Dramatiseering massimõrvast koolis. Täpselt loetud päevad enne 18 aastaseks saamist, teeb Kevin Khatchadourian pikalt, põhjalikult, külmavereliselt kalkuleeritud plaanid karmiks reaalsuseks. Miks? Film ei too põhjusena välja ei vägivaldsust koolis, ei halvasti mõjuvaid sõpru, ega getolikku kasvukeskkonda, vaid pigem poisi ja ema (Tilda Swinton) omavahelised pingelisi suhteid. Kevini eesmärk on juba jõnglasest peale olnud, emale vaid võimalikult suurt valu valmistada. Kas poiss on puhas põrguline või pigem õrna närviga hing, kes tajub juba vara-varakult ära, et tema sünniga siia ilma, purunesid ema unistused kildudeks. Ema ei ihanud mitte sellist elu - mitte just kõige teravama abikaasaga suburbias, kahe lapsega, kui hing igatseb hoopis reisima. Filmist jäi tundmus, et poiss võitleb trotslikult emaga just etteheitest - miks peaks mina tahtma, kui sina selgelt ei taha siin olla. Iseasi muidugi, kui viljakas ja mõistlik säenne lähenemine on. Teostus oma suures hektilisuses ei olnud ülemäära erakordne ja hää, ega ka näitlejad eesotsas Tilda Swintoniga (Eva Khatchadourian) just hinge pugevaid rolle ekraanil teinud, kuid filmi sisu on kulda väärt.
Posts
No comments:
Post a Comment