Polli päevikud

Ei miskit eepilist Chris Krausilt, kõrvutatuna teiste kodumaiste ajalooliste linateostega. Ei liha, ei kala, kuid rahuldav kõhutäide, õigel hetkel. Tambet Tuisk oli tubli oma tahutud, õrnahingega, talupojast revolutsionääri rollis. Täitsa meeldiv kohe jälgida. Temast on rääkima hakatud, kui ühest parimast tänasest Eesti filminäitlejast, kas tõesti, minu arust sobib ta väga mugavalt ka lavalaudadele, ehk isegi paremini.

Lugu jookseb ennast lahtu rahulikus tempos, ette aimatavat rada pidi. Klassika, klassikaliste karakteritega. Mitte just õnnelikus abielus mõisnik, kes otsib oma rahu ning maailma tunnustust isehakanud teadlasena, leidmata aga see tal jääbki, mis mehele omakorda pettumuse pitseri ülle lööb. Mõisniku naine, kes on oma valikus juba aastatega pettuda jõudnud, leiab meelelahutust seltkondlikult baltisaksa aadlikult. Tütar, Oda kes on kui kass, kes kõnnib omapäi. Tühm perepoeg jne, jne. Kõik kohustuslikud killud ühes suures, vanas juba kuskil nähtud kiriku vitraažis.

 

Kustumatu mulje jättis, aga kindlasti vetes seisev mõis, mis täitsa nullist, ainiti filmi jaoks Matsiranda , Pärnumaale ka üles ehitatud sai. Päris kahju, et see maha ka lõhuti pärast, ega jäänud tavainimestele kaeda, uurida. Oleks kuulunud kindlasti kohustusliku matka sihtkohtade hulka

La Traviata

Giuseppe Verdi 'La Traviata', klassikaline ooper, klassikalises Estonia ooperimajas, klassikalise viigipüksi,  klassikalise kohvi ja konjaabliga täidetud vaheajad - olid oma muheduses ja suupärasuses, ühtllaselt nii üllatav kui hirmutav mu jaoks,  kas tõesti juba varajased keskea rõõmud!? Küllap vist. Igal juhul minu teatsi on tegemist mu teadliku elu esimese ooperi külastusega, mida ma suudan meenutada nüüd praegu. Ja oli hea, tõesti oli  hea. Kogu tervik oli löödud kolme ossa, esimene ja viimane üllatasid oma lühidusega, vaid ~35 minutit ja kogu lugu. Teine üllattus tabas mind subtiitride osas, kogu tekst oli saanud nii inglise kui kodumaise tõlke. Päris mugav. Hinge harimise programmis tasub täitsa arvestada nüüd ka Estonia tihedama külastamisega.

Jumala Narride Vennaskond

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Kirjutab Linnateatri tutvustus.

Kahjuks jäi pikem vahe sisse kirjutamisel ning esmane emotsioon on jõudnud lahtuda, kuid siiski mõned mõtted:

- kestvust oli kokku küll tundi neli, kuid ühelgi hetkel ei tajunud ma end kella vaatamast;

- siiraid, tahtmist täis näitlejaid on alati lust jälgida ning nooruslik uljuses ei pea pettuma;

- Nüganenilt teine rändteatri tükk järjepanu ja veel ääretult sarnase muusikalise kujundusega, kummastav. Minu sümpaatia kuulub Jumala Narridele, kohe kindlasti;

- EMTA 25.lennust veel lemmikuid ei ole välja kujunenud, kuid silma tikkusid Kaspar Velberg, Priit Pius, Maiken Schmidt;

- Alo Kõrve mängib iga etendusega mida näen, ennast aina enam sümpaatsemaks;

- paavsti käepikendus, mis sirutus üle lava, teenrite selja taga - pikalt välja oli eriti muhedalt lahendatud.

Igati suurepärane hea meeleolu tükk.

Paavo Kangur 'Urmas Alender: lõputa lookleval teel'

Kurb. Kurb lugu kurbhingest.

14 actors acting classic screen types

Michael Douglas, Robert Duvall. Klassika!

12 kinki jõuluvanale

Nostalgilised minutid. Soome riiklikust telekanalist YLE2 võis see olla, jah, oligi YLE2,  legendaarses lastesaates Pikku Kakkonen loeti päris mitu aastat ette Mauri Kunnase raamatut '12 lahja joulupukille'  ning seejuurde näidati ka muhedaid kaunistavaid pilte raamatust endast. Mulle väga sobis tol hetkel ja sobis ka praegugi , Nukuteatri lavastuses oli ehedalt muhe, suurima panuse andsid siiski elamusele mu toredad saatjad teatris. 3 aastane klaköör oma siiraste ja mitte nii siiraste naerupahvakutega ning 12 minutit enne ametlikku lõppu üle saali kostva küsimusega - 'Kas nüüd on juba kõik, jah?' oli tase omaette.

Oliver Holt 'If You're Second You Are Nothing Ferguson and Shankly'

Oliver Holt, Daily Mirrori kõmuline, kuid samas vanas Albionis rohkelt tunnustust kogunud kirjatsura, on kaante vahele ära mahutanud illustratiivses keeles kahe, Briti saarte tunnustatuima vutitreeneri ,Bill Shankly ja Sir Alex Fergusoni biograafilised tegemised. Küllaltki muinasjutulises võtmes minu arvates, samas minemata liialt detailseks faktidega. Minu subjektiivsele objektiivsusele tundus paratamatult, et koridoris luusivad kallutatud jõud ning härra Holt omab hingepõhjas põhjendatud või põhjendamata salavimma Sir Alexi vastu, leides nüüd võimaluse kõikide ajakirjanike eeskostel välja astuda. Tõstes ühelt poolt Shankly pühaku seisusesse, kes ta ka kahtlemata on ning tampides samas ergusoni kahepalgeliseks, silmakirjalikuks, küüniliseks türanniks. Aga küllap näen ma maailma liialt punastes toonides. Igal juhul jutustus ise algab ja kulgeb küllaltki omapärases rütmis, kõik paaritud peatükid on Shankly jagu ning paaris Fergusonile pühendatud  Kummastavalt võõrastav on ka ajastute valik, lugu algab Shankly viimastest videvikuaastatest jalgpalli juures, kuid Fergusoni lugu omakorda tema nooruslikest uljustükkidest Govani nimelises väikelinnas.  Kummastab mind seejuures asjaolu, et need ei ajastud ei ühti omavahel kuidagist, vaid lõikuvad täiesti ootamatul lehekülje numbril. Minu  jaoks igal juhul selline originaalitsev jant krehvti just juurde ei lisanud. Kokkuvõtvalt sain rahuldust mulle mõningate tundmatute faktide osas, millest ma ennemalt polnudki teadlik:

'The Kop was named after a bloody battle in the Boer War in 1900 when British soldiers were cut down as they tried to force their way up a hill called Spion Kop. 'Spion Kop' is Afrikaans for 'Lookout Hill', and it seemed like a fitting tribute to name the great incline where the supporters gathered in its honour.'

