Aare Toikka VAT teatrist ja TÜVKA 12.lend võtsid ette kirjandusklassika - G.Boccaccio "Dekameroni", noppides sealt välja endale meelepäraste toonidega lood ning õmblesid sellest kokku kirju virrvarrilise terviku. Valdavas enamuses lugudes oli rõhu asetus ühte või teisipidi seksil, jättes kergelt nii suurteosest mulje kui keskaja Maajast. Toikka oli noortele igal juhul andnud kuhjaga vabadust ja uljust lustimiseks, kogu tükk jooksis ääretult hoogsalt ja kandvaid pause, et mõttega kaasa minna nagu ei tekkinudki, ilmselt polnud see ka eesmärk. Enamjagu karaktereid oli samuti üsna karikatuurses võtmes lahendatud, kindla tahtmisega humoreski teha ja publikumiga nii kontakti leida. Sel korral oligi enamus saalist täidetud keskkooli õpilastega ja kergelt märgatavat elevust oli saalis kohe ka tunda, kirjanduõpetajatel on nii jällegi veidi kergem kohustusliku kirjanduse materjali viia noorteni.
Minu jaoks oli täiesti oivaline jällegi Veiko Tubina loodud etenduse helipilt, ta muusikaline loome on pea alati ülimalt kaasakiskuv, jättes tunde, et ma nagu olen miskit sarnast kuskil varem kuulnud, kuid nagu ei ole ka. Priima.
Lemmik moment oli kindlasti etenduse lõpus südame tuksumise lahendus.
Posts
