Iha jalakate all

Õite mitu suve järjepanu on rahvale pakutud Kurgjal, C.R Jakobsoni talumuuuseumis Roman Baskini lavastatud Eugene O'Neilli tükki 'Iha jalakate all'. Nime Lauk, nüüd vististi küll juba Unt ja nii mõnegi hea sõna peale, mis kostunud usaldusväärseist allikaist sai juba suve algul ka tükk programmi kirjutet' ja nüüd ka ette võetud.

Linnutaja (C.R Jakobsoni pseudonüüm) talukompleksi näol on leitud näitemänguks küll imetabaselt sobilik paik. Ajahambast puretud, võimas kahekordne vesiveski näitlikustamaks võimeka, kuid vananeva talupidaja elutööd, publikumi tagant kumav päike kütmas kirgi, taamal vulisev jõgi andmas rütmi elule talus. Kuigi tegemist on Iiri lavastusega, sobitus see täiesti ideaalselt tänu keskkonnale ka kodumaisesse olustikku. Kui uskuda legende, siis oli asukoha osas oma tugeva panuse andnud härra Kark Felix, kes ise ka näidendis tegev on.

Iiri ning taluelule kohaselt oli ka üpris korralikult kuulda ropelungi, mehisemate näitlejate suust, kui kohati ei loo vandesõnad lisaväärtust, siis antud juhul sobitusid nad kohe õite kenasti näitemängu ning aitasid kaasa vajaliku atmosfääri loomisele.            

               

Lavastust läbiv teema on kergelt seebine kirgede torm, isa ning poegade omavahelised hõõrumised, tegelaskujude jäärapäisus, naissoole omastatud skeemitamine, mis lõppeks tunnete süvenedes üle pea kasvab, pimeda armastuse nimel toodud ohvird jne. Lühidalt, näitemängu enda lehelt -  

Suur talukoht. Vana mees ja kolm poega; ema on surnud; isa toob majja uue noore naise; vanemad pojad põgenevad kodunt. Noorem poeg vihkab võõrasema, vihkab ema mälestuse nimel, vihkab kirglikult, meeletult kuni lõpuks ... armub. Naisele meeldib uus kodu, aga meeldib ka noorem poeg ja nii valmib salakaval plaan.......

Sõnaga - emotsioonide tulevärk. Paraku ei suutnud ma vajalikul määral sisuga ühte sammu käia ja jäin pigem nautlema lavastuspaika ning rolli lahendusi.

Unti hingestatust ning karakteri veenvust on alati ülim nauding kaeda ka sedant puhku ei tulnud kuidagist pettuda, uskumatult lihtsalt, nii vähemasti jääb väliselt mulje, suudab ta oma karaktereid karismaatiliseks ning usutavaks mängida kogu oma olemuse, hääle, liikumise, kõigega, jättes alati ruumi ka spontaanseks omaloominguks. Sedant puhku siis jäi meenuma hetk, kus neidise vihapurske ajal, julges taamalt üks õnnetu lehm hetkeks sõna võtta 'ammumise' vormis, kui koheselt tulistati 'Jää vait!'. Ilus liigutus.

Üllatusesinejaks osutus, aga hoopis tükis härrane Kark Felix, eriti südika vanamehe nässi rollis, ei mänginud ta rolli kurja õelust, vaid muhedat pujäänlust ning seda kõike erilise lusti ja nooruslikkusega. Igati priima üles astumine, mis sai ka päris etendust härrale edasi öeldud.

Tuleb tunnistada, et ka noorem Kaljujärv sobitus ansamblisse ja tükki õite kenasti, etendus mängis ka kenasti tema tugevatele külgedele, mis andis ka võimaluse teha koos kogu näitlejate ansambliga jõuliselt karismaatilised rollid.

Sõnaga - kirglikku mängu oli ses imetabases paigas küllaga.