'In the winter of 1963, as Shankly gathered his players for a tilt at the league title, Liverpool band Gerry and Pacemakers released their version of 'You'll Never Walk Alone', a song written by Rogers and Hammerstein for the 1945 Broadway musical Carousel. It went to Number 1 in the charts and stayed there for five weeks.'

Celtic was the first British club to win the European Cup, under legendary Jock Stein in 1966-1967 season and Manchester United was the first English team to won it in 1967-1968 with Sir Matt Busby.

Ja mõnes humoorikas palas nagu näituseks:

Tom Williams and Harry Latham offering Shankly the post of Liverpool manager: 'How would you like to manage the best club in the country?' Williams asked.

'Why,' said Shankly, as sharp as ever, 'is Matt Busby packing it in?'

'Manchester United went into decline. Ferguson's eighth Premiership title was a remarkable and unprecedented achievement but it marked the end of the club's long period of dominance under his management.'

Roy Keane ütles ...

Manchester United hardman Roy Keane says the sale of Jaap Stam proves that "to football clubs, players are just expensive pieces of meat." It's not exactly the first time he's said something controversial though, is it..?

On the infamous United player chase of referee Andy D'Urso: "If he had stood still, we wouldn't have chased him."

On 'doing a Posh and Becks': "I like the respect you get for being a footballer, but the rest of it is a load of crap. You won't ever see me in the pages of OK! or Hello. Not unless I'm struggling for a few quid."

On his contract talks: "If it's not a contract I want then I won't sign it. But that's not a threat."

On Sir Alex Ferguson: "Jesus! When he loses a game of cards, it's as bad as losing a big league match."

On Old Trafford fans: "Away from home, our fans are fantastic, what I'd call the hard-core fans. But at home they have their few drinks and probably the prawn sandwiches but they don't realise what is going on out on the pitch. Some people come here and I don't think they can spell football never mind understand it."

On trying to clarify the above quote:"You see these fans getting into their seats 15 minutes into the second half. If you're going to watch a match, why don't you watch the whole bloody 90 minutes? I wasn't just having a go at the corporate fans before - it was all of them."

On his happy-go-lucky personality: "I'm moody and grumpy most of the time."

On his - ahem - competitive play: "There's no point going out there and being Mr Nice Guy. We get 55,000 at Old Trafford and I don't think they want fellas going out there and thinking: 'Ah, if we lose, so what?'

On philosophy: "A lot of the lads here have nice cars, but they're young and single and you can't take the money with you. I've never seen a coffin with pockets."

On where he gets it all from: "After we were knocked out of the FA Cup by West Ham, my own father Mossie would not talk to me when I rang home. He was so upset he didn't   come out of his room. It was like a death in the family.


On Haaland: 'I waited until five minutes from the end. I f****** hit him hard. I think the ball was there. "Take that you c*** - and don't ever stand over me again sneering about faking injuries - and tell your pal Wetherall (David) there's some for him as well!"

I'm Still Here

Hollywoodi pailapse Casey Afflecki mänguline dokumentaalfilm paljastab salapärase staarnäitleja Joaquin Phoenixi viimase aasta valguskartlikud tegemised. Seni näitlejana tegutsenud Afflecki režiidebüüt on jalustrabav portreelugu mässumeelsest kaunishingest Phoenixist, kes kuulsuse tipul taandus pealiskaudsest filmitööstusest, loobus näitlemisest ning otsustades pühenduda hip-hop-muusiku karjäärile.

Film on ajanud kihevile kogu Hollywoodi, kus käib elav arutelu selle üle, kas tegemist on dokumentaal- või mängufilmiga ja mida täpselt Phoenix ja Affleck selle julge ja omapärase teosega öelda tahavad. Kas see kõik on nali? Mis see üldse on?

Film pole soovitatav alla 16-aastastele.

"Elas kord printsess" algus tundub soodne, ta oli veidi erinev, trendikas ja moodne. RelvasatultWinni Puhhi sõnadega sai võetudki viimast filmikunsti kaeda, lootes mockumentaryst, saab ehk silma täie naerda. Ikkagist fiktiivne dokumentalistiga, žanrina taasavastatud vana. Minu jaoks värskem leid, kui nii avalikult välja kuulutati.

Vaatamisotsusel sai määravaks siiski Joaquin Phoenix-i nimi, senini sümpaatselt silma paistnud nii Gladiatoris kui eriti meeldejäävalt säranud Walk The Line-s. Ütleks, kutt on teinud karjääri hindele 4+  ning koht  Hollywoodi püünel on igati õigustet'. Seda öelnud, tuleb tõde tunnistada - mockumentary raames toimuma saanud silmapilkne muundumiine silmakirjaliku filmitööstuse hülgajast, siira ning vahetu muusikatööstuse omaks hip-hop artistiks, gladiaatorlikest kehavormidest, Kentucky osariigi keskmise Joe vorrmingusse, Johnny Cashina lauldes põlvi nõrkuma pannuna, hiphop-i lauldes äbjüüsituks saades - on noh, naljakas. või siis mitte.  Tervelt kolm aastat pühenduda süsteemi kottimisele, on austust väärt, kuid lasta kokkuvõttes siiski süsteemil ennast kottida. Mõistlik, vägagi mõistlik. Või siis Mos Defi sõnadega - Epic is good. Epic is…....................epic.

Maha visatud aeg, mul küll tundi kaks. Joaquinil aastat kolm.

Karl Ristikivi 'Ka sisaliku tee kivil jätab jälje'

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Umberto Eco 'Minipäevik'

Umberto Eco, mu lemmik, on tugevate kaante vahele lasknud köita 1960-ndatel ja 1970-ndatel Itaalia kirjameedias ilmunud lühikesed, satiirilised, iroonilised esseed, mis kajastavad antud hetke aega ja ruumi, kuid pilavad nii mõndagi suur teost. Parim lugu neist ongi kohe esimesena avaldunud 'Eilita', kus Nabokovi Lolita on asendunud raugastuvate eidetudiga või nagu Eco kirjab - parkadega. Lugu, mis tõepoolest sundis muigama, samas kui teised lood jäid küll nauditavat keelekasutusest hoolimata kaugeks ja võõraks. Ei olnud minu aeg ja minu ruum. Õnnepalu on seks puhukus kenasti kirjutanud -  'Kas olete märganud, kui "loetamatud" on tegelikult juba kümne aasta tagused ajalehed? Mis imelikud teemad, mis veidrad vaimukused?' (Sirp, 28.01.11, Baudelaire'i apokriiva).

