Tandemilt Ojasoo ja Semper jällegi üks suurepärane tegemine, kõige paremas mõttes klassikalisemat sorti no99 tükk, kui nii võib üldse sõnastuda. Ehk siis pajatada kriipivast meid ümbritsevas sotsiaalses ruumis, alati kujundlikult, alati absurdi äärel kõõludes, alati teravalt, alati lavatehniliselt uudselt.
Eredamaiks hetkedeks osutusid:
- päikesereisil käinute selgelt välja joonistuv käitumismuster nii tegevustes kui jäädvustustes, kõrval vaadates absurdne, kuid inimlikult nii tavapärane;
- lahedalt sõge või sõgedalt lahe lahendus etenduses ettemängitud stseenid fotokaameraga üles võtta ning kuvada valgel ekraanil tegevustiku kõrval, parimaid neist:
- kolme ontliku sõbra noorpõlve porteepilt, siis kaks sõpra istuma juba rohkem kulunud võtmes laua taha, mida sümboliseeris valge lina ning üks pudel, eelpool mainitud portreepilt veel taga rippumas;
- kuidas lavastada enesetappu? Vannitoas lükata tool kummuli ning pildistada vannitoa ust hetkel kui pildistatav üles põrkab, oluline on, et pead peale ei jääks. Briljantne;
- ja loomulikult sukeldumise lavastamine, fööni ning mullitajatega. Vägev;
- teine ooper oli veel popkultuurist tuttavate fotode taaslavastamine, kõike just ei suutnud tuvastada ja salvestada, aga meelde jäid Pulp Fictioni kahe püstolitoru stseen, Marat vannist, vististi Kate Mossi üks istuv pilt jne. Igal juhul uhke
Üldisemas plaanis jäi silma uskumatult hea trupi koostoimine ja hoogsus, üks ehedaimaid näiteid on kindlasti nö reibi stseenis korraldatud kontrollitud mürgel, mis jättis kontrollimatu mulje. Ehk näitlejate omavaheline koostöö jättis kindla mulje.
Sõnaga - suurepärane.
Posts
No comments:
Post a Comment