Jutustus kahest Taani neidisest, emast-tütrest Beckmannist, kel sünnist saati oli hõbelusikas suus, ehk varanduslikus plaanis kõik ja natuke rohkem. Villad, teenijad, automobiilid, sohvrid, dineed, isiklikud kokad, peod, kostüümid, kunst, ehted jne, jne. Luksus igas hetkes. Vara allikaks aastakümnete kaupa akumuleeritud kinnisvara, tehased ning investeeringud, mis tootsid igapäevaseid käibevahendeid ehk klassikaline rantjee mudel.
Paraku juhtus aastakümme tagasi sisse mõni päris hapu finantstehing, juurde veel poliitilise korralduse muutus ning olematu haridus finantsvaradega ümberkäimisel ning oligi kõik totaalselt näppude vahelt libisenud. Saabus uusvaesus ehk preili keskealine ning proua pensionär visati täiesti uude rolli elus, kus tuli igat ühikut raha täpselt majandada, ots-otsaga kokkutulemiseks. Eks enamasti peitu humoreski olukordades, kus inimene kistakse talle omasest rollist ja/või turvatsoonist välja ning paigutatakse uude momenti, kus toimetamiseks tal harjumus puudub. Kentsakas on vaadata, pisut naljakaski kohati, eriti kui preilinad ise suutsid aeg-ajalt enda uues olukorras nalja näha, kuid siiski jäi loost kumama traagika noot. Eriti just ema-tütre omavahelisest katki läinud suhtest, kus üks pool totaalselt domineerib teise üle ning süüdistab emotsionaalselt kõiges kaduvas, samas kui omakorda teine üritab veel ulatada abikätt uue olukorraga kohanemiseks. Asjatult.
Lõbusamat sorti hästi ettemängitud kurbmäng nagu taanlastele kombeks on.
Posts
No comments:
Post a Comment