Tagakaas kirjutab järgnevat:

Maailmakuulsa Itaalia semiootiku ja romaanikirjaniku Umberto Eco "Minipäevik", mis esmakordselt nägi trükivalgust aastal 1963, täiendatud kujul aga tosin aastat hiljem, koondab algselt erinevates Itaalia ajakirjandusväljaannetes ilmunud lühiesseesid. Iroonilises laadis tekstid käsitlevad väga erinevaid teemasid, sest narrusi, mida aasimisi analüüsida, leidub hulgaliselt: Metropolide inimvaenulik eluruum, tööstustsivilisatsiooni tootmiskultus, institutsioonide silmakirjalikkus, indiviidi lõbunälg, enesetapu- ja grupikuuluvuse vajadus, jalgpallihullus jne. Omaette osa moodustavad raamatus kirjanduslikud stiiliõrritused (Nabokovi "Lolita" paroodia, kus peategelane ihaldab valgete lokkidega vanaprouat; prantslaste nouveau roman'i jäljendid…) ja keelepila, kus pihta saavad käibefraaside rittaladujad ja massiteabevahendeis lokkav hajevil sõnakasutus.

Due Date

Kleebi, aga lõika eelmisest postist.

M.O.T.T

RED

Lääneranniku vorstitsehhides on toimunud märkimisväärne standardiseerimine, ametlikult  jäetakse küll mulje valiku mitmekesisuset poodides, maitse elamuse suhtes, aga valiku tegemisel vahet ei ole. Ehk siis järjekordne naerutaja, mis on köitev esimesed 15 minutit ja siis vaibub, et uuesti tõusta nii nagu tsükkel ikka toimiib, kuid paraku jäigi mulle ainult need esimesed 15 minutit.

Või siis on juba kõrges vanuses paratamatu ainevahetuse aeglustumine tinginud olukorra, kus enam  naljalt tervet latti vorsti sisse ei vohmi, ilma hilisemate kahetsusteata. Ehk siis tunda on, et kõhu  saab täis ka paljalt treileireid tarbides, kõik kõige teravam huumor ja tegevustik on mõnda minutisse ära pressitud ja harvad on juhused, kus pearoog suudab üllatada.

Lühifilmid ja  treilerid, jah palun.

No74 (Untitled)

Ambitsioonikas ettevõtmine.

Psühhedeelia, eeskujuliku muusika valkuga.

Esimene poolaeg 8/3, tegelaskujude, steenide virrvarr ei lasknud ühtsel tervikul tekkida - ei saanud kontakti

Teine poolaeg 8/6, saabus selgus.

Piibli epistlite lugemine oli esimesel pooajal võõristav ning ühtlasi arusaamatu motiiviga.

Teisel poolajal saabus mõistmine, et tegu võiks olla nö. tänapäevase Jeesus Kristusega, Jesus Christ Superstariga, geeniusest muusikuga. Viited nagu:

- hallid trussikud niudevööna;

- lõpusteenides laipa pesevad ema ning peategelase suurim austaja;

- kuju nukrameelsus ja tõdemus, et isiklikest pingutustest hoolimata muhvigi  siin ilmas muutuma ei saa;

- varajane isiklik arusaam, kõik on juba tehtud ja enam ei ole midagi teha, et inimsugu õpetada, ometi tahtis inimlik ahnus veel oma tükki saada, nii politsei, produtsent kui ka lipakas. 

- saiamees oma punases kuues lükkas ta tegudele. 

Liiga lihtne käsitlus? Võib olla tõesti.

Üldmuljena oli ebamugav orienteeruda liigmitmete avatud teemaarenduste keskel, palju oli lihvitud ning suur tähelepanu seatud pisidetailidele, kuid seda va siduvat ühisosa tuli ikka etenduse teise pooleni oodata. Liigselt palju oli sahmerdamist, mis ei lasknud omakorda karakteritelt selgelt välja kujuneda (taotluslik?),  näitlejad said nirud võimalused end välja mängida. Jaak Printsi peavoolu trendikalt tüüpiline produtsenti kuju oli see ainus, mis meelde jäi. Risto Kübar sobis küll füsioloogiliselt piinatud geeniuse rolli, kuid mitte oma näitlejaomadustelt. No tõesti.

Väikekodanlus ja inimkonna tühisus toodi esile sissejuhatava nõudepesuga ning lõpetava põranda küürimise ning kodukoristamise piinliku monoloogiga. Ning päris lõpetuseks lasti publik üle linnusitaga.

The Perverts Guide to Cinema

Sloveenist filosoof ja psühhoanalüütik Slavoj Žižek on valinud oma mõttearenduste ning teooriate väljutamiseks omanäolise niši. Nimelt otsib tõestusi oma vahutavale mõttelennule filmikunsti ajaloo pärlitest nopitud näidete najal. Ametlikult küll mainitakse ära, et analüüsi objektiks on filmid ja viimastesse peidetud inimese alateadvus, kuid vägisi jääb mind painama mulje, et filmid ning katkendid on nimme valitud vastavalt  sellele kuidas, aga paremini teooriaga sobituksid. Mõte iseenesest ju polegi nii paha. Filmižanr on vägagi hea kanal viimaks oma nime, oma mõtteid, oma nägu massideni, suurte massideni Vaevalt, et minagi muidu teaks kodanikust nimega Žižek. Teooriad ise paraku mulle niivõrd suurt mõju kui toote kanaliseerimise valik, ei avaldanud. Mõned head laused sain küll kätte:

'Pornography is, and it is, deeply conservative genre'

'Realized fantasy is a nightmare'

'Real reality is in cinema fiction'

Meie kangelased

Niivõrd jahmatavalt originaalse algakordiga etendust ei tule mul esiti kohe ettegi. Ja ega ei tulegi. Vaimustav lahendus ning veel vaimustavamalt meeldejääva muusikalise kujundusega. Kaiffilt tehtud, isegi imetabaselt võiks öelda. Seda enam on kahju tõdeda, et sellega piirdusidki minu jaoks kogu etenduse kõrghetked.

Edasised momendid olid juba piinavad, kohe füüsiliselt piinavad. Peale raputavat algust marssis kogu trupp lava ühte nurka sätitud puuri ja sinna nad kükkima jäidki, nii minutiks 20. Muusikaliste numbritega, mis mängisid lahti iga näitleja rolli vaadeldavas etenduses, no hästi. Hästi oleks olnud mu kaelal, kui mitte poleks olnud me piletid publikumis täpselt vastasnurgas. Eks. 

