Kremli ööbikud

Narva Kreenholmi Manufaktuur on Eesti mastaabis täiesti unikaalne ja fantastiline ajaloolise hõnguga ehitis ja paik, mille suurim traagika on paraku tema asukoht, isegi Tallinnas või Tartus oleks keeruline nii mastaapsele objektile miskit väga head otstarvet leida, mis suudaks säilitada ja esile tuua arhitektuuri ning koha eripära. Narvas on see paraku aga võimatu, miskit peale aeglase hääbumise/hävinemise on selle pärli puhul raske ette näha, millest on kohe väga-väga kahju.

Õnneks leidis vähemasti Tartu Uus Teater oma 'Kremli ööbikute' mängimiseks täiesti perfektse paiga Narvas, Kreenholmis, Joala tänaval (sic!), kasutades nii ära võimalust tutvustada Eesti rahvale nii rohkem Narvat kui Kreenholmi. Kuigi etenduse keskseks kujuks oli Jaak Joala ja tema looming, siis Ivar Põllul Joalat kui nähtust väga rohkem kui juba teada on, avada ei õnnestunud, Joala jääb ikkagi pisut müstiliseks kurbuse rüütliks Eesti muusikamaastikul. Kuigi peab tunnistama, et Põllu lähenemine karakteri avamisele oli küll äärmiselt põnev ja suurepäraselt lahendatud, kasutades ära kolme erinevat näitlejat, Joala kolme erineva eluetapi mängimiseks - noor, naiivne tippu pürgija (Priit Strandberg), oma hiilguse tipul, kuid juba pettumuse märke näitav (Märt Avandi), laulja karjäärist loobunud, ängistunud ja sapine (Juss Haasma). See oli väga briljantne lähenemine ja andis suurepärase tunnetuse kogu tervikule.

Lavastus oli lahendatud läbi Joala loome, ehk siis mängiti ette tema tuntumaid palasid ning lugu Joala enda lugu jutustus nende lugude peale. Põllu mainis ka ise ühes usutluses, et teda üllatas kuidas Joala muusika ja sõnad jooksid kokku tema enda eluga ning seda on kenasti ka etenduses näha.

Kujunduslikult oli leitud palju toredaid lahendusi, mäng rõdudel, hiiglaslik VEF raadio, vana marsa ning eriti eepiline oli etenduse lõppakord, kui Joala oma valges ülikonnas kadus Kreenholmi paksude müüride vahele, pimedasse tunnelisse. Ilus. Väga ilus.

Praktiline Eesti Ajalugu

Tartu Uus Teater pakkus muusikali. Muusikalid ei ole kohe üldse minu tass teed. Samas Ivar Põllu lähenemised on alati olnud omanäolised ja kaldunud meeldivuse osas äärmusest-äärmusesse, kas siis on olnud imetabaselt hääd või vastupidi üsnagi närbid. Lootus imelisele ja tõmme Tartu suunal kohe isutab aeg-ajalt riskima, kui ka küla pealt veel kostus nii mõndagi kiitvat etenduse kohta oli panus tehtud ning pilonkisd soetatud.

Ja hää oli.

Terviklikus plaanis jättis 'Praktiline Eesti Ajalugu' kergelt palagani mulje - kiiretempoline sketšist-sketši galopp läbi inimajaloo alguse kuni Eesti riigi tänapäeva, vahepaladeks saatmas Odd Hugo soome humppalikud seaded Kukerpillide loomest. Palagan kõige paremas ning soojemas mõttes, sest kogu lähenemine oli lavale säetud ning ette mängitud säenses muhedalt nöökivas eneseiroonia võtmes, et pani tahtmatult mõnusalt kaasa muigama. Julgekski lugeda selle etenduse eripäraks positivismi, mida naljalt meie teatritest pole leidnud, tavapäraselt on eestlaslik eneseirioonia olnud veidi õel või halvustav või paremal juhul üleolev, siin aga õhkus tögamise käigus lausa soojust ja seda oli väga tore kogeda. 

Kirssideks tordil kujunesid etendusel: mustale seinale kriidiga joonistamine, kujutamaks erinevaid inimkonna evolutsiooni etappe ning teisalt telekokanduse pilamine Ann Ideoni esituses, mis tipnes vabariigi aastapäeval külalistele lakkumiseks serveeritud rändrahnuga. No see viimane ehk ei olnudki enam nii soe tögamine, vaid juba teravam kriitikanool ;) Ehk nagu mu vanaema tavatses öelda - igas naljas on terake tõtt.

Savisaar

Esmane tundmus järjekordsest no99 üritusest olla ühiskonnakriitiline oli pettumus, nüüd joosti küll lati alt läbi. Või siis on meie poliitmaastik muutunud tänaseks juba piisavalt absurditeatri sarnaseks, et võimatu on veel vinti juurde keerata, ehk miskit uut ja värsket ei olnud, rääkimata humoorikusest, vastupidi, kergelt piinlik oli. Kui mitte Kadri Simsoni bashimine, siis teise poolaja alguse Linnari ja Joeli ja noororavate etüüd oli küll miskit Henrik Normanni repertuaarist. Näotu.

