Tuleb häbis tunnistada, et tegemist on mu teadliku elu esimese otsese kokkupuutega Rakvere Teatri repertuaariga. On küll nähtud telelavastusi kui ka episoodiliselt näitlejaid erinevates rollides, kuid puhas etenduse kogemus oli siiski esmakordne. Ja seda puhku siis veel no99 seinte vahel.
Üllar Saaremäe lavastuses rullub elu ja surma teema lahti kogu oma trööstituses. 10 aastane poiss Oscar on raskelt haige, ta põeb vähki. Elada on antud veel viimased 12 päeva. Tema viimaste elupäevade päikseks kujuneb, aga haiglaõest haldjas Roosamamma, keda poiss jäägitult usaldama õpib. Tänu väljamõeldud mängule, leiab Roosamamma võimaluse anda klutile elust kiirkursus, nii nagu 10 aastane elu ise näeb. Tänu sellele väiksele nipile, aitab ta aga tegelikult rahu leida nii poisi vanematel kui ka kutil endal. Loo temaatika on küll iseenesest rusuv ja nukker, kuid lavastatud naivistlikult lõbusas võtmes, unustamata siinkohal ka olulisi elutõdesi, mis kipuvad meil igapäevaselt ununema. Ses suhtes hea värskendus töönädalasse.
Ines Aru oli oma rollis kohe eriti numpsu, temast kohe õhkus seda vanema inimese südamesoojust ning jäägitut elutarkust. Iga kord kui ta lavale hõljus täitus kogu saal rahustava auraga, eriti mahe. Ka Üllar Saaremäe oli aus, mängides 10 aastase rolli ehedalt välja, kuid siiski Üllari füsioloogia, eriti hääletämber ei jäta just veenvat väikse väeti kluti muljet.
Kaas võtan Ines Aru sõnad - tundmatut ei maksa karta!
Posts
No comments:
Post a Comment