Ja rohkem mul öelda polegi.

Või kui siis osatäitjadest. Eelmaa ande austajate hulka ma  ennast lugeda ei saa nii ka Raagi. kui ka Ermeli. Samas jällegi Tõnn Lamp oli värskendavalt hea, võimalik, et määravaks sai eluterve huumoriga küüniku roll, kellega kontakti leidmine osutus üllatavalt lihtsaks. Võib olla tõesti. Epp Eespäev, aga paelus, mind paelus oma kahe ristipõiki vastandliku rolliga, mis Linnateater on pakkunud. Ühelt poolt rändtteatri tohlakas, tahumatu ning laia kondiga peretütar, teisalt kõrgseltskondlik, peenelt manipuleeriv diiva Martha, Virginia Woolfist. Kostüüm ja grimm tegid muidugi oma töö, aga oli ergastav kontrast. Anu Lampi puhul peab tõdema, et niivõrd harva ta end ilmutab tänasel päeval lavalaudadel, siis jäiäb tahes tahtmata pilk ja just ikka kõrv temale pidama. Oli nauditav. Nii hääles kui pildis. Vaarik Andrus ei üllatanud, ega talle ka võimalust antud, lihtsakoelise ning joobnud karakteri on ta nii ehk naa juba legendiks mänginud, leib ja või see talle. Isegi nukraks tegi veidi.

Et siis kokkuvõttes ei olnud kohe üldse tassis mulle mokka mööda sisu, tõdesin ja esmakorselt oma teatrikarjääri jooksul, lahkusin juba poolajal.

Peter Moore 'Tualetis mitte sittuda'

Peter Moore mulle küll võõras, kuid tundub, et üle ilma teada-tuntud backpacker on kergelt üleolevalt ning labases kõnepruugis postuleerinud backpackimise põhitõed, mis on iseeneset tore, kui seda mitte eelnevalt teada. Mõned kuldsemad tõed:

'Ärge langege sellesse lõksu, kuhu paljud ettevaatamatud üksiklased sisse astuvad, et lähete aga mingisse kuurorti.// need on täis mesinädalaid veetvaid sakslasi ja vananevaid britte, kes seal kirepäevade tuld taasläita üritavad. Kui teil kohe üldse ei vea, üritavad nad taasläitmist koos teiega.

Niisamamoodi lähevad paljud inimesed rühmareisidele, mis on mõeldud spetsiaalselt 18- või 35-aastastele. Sellised kutid kujutavad endale ette, et buss on lämbumiseni täis tüdrukuid, kes ei viitsi omal käel reisimisega vaeva näha, kuid tahaksid siiski veidi lõbutseda. Tüdrukud, aga kujutavad ette, et buss on täis kutte, kes kujutavad ette endale ette, et buss on lämbumiseni täis tüdrukuid, kes ei viitsi omal käel reisimisega vaeva näha, kuid tahaksid siiski veidi lõbutseda.// Sõltumata sellest, kas olete nais- või meessoost, on reisil teie soost inimesi alati kaks korda rohkem ning nad kõik kaklevad bussijuhi või koka pärast, sõltumata sellest, kui inetud nood on.'

'Skeptiliselt suhtuda igasugustesse ujuvatesse või pöörlevatesse restoranidesse, mille kohta kirjeldus väidab, et seal serveeritakse mõistliku hinnaga toitu.'

'Alati on hea mõte võtta kaasa väikesi kingitusi, mida jagada lugupidamise märgina reisil kohatud ebatavalise headuse eest - eelistatult midagi teie kodumaalt. Selleks võib sobida mingi märk, ilunõel või siis postkaart teie kodulinna pildiga.'

'Lihtsalt me oleme leidnud, et kuuese profülaktiliste vahendite paki sissepakkimine on kõige kindlam viis õõnestada oma võimalusi kogeda puhkuse ajal ka veidi romantikat.'

'Iga karastunud seljakotiinimene teab, et esimene tuba, mida vaatate, osutub alati kõige paremaks, kui mitte muul põhjusel, siis juba sellepärast, et säästab teid mööda võõrast linna ringikõmpimisest. Aga kui te olete end oma toas sisse seadnud ja lähete välja, et midagi söödavat leida, leiate paratamatult kohe sealtsamast kõrvalt teise asutuse, mis on puhtam, odavam ja vaiksem.'

'Peatuge ainult niisuguste inimeste pool, kellele olete ka ise rõõmuga valmis enda pool peavarju pakkuma - ja isegi siis ärge jääge kauemaks kui paariks päevaks.'

'Ugali on ilustamata ja maitsetu segu maisist ja veest, mis jätab kõhtu tinaraske iiveldustunde.'

'Te olete näinud kõiki filme, mida lennuki pardal näidatakse. Ja kui te pole neid näinud, on selleks ka tõeliselt hea põhjus.'

'Istmed lennujaamas on spetsiaalselt disainitud nii, et seal poleks võimalik magada.'

'Aga ma olen kuulnud lugusid teistelt reisijatelt, keda on peale võtnud autojuhid, kes on siis nende pärast tuhandeid kilomeetreid oma teelt kõrvale kaldunud, neile süüa ostnud ja neid oma nümfomaanidest järeltulijatele tutvustanud.'

'Kõik need riigid paistavad piirivalvesse tööle värbavat kindlat liiki inimesi - kahvatuid, aknest vaevatud hingi, kes armastavad bürokraatiat ja mõnulevad selle imepärase võime paistel põhjustada inimestele valu ja kannatusi.'

'Täiesti möödapääsmatult kohtate kedagi, kes on ligitõmbav, võluv, teravmeelne ja seksikas ning kes arvab sama ka teie kohta. Kahjuks on niisama möödapääsmatu, et kohtate sellist inimest paar tundi enne koju viiva lennuki väljumist ja hiljem ei näe te teda enam kunagi.'

'Niisamuti ka see õndsalik tibi, kes teile mingis India ašramis näitas teed tõelise valgustatuse juurde, osutub võimukalt riietuvaks libuks, kes häbeneb teid isegi oma töökaaslastele tutvustada.'

'Ühesõnaga puhkuseromaani tuleks võtta sellisena nagu ta on: tavalise inimese võimalusena loobuda soengust ja saada vana head stringivaba keppi.'

'Aastate jooksul kogetud arvukad pettumused on õpetanud mind ostma suveniiri, mis mulle meeldib, sel hetkel, kui ta mulle silma jääb. Isegi kui te reisi lõpus samasse paika tagasi tulete, avastate täiesti vältimatult, et mainitud suveniir on läinud.'

