu. Stsenaariumi järgi laulavad nad üht hoopis teistsugust laulu, helikujundaja Toomas Lunge on aga valinud laulu “God Bless America, Land that I love”. Ja seal nad tropis seisavad ja vaikselt laulavad. Publikust keegi vist ei tea, aga mina mäletan, et nad on seal Mihhail ja vististi ka Aleksandr ja Stepan. Nikanor maa all. Nad laulavad tasa ja laul kõlab kokku ja ei kõla ka. Lein. Midagi on siinebaloomulikku. Püüdlik alandlikkus. Orjameelsus. Kohustuslik armastus. Ja ka midagi mõistetavat ja lugupidamisväärivat oma stoilisuses. Elu ja elamise paratamatus. Mitmetasandilisus. Ei midagi otse. Püüa mõista. Ise ja üksinda.
NO99st käin ma iga päev mööda. Kord näen, et teise korruse aknast ulatub väljapikk läbipaistev toru, kus tugeva surve all lendlevad üles-alla puutükikesed. Suurkuhi on neid juba õuel. Ma saan kohe aru, et need kõik on minu tuttavad “Hirveküti” lavastusest. Ülevalt vaatab minu peale kõrvaklappidega tööline. Vaatab kahtlustavalt. Kui ta ära on läinud, pistan käe hunnikusse. See on pehme ja soe. Puu on niisugune materjal, et on ka surnult soe. Ma pistan ühe tükikese taskusse.
Posts