Kogu kupatuse päästsid dekoratsioonid laval, ilmekad kostüümid, suurepärane koor ning loomulikult võrratu Maarika Variku ülesastumine Savisaarena, meeldis, et ta ei läinud libedale otsesele parodeerimise teele, vaid lõi üldisema võimuihaluse karakteri ja kandis raudselt kogu etenduse enda peal ära. Võimas töö Maarika!

Lotte Kosmonaut

 Närb, mis närb. Oli tunda raha lõhna.

Raudmees. Odysseuse eksirännakud.

Kodumaiste kodanike suur elulugude lembus ei väljendu enam mitte üksnes poodide raamaturiiulitel ja tele/kinoekraanidel, vaid ka teater on oma piskut sest ahvatlevast pirukast nõutamas ja tegelikult juba õite pikemat aega. Õige ka, kui janu on, siis tuleb janu kustutada. Raamatu ning filmi vormilise väljundi puhul on olnud ootus alati selge, vähemasti mul, - leida uusi infokilde ning täiendada juba olemasolevat teadmist  huvipakkuva kodaniku või kodanike rühmituse kohta. Teatri puhul ma sellist kihku varem üllatuslikult täheldanud aga ei ole. Samas Tartu Uue Teatri 'Ird.K' ning Vanemuise 'Ruja' meenuvadki hetkel ainumate kogemustena mu pagasist, mis klassifitseeruvad kui eluloolised teatritükid. Ei kummatki läinud vaatama ma suures janus värskete teadmiste järele, vaid ikka nagu alati - elamuse näljas. Ja nii juhtuski, et mõlemal õnnestus mu hinge kosutada kõige suurepärasemal moel ning tajutavat kommertsiaalsust ma tabada ei suutnud või siis  võib olla isegi pigem ei tahtnud. Nii puht juhtumisi on mõlema etenduse puhul tegu lõunaosariikide toodanguga nagu ka just tarbitud Raudmees. Aga see selleks, see ei olegi hetkel määrav.

Raudmehega oli, aga kohe algselt peale ristivastupidi. Pileti soetamisel sai ainumaks määravaks teguriks ikkagi vaid Gunnar Grapsi nimi ja ühtlasi pisut põhjendamatu lootus mõista, saada teada sutike enam kodumaisest rock'n'rolli päikesepoisist. Ilmselgelt ei olnud lavastaja Robert Annuse taotlus aga Grapsi elu lahata, ega lahti mängida. Küllaltki lihtsakoelise ülesehitusega etendusel, oli rebitud välja erinevaid episoode Gunni elust, mida täitsid ilmetult kokku klopsitud dialoogid kaaskondsetega, mis oleks pidanud Grapsi isiksust avama, aga jäid paraku sisutühjaks ajatäiteks. Välja julgen aravata ainult lapsepõlvest nopitud vestluse isaga. Samas koolipidu, Nukuteatri periood, rooduaeg, parteiaparatuurist laekunud 'levimuusikalitsents', kontsertturneede aeg, oma koha otsimine taasiseseisvunud riigi raadios ja teles jne, jne ei jäänud kandma, ei pakkunud elamust. Erinevalt muusikalisest etteastest. Lavastuse jaoks spetsiaalselt kokku kutsutud muusikaline kolleegium oliti eriti hästi kokkusobitunud, nautides ise ning seeläbi pakkudes naudingut ka saalis istunud publikumile. Ehk etendus oli kergelt balanksist väljas, meenutades rohkem Grapsi auiks korraldatud kontserti kui lavastust. Kõik muu peale Grapsi loomingu popurii, kuigi jah, uuemat materjali oli küllaltki olematu hulk sisse pikitud, jäi üsna teisejärguliseks. Kahjuks.

Grapsi rolli täitmine oli usaldatud Juss Haasmale ning võis selgelt täheldada, et poiss on tõsiselt vaeva näinud osatäitmiseks vajaliku ettevalmistusega, Grapsile nii omase kehakeele ning  lihtsa ja siira väljendusrikkuse omandamisega. Kipitsema jäi tundmus, et Juss oleks veelgi rohkem tahtnud sügavuti minna, kuid mingil põhjusel jäi see olemata. Maria Soometsa rollilahendused jäid sedant' puhku vägagi meenutama katrinpärnalikku stiili, ehk vinti sai igakord ühe keerme võrra ülekeeratud. Leidlik oli  jalgade töö lahendus kus endise suure isamaa avarustes Grapsi kontserti järgsetel pidustustel, Maria poolt mängitud 'groupie' klõbistas/sahistas oma pikki, pulksirgeid, kontskingastatud jalgu edasi-tagasi tihedusega ~5 sammu sekundis. Pani muigama. Muigama panid ka Evald Aaviku ning Janek Joosti tegemised ja ainult heas mõttes. Mitte nii heas mõttes naljakad olid tantsulised numbrid, isegi minu vilumatule silmale, tundusid need olevat ikka väga ja väga puised.

Kokku oli siis üsna suurepärane kontsert ja üsna närb etendus.