'Ideaalne reisikaaslane on üsna sarnane ideaalse kaaslasega kogu eluks: see on keegi, kellel on palju raha, kuhjaga kannatlikkust ning võime elada kõigi teie eripärade ja isiksusehäirete kõrval.'

'Reisimine koos elukaaslasega on sama, mis suhte kiiresti edasi kerimine.'

Fish Tank

Ühe Essexi slummist teismelise, elu ängistavad juhtumised ei kõnetanud mind paraku küll kuidagi. Jäi tundmus, et keegi räägib, räägib, räägib ja mina noogutan kaasa. Filmielamus üldse elamuse eesmärk on siiski emotsionaalne laksakas anda.

Wall Street: Money Never Sleeps

Oliver Stone filmi Wall Street: Money Never Sleeps võib lugeda lõppakordiks legendaarsele kultusfilmile Wall Street. Tegu on vististi ka esimese järjega, mis Stone poolt vändatud. Täitsa võimalik. Kuid kas juba lõpetatud asju peab ikka uuesti lõpetama?

Siiani olen Oliver Stone üheks suurimaks vooruseks hinnanud kadestamistväärt annet, tunntetada Ameerika kui ühiskonna sotsiaalsepulsi tuksumist ning võimet tuua avalikkuse ette õiges, ajas, ruumis, vormis pakitsevad küsimused. Nagu näituseks filmid - Platoon, JFK, Natural Born Killers nign jah, loomulikult ka Wall Street. Käesoleva filmiga jääb, aga mulje, et vanameister on filmiga hiljaks jäänud. Kiirustades haaranud riiulilt tolmu kogunud, kulunud klassikast tegelaskujud ning kaaned, täitnud vahetunnis aknalauale nõjatudes kiiresti lihtsa suhtedraama ankeedi kastid ning ongi film tehtud. No ei ole, teravast thrillerist on seda puhku saanud hoopis kohitsetud suhtedraama. Ja mitte üldsegi usutav suhtedraama siinjuures, Jacob Moore (Shia LeBeouf) ning Winnie Gecko (Carey Mulligan) vahelisel suhtel ei ole seda keemiat, ei ole seda sädet, mida ma kinolinal kahe inimese vahel tahan leida. Lisaks on lugutükk hüplev ühelt teemalt teisele, suutmata keskenduda ühelegile põhjalikumalt, kokkuvõttev mulje on koolipoisilikult lohakas ning mitte üldse usutav. Paraku. Esialgne lootus oli suurem.

Gordon Gecko kaks head lausungit jäid siiski ka seda puhku meelde: "Lõpeta minust valede rääkimine ja ma lõpetan sinust tõe rääkimise". Ning "Vanemad on kondid, mille peal lapsed hambaid ihuvad".

Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale

Tuleb häbis tunnistada, et tegemist on mu teadliku elu esimese otsese kokkupuutega Rakvere Teatri repertuaariga. On küll nähtud telelavastusi kui ka episoodiliselt näitlejaid erinevates rollides, kuid puhas etenduse kogemus oli siiski esmakordne. Ja seda puhku siis veel no99 seinte vahel.

Üllar Saaremäe lavastuses rullub elu ja surma teema lahti kogu oma trööstituses. 10 aastane poiss Oscar on raskelt haige, ta põeb vähki. Elada on antud veel viimased 12 päeva. Tema viimaste elupäevade päikseks kujuneb, aga haiglaõest haldjas Roosamamma, keda poiss jäägitult usaldama õpib. Tänu väljamõeldud mängule, leiab Roosamamma võimaluse anda klutile elust kiirkursus, nii nagu 10 aastane elu ise näeb. Tänu sellele väiksele nipile, aitab ta aga tegelikult rahu leida nii poisi vanematel kui ka kutil endal. Loo temaatika on küll iseenesest rusuv ja nukker, kuid lavastatud naivistlikult lõbusas võtmes, unustamata siinkohal ka olulisi elutõdesi, mis kipuvad meil igapäevaselt ununema. Ses suhtes hea värskendus töönädalasse.

Ines Aru oli oma rollis kohe eriti numpsu, temast kohe õhkus seda vanema inimese südamesoojust ning jäägitut elutarkust. Iga kord kui ta lavale hõljus täitus kogu saal rahustava auraga, eriti mahe. Ka Üllar Saaremäe oli aus, mängides 10 aastase rolli ehedalt välja, kuid siiski Üllari füsioloogia, eriti hääletämber ei jäta just veenvat väikse väeti kluti muljet.

Kaas võtan Ines Aru sõnad - tundmatut ei maksa karta!

P.S Danzumehe arvustus.

Once

Uskumatult aus, lihtne, siiras, kaunist muusikat täis pikitud vahepala kahest moosekandist, kes juhuse tahtel kohtuvad, armuvad, kuid ei saa armastust lubada. Nimilugu on vapustav, Once: Falling Slowly

Kiivad armastajad

Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida?

Sõnal "kiivas" on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes "armukade", kolmandas "viltu". Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.

Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängitakse ja lauldakse ilma maskideta.

Ääretult lihtsas, muhedas ja soojas humoorivõtmes lavastatud ning mängitud lugu, noorte sära ja tahtmist täis näitlejate poolt, mis meenutas kergelt 'Armastust kolme apelsini vastu'. Eriti pantalonelik oli just Mikk Jürjensi täiesti fantastiline rolli täitmine. Mikk keeras kohe näitemängu alguses kolme-nelja humoorika vahepalaga publiku osavalt ümber sõrme ning edasise etenduse käigus, naerdi juba valimatult iga Miku piuksu peale. Jah, komejanti rollid sobivad talle kui valatult.

Üldiselt nõustun Danzumehega.

Jõud

Jõud läks minust mööda vaikselt, ei puutunud, ei kõnetanud, jõus ei olnud jõudu. Üks lahe väljend 'hõrmur' ja üks mõte tegelaskujult:

Herbert Aab - 'Kuidas on nii, et kui kõik elus tundub olevat paigas ning korras, siis juba sekund hiljem laguneb kõik koost.'

Inception

Oohhhooo, viimaks ta siis saabus, kaua oodatud unenägude maailmast kõnelev film on nüüd tehtud ja ka nähtud, tänud, tänud jah, sulle Christopher Nolan. Teadliku une ning unenägude kontrollimise temaatika on mind juba mitu head aega kõditanud. Olen mõistmisele jõudnud, et teatud unefaasis on võimalik oma unenäos ohjad enda kätte haarata ning juhtumusi juhtida juba vastavalt oma parema äranägemise järgi, niisamuti on võimalik ka ebameeldivaks kiskuvat unenägu katkestada nign uuega alustada, jah, see eeldab küll paraku üles ärkamist. Samas jällegi meeldiva une katkemise korral, on täitsa võimalik ka pooleli jäänud kohast jätkata. Alati küll jah, mitte ning jah, mulle meeldib vägagi uneleda. Teadliku unenäo kontrollimisega on ainult pisike aga, kuna unenäo suunamine on mõtestatud tegevus, siis ajul on komme üles ärgata ja salvestamist alustada, kuna aga salvestatakse samale kettale ja ühtesamusesse kausta reaalse eluga, siis luuakse soodus pinnas juba eksimiseks, mis on reaalne, mis on olnud reaalne ja mis on olnud unes. Ehk siis inimese alateadlikus on kotitav. Vähemalt nii ma arvan, et Nolan mõtles. Ja hästi mõtles. Lugesin, et tegelikult oli tal idee juba olemas hea 10 aastat kuid jõudis nüüd alles õige vormini.

Ehk siis retsept on imetabane, komponendid parimad mis turult saada, tõesti suurepärase brigaadi näitlejaid on Nolan komplekteerinud, paraku veavad alt koka kokkamise võtted, jah süüdi on kokkuvõttes publikum, kuid siiski üle- ja üle- ja veelkord üle keedetud ning suure hulga ketšupiga ülevalatud mäcaroniändtšiis ei ole veel pasta bolognese. Ehk siis kümnete minutite pikkused märulisteenid, kus ainult üks mees saab teistele pihta ning vajadus leida peale maatriksi filmi aina, uusi ja uusi variante püstolikangelastele kakelungiks, ei ole enam köitev. Lisada veel banaalne konglomeraadi ahnusest lähtuv loo käivitaja ning küllaltki varjujääv armastuse joon, siis jah, kahju.

Mõte, mis peale filmi veel pähe turgatas - ometi ei tee ju DiCaprio puhtalt ise oma filmivalikuid, tal peab olema agent. Või ikkagi teeb ise? Igal juhul uskumatult hea maitsega kutt peab olema - Inception, Blood Diamond, The Departed, Aviator, Gangs of New York, The Beach, Romeo and Juliet, kõik suurepärased filmid minu silmis. Nägemata siinjuures palju räägitud Shutter Island. Igal juhul kiitus ja au.

Tõnu Õnnepalu 'Paradiis'

'Sul on sagedamini õigus, kui sa aimatagi oskad, kuigi mitte alati siis, kui Sa arvad, et on. Aga küllap Sa seda ükskord näed, kui sa näed, et mõni asi ongi läinud täpselt nii, nagu Sa tahtsid, kuigi nii, nagu Sa uneski näha ei osanud.'

'Aga mul olid siis alati nii tihti murelikud mõtted peas, et ma ei märganud võibolla paljusid asju. Elad selleks, et murelikkudest mõtetest lahti saada. Siis hakkad võibolla nägema. Mõnda asja.'

'Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil mitte midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et meil on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt. Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus? Ja isegi inglite tarkus, ja taevaste.'

'Aga mis on meie osa? Armastada lõpuni seda, keda sulle armastada on antud. Jah, lõpuni. Paradiisiga jäi mul pooleli, nagu nii paljudega jäi. Ma põgenesin enne. Sest Paradiisi armastus tundus mulle liiga kohutav, ta oleks nagu nõudnud liiga palju: kõike, tervet elu surmatunnini välja. Aga mis siis mulle jääb? Aga mis siis mulle jääb? Aga kas peabki midagi endale jääma? Sest ei pea ju. Sest nagunii on sul kõik, mis vaja. Aga ikkagi on see hirm. Hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda kõrvale. Et elu läheb mööda ja seni kui sa armastad ühte tühja ja vaikset Paradiisi, kaovad käest kõik võimalused. Sestigaühel ju on elus võimalused? Vähemalt nii on meile õpetatud. Ja võimalused, need on suurtes linnades. Sest võimalused, need on teised inimesed. Võimalust tuleb kasutada… Kes neist inimestest on su Paradiis? Ja sul pole õieti kuhugi minna. On üks number, kuhu sa veel helistada ei julge, kartes pettuda. Nii lihtne on tegelikult see inimeste kokkusaamine ja elu. Me oleme ta ilmaasjata kole keeruliseks teinud. Kui sa oskad armastada ennast ja oma osa, siis on sul kõik, ja kui ei, siis mitte midagi. Ainult et seda ei õpetata mitte kusagil.'

'Sest kui ma midagi olen õppinud, siis ehk seda: elu natuke kergemalt võtma. Mitte mööda vaatama tõsiasjadest, nagu noorena, vaid neile otsa vaatama ja võtma neid nii nagu nad on. Ja ennast. See on kogu meie tarkus: elada selle tarkusega, mis sul on, mitte püüda elada sellega, mida sul pole. Me ei õpi mingit uut tarkust. Mis me õpime, paremal juhul: tundma seda tarkust, mis meil on.'

'Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.'

Secrets of the tribe

Miks küll selliseid filme tehakse ja dokumentaalideks tituleeritakse? Uskumatu.

PostUganda

Ainumas etendus mu lühikese teatri väisamise karjääri jooksul, mida olen pidanud vajalikuks kohe topelt kaeda. Kui esimene kord oli mulle isiklikult täiesti valgustav kogemus, siis teinekord enam välk ei tabanud. Oli küll nauditavalt vaimustav, kuid mulje jäi, et inglise keel mingil seletamatul põhjusel kammitses nii Maiket kui Riinat, mis üllatas.

Can't Get No/ Satisfaction

Mart Kangro tantsuetendus, oli vastava žanri esmamekk. Ei kõditanud mu maitsemeelt, kogemusena huvitav, kuid enda menüüsse ma veel kirjutada ei tihka.

Edward Albee ütles ...

Kunsti ülesandeks on hoida inimeste ees peeglit ja öelda: "Sellised te olete. Vaadake põhjalikult ja kui teile ei meeldi, mida te näete, siis muutuge!"

Ma leian, et teater on suurim kõigist kunstidest - see on kõige otsesem viis, kuidas üks inimene võib jagada teistega seda, mida tähendab inimeseks olemine.

Vaadake, kui auhindu kord juba välja antakse, siis muidugi on tore neid saada. Nii, et igakord, kui ma mõne saan, olen üllatunud. Ja iga kord, kui ei saa, olen samuti üllatunud. Ma elan pidevas üllatuse seisundis.

Kes kardab Virginia Woolfi?

Epp Eespäev, Andrus Vaarik. Kaiff! Käesoleva aasta parim, kohe kindlasti.

Gordos

Filmijutu puhuja on juba kõik öelnud oma blogis.

Milk

Vilm täidab kõik Hollywoodi tüüptoote kohustuslikud tingimused:

1. Klassikaliselt stereotüüpne musta ja valge õilis võitlus õigluse eest, kus ei jää kahtlustki, kes on must, kes valge - check;
2. Valge enesehüvede ning lõpuks ka elu ohverdus õigluse nimel - check;
3. Valge alustab ja võidab - check;
4. Pisarakoht. Valge päästab väeti ja vaese (ratastoolipoiss) elu - check.

Näitlejadest. Josh Brolin, ülepingutatult tühmis ja labases mustas karakteris teeb parima rolli, mida mina olen kunagi teda üldse tegemas näinud. Mis antud juhul ei tähenda mitte midagi silmapaistvat. Sean Penn'i mängitud Harvey Milk on aga nii ehedalt stereotüüpne homo kui üldse olla saab. Minus tekkis õigustatud küsimus Sean Penni seksuaaleelistuse suhtes. Kes ta ikkagi päriselus on. Kas ta on siiani mänginud heterot. Või mida? Jah, niivõrd usutavalt ja võimsalt mängitakse välja minu kujutluspilt homost kui stereotüübist. Sean Penn on mu lemmik.

Kuid kokkuvõttes ei tekita film ise mingit kontakti minu kui vaatajaga ning on mittemidagi ütlev, pikk veniv ila.

In the loop

Sisu - 8/3
Tekst - 8/7
Ropendamine - 8/8
Huumor - 8/6
Näitlejad - 8/5
Kestvus - 8/1
Jaburus - 8/6
Peter Capaldi - 8/7

Ninjaroboti hinnang on sisukam.

Valge pael

Michael Haneke filmi 'Das weisse Band - Eine deutsche Kindergeschichte' hindas Euroopa filmiakadeemia koguni 2009 parima filmi, stenaariumi ja režii vääriliseks. Õieti tegid. Filmi sündmustik on viidud esimese ilmasõja puhkemise eelsesse aega, väiksesse protestantlikusse Saksa külla. Küla halli, kombekat, igavat, igapäevast rutiini on varjutama hakanud kummalised juhtumused, mis oma olemuselt meenutavad väga karistusrituaale. Loo keskmes on vääritikoheldud ning allasurutud külalapsed, kes oma õiglustundest lähtuvalt, karistusaktsioone läbi viivad.

Filmi ennast on küllaltki rusuv jälgida. Loo sisu raskemeelsuse toob eriti peenelt esile mustvalge filmi kaameratöö, mis on lihtsalt vapustav, lisaks on Haneke leidnud uskumatult hea kontakti näitlejatega, eriti just lastega, kes mängivad oma rolle ausalt, siiralt, tekib mulje nagu oleks dokumentaali sattunud vaatama. Kogu kompotti täiendab sountrack, filmis muusikat ei ole. On vaikus. Nii alguses, keskel, kui lõputiitrites. Kõik see kokku toobki vaatajani pinge, pinevuse ja rusutuse tunde, mis vist ongi Hanekese eesmärk, kui lugeda reklaambukletilt Artise kinost - kas need sündmused võisid olla eelmäng 15-20 aastat hiljem Saksamaal plahvatanud natsiliikumisele?

Kas tõesti?

Mutionu pidu

"Mutionu pidu" algteksti autoriks on Alide Dahlberg ning see ilmus originaalversioonis esmakordselt 1926. aastal lasteajakirjas "Päikesetar"

I
Elas metsas mutionu
keset kuuski noori, wanu
Kadakpõõsa juure all
eluruum tal sügawal.
II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.
III
Liginesid kewadpühad
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö -
pühad käes on üle öö.
IV
Onu ise jooksis poodi,
ostis pärmi seitse loodi,
hakkas õlut pruulima,
tädi saiu woolima.
V
Lapsed keetsid mune hooga
ja weel mõnda muudki rooga,
wanaemal süldipott
podises kui wähikott.
VI
Kui siis algas kallis püha -
laual kannus õlu wiha,
süldikausse rida pikk,
worstirõngas kõwerik
VII
Tuli kokku külalisi
karwaseid ja sulelisi -
lendas wares, harakas,
kull ja kaaren nupukas;
VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
IX
joostes tuli wäle põder,
hiljaks jäi weel reinuwader.
Siis kõik lauda istusid
pidurooge maitsesid.
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas
XI
Põder limpsas õunasuppi
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
XII
Aeti juttu, tehti nalju,
lauldi, joodi õlut palju, -
Uimane ju karu pea,
teisedki ei piiri pea.
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas -
linnupere ehmatas.
XIV
„Mis sa kilkad, nõelakera!“
tõstis kuri karen kära.
Ole wait, wa pigilind,
siin ei keegi karda sind.
XV
Riiu sekka segas karu, -
joobnult pole kelgi aru,
näitas hambaid rebane,
puskles põder wagane.
XVI
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Ideaalmaastik

Peeter Simmi 'Ideaalmaastik'-us viiakse ajas tagasi teise ilmasõja järgsesse ENSV liiduvabariiki, kolhooside rajamise aega. Ruumiliselt, aga Metsa nimelisse väike kolhoosi (Vihula mõisa aladele). On kevad ja on kevadkülvi aeg. Kevadkülvi, aga ei ole võimalik läbi viia kolhoseeritud ENSV-s ilma komsomolist inspekteerijata nii ka Metsa kolhoosis. Kohustuse koorem antakse noorele politrukile seltsimees Kukemerile (Kukumägi), kes peab etteseatud plaani kohaselt kindlaks kuupäevaks, kindlas mahus seemne mulda saama. Lihtne. Kevadiselt niisked ilmaolud, vilja külvamise põhitõed ning jäärapäine kuid kaine talupoja mõistusega kolhoosijuhataja Tuvike (Kark) ei lase kevadkülvil mitte ettekirjutatud plaanide kohaselt alata. Ja nii jääbki seltsimees Kukemeri kahe tule vahele, ühelt poolt plaanimajanduslik käsuliin ning teisalt kevadkülvi põhitõed. Ühelt poolt täitmata plaan ning kõned komsomoli, teisalt poolt elutõde - enne külvata ei saa, kui palja persega ei kannata maas istuda. Ühelt poolt mutta kinni aetud traktor, teisalt külaelanike vaenulik suhtumine sissetungijasse. Seltsimees Kukemeri tahab küll head, kuid samas on hirmul, et ebaõnnestumise korral on tema edasistel plaanidel ülikooli astuda, kriips peal. Kuis siis käituda, kas nui neljaks käsku täita või võtta kuulda mõistuse häält. Kukumägi suudab erakordselt peenelt oma olekuga, ilmete, žestide, hääletooniga selle dilemma välja mängida. Äärmiselt veenev esitus, mis panigi mind mõtlema, et kas mitte vahendite puudus, samas ajaressursi olemasolu, mitte ei seadnud soodsat pinnast näitlejatele, operaatorile, stenaristile oma võimeid täielikult avada. Neil puudus plaan b või taganemise tee, teha tuli ääretult kvaliteetselt, isegi geniaalselt, et viia vaatajani sisuline pinge, mida taheti edasi anda. Tänapäeval on meid alati aitamas tehnika, mis aga omakorda viib lohakuse ning laiskuseni. Vähe näeb tänapäeva filmides niivõrd hingestatud ja läbimõeldud näitlejatööd kui Kukumägi Kukemeri.

