Aabitsa Kukk

Kukke Aabitsast on juba üsna mitu aega pakutud Draamateatri lavalt, esmakordselt juba aastal 2004, seda küll jah, Tartust, Lutsu Teatrimajast, aga sest ajast saadik on etendus olnud Tõnu Oja ainuesituses vähem või rohkem regulaarsel pakkumisel Otsa tänava ning Pärnu mnt nurgal. Imestust tekitab Ojas pulbitsev tahtmine ja jõud ka 8 aastat hiljem mängida samat tükki endise pühendumusega, kuna saalist küll allahindluse või tüdimuse märke ei olnud võimalik tuvastada. Kas tõesti on karakter niivõrd köitev endiselt Ojale või tulus teatrile või tulus Ojale, igal juhul publikumile kindlasti piisavalt köitev, kuna Maalisaali istumised olid ka sel teisipäeval viimseni hõivatud. Tõenäoliselt kõike kolme ja võrdselt, samas kui esimest, siis kuulaks huviga põhjendusi mehelt endalt.

Monoetendused žanrina just liiga tihti mul menüüsse sattunud ei ole, mitte, et miskit vastumeelset oleks, vaid pigem pole kõrva/silma hakanud miskit ampsatavat. On olnudki Nisa ja Ürgmees, kui hetkel meenutada ja nüüd siis veel ka Kukk ja episoodid Rasmusest Opi vahendusel. Näitlejale on ilmselgelt suuremat sorti pingutus mängida ette ihuüksi ettekirjutet' lugu. Nõuab tublit annet osata olla hea jutuvestja, viia looga kaasa, sättides ja valides nii sõnu, kui kruttides tempot, ilmekalt ja veenvalt pakkuda kuulaja(te)le elamust. Kordades suuremat annet nõuab mu meelest rullida, aga lugu lahti piltlikult näideldes, ehk puhtalt individuaalsest andest ning võimekusest kujundada ja täita aeg ja ruum, vaid ainuüksi iseendaga ja viia lugu oma ette mänguga teis(t)e inimesteni. Aravan, et vähe on näitlejaid, kes seda suudavad, kuid Oja on kindlasti üks neist vähestest, kes suudab ka ainuisikuliselt laval olles kontakti publikumiga tekitada.

Oja puhul jäi silma keskendunud ning veenev rollis olek, kindel sõna, kindel pilk, kuid kohe peale etendust, aplausi ajal oli see läinud, kadunud. Pilk jooksis mööda igat saali nurka ringi ja otsis pelgupaika, leides enamasti selle põrandas. Kõne oli vaiksema poolne ning kergelt katkendlik. Mus tekitab hämmastust, et inimesed, kes rollis või kõnes suudavad olla äärmiselt veenvad siis oma tegelikus olemuses ei pruugi nad seda olla mitte. Eks nimetatakse seda oskuseks rolli sisse minna ja välja tulla, kuid minu jaoks on siin sisse kirjutatud konflikt oma tegeliku olemuse ja lavalaudadel oleva olemuse vahel, ma ei pea siinkohal silmis erinevat sorti tegelaskujusid vaid just juure tasandil isikulisi omadusi. Ehk siis ses mõttes on teatud näitlejad pidevas konflikti seisundis? Kui kurnav see inimesele olla võib? Või ongi mitu mina? Huvitav.

Etendusest veel. Kivirähki teksti on siiani alati olnud lihtne ja naudeldav lugeda, Aabitsa Kukk-es kasutusel olnud kohitsetud lastele teinekord õpetatav kõnepruuk, kus on teemasid ja asju millest rääkida ei ole sünnis ning teisalt ka mittekivirähkilikult igavalt üles ehitatud laused, tekitasid võõristust. Mõistan, et antud loo konteksti olid need teatud mõttes isegi sobivad, kuid samas oleks läheneda saanud ka kindlasti vabamas vormis. Ehk sõnalises plaanis nautlemise momente ei tekkinud, kui välja arvata tsitaadid Kuke Aabitsast nagu legendaarne:

Sada pada pudi keedab,
seda pudi tädi kiidab.

Üheksa sõnaga - Oja oli imetabaselt hea, lugu ja sõna sugugi mitte.