Teisena tabasin end mõtlemast, kuidas küll, kuidas küll niivõrd irooniline ja kolhoosindust ning komsomoli pilav film küll tsensuurikomiteest läbi lasti. Tsensuurikomitees ju ei saanud ometi istuda pimedad. Uskumatu.

Ühtlasti võib tõdeda, et filmi sisu on ajatu. Vahet ei ole, kas tegu on Nõukogude aja kolhoosi kevadkülvi inspektoriga või tänase Swedbanki keskastmejuhiga. Inimene jääb inimeseks, oma hirmude ning nõrkustega.

Muhe tegelane oli veel tõnissonlik külapoiss:

"Ehitan tsikli valmis, lähen küla peale ja kõik külanaised jooksevad mulle järgi."

"Tean, tean, sulle meeldib see kondine pioneerijuht, linnas on kõik tüdrukud kondised."

Meeldiv kogemus igal juhul.

Robin Hood

Kahest viimasest kohtamisest Hollywoodiga pean tõdema, et mängitakse väikeste panustega ja kindla peale juba teada tuntud lugudele, nimedele ning surutakse see ettemälutud gemüze vaatajale kurku lusikaga, peale eepiliste kaadrite ja eriefektide virrvarriga pahviks löömist. Aitäh sulle Ridley Scott, et tõid ka peavoolu filmidesse secondhand outleti, ehk siis paremad palad juba teada tuntud filmidest nagu Normandia ranniku invasioon Saving Private Ryanist kuis silm puhkas nähes taas neid samu laevu, neid samu veriseid kehasi vetes, neid samu hõikeid, neid nooli mis pikkisid laineisse, nii soe, nii soe. Ning Cate Blanchette Jean d'Arcilikkus tuhisedes lahingusse oma 84 aastase isa mõrvarit tabama. Ning kas mitte Gladiaatorki mitte ei alanud lahinguvälja kajastamisega kui Marcus Aurelius Rooma piire tänaste Saksamaa aladeni nihutas. Nii palju toredat äratundmiserõõmu.

Jällegi meenusid Ilmar Raagi sõnad - 'Hollywoodi kassahittide mudel on lihtne, võetakse juba teadatuntud süzhee ja mängitakse värskemal kujul ette, nii et vaatajal tekiks alati alateadlik äratundmiserõõm, kuid samas säiliks tunne, et ma olen saanud uue kogemuse'.

Sama valem ka siin. Ja veel parem kui saab siduda teema veel ameerikalikke põhiväärtustega nagu vabadus ja iseseisvus, tuues mängu Inglismaa maakondade/linnade omaalgatuslikku iseseisvusdeklaratsiooni, mis mitte ei ole mokka mööda kurjale türanniale, kuid ometi on üks mees, kes ideaalide eest astub välja - Robin Hood inglise kuninga vastu. Uskumatu banaalsus.

Samas oli Robin Hoodi kangelase oreool mängitud juba nii kustumatuks, et täitsa enesest mõistetav võis tunduda paljudele olukord, kus kurikael paiskas Robini armastatu väina voogudesse teadvusetult, siis haarab meie kangelane vibu ja sihib ja sihib ja sihib ning laseb noole lendu, mis peatub alles kaabaka kaelas, alles siis leiab kangelane aega muretseda oma kallima eest ja ta mere rüpest välja õngitseda. Eks ikka ennem kättemaks ja kuulsus ning siis inimlikkus. Kangelase rollist rääkides veel, siis jättis ausalt öeldes Russel Crowe ikka vanamehelikult väsinud mulje või oli see häbi? Igal juhul Mark Strong ning Cate Blanchette mõjusid ehedamalt, nad ei olnud nõus juba niigi kõrget näitlejameisterlikkuse latti allapoole laskma ning tegid ka nii kehva filmi puhul suurepärased rollid nii palju või vähe kui lubatud oli.

Kui lisada siia veel mõned minulikud pisarakiskuja momendid, siis ikkagi kolm punkti tuleb siiski ära anda. Närb mis närb.

Üks apsakas veel kah, mis mul silma jäi puht juhuslikult. Steeniks oli kuningas Johni ärasõit oma endise kantsleri juurest sõjaretkele põhja inglismaa linnadeühenduse vastu, kui filmiti kantslerit kahes plaanis, eest ning küljelt. Selgelt oli näha, et tegemist oli kahe erineva võttega kuna kantsleri näoilme erines suuresti ühes plaanis võrreldes teisega.

Ja lõpetuseks tahaksin öelda, et 84 aastaselt surra duellis on päris ilus surm.

Ühtne Eesti

Arvamist on saanud rohkem kui küll. Mõned meeldejäävamad:

No99 - Kõne mida eile ei peetud

Artur Talvik - 'Mine p****e, Artur Talvik!

Abdul Turay

Uudelepp

Margit Tõnsoni ülevaade

Veel meenub:

"Nad tõstsid mähkmete käibemaksu 20% peale ning ajakirjanduse käibemaksu jätsid 9% peale, kuigi seal on kordades rohkem sitta!" (No99)

Andres Mähari persesaatmise monoloog.

Jaak Printsi häälemurre valmiskooli lõppakordidel ja valimiskooli klipid: 1, 2, 3, 4 1/2, 4 2/2, 5, 6 1/2, 6 2/2.

Almer Jansu tantsustuudio lendlevad haldjad.

Klaköörid.

Lõpusõnum - Te olete vabad!

Mehed lumes

Põnev. Etendus ilma elava sõnata. Lihtne lugu toodi publikumini läbi erinevate dimensioonide nii ruumis kui tajus - muusika, video installatsioonide, valguse, salvestiste, helide koridorides, kajaga, kehaga, ufo maskiga, nukkudega. Just nukkudega loo lahti mängimine valgest siidist telgis asuvas laual ning tegevuse filmimine ning projitseerimine samale valgele siidile suurendatult. Uskumatult lahe, eriti veel steeni lõppakord kui jääkaru mehi telki tagasi jahtis ning samal ajal koridoris suuremat sorti mürgliks läks. Suurepärane.

Sisse jäi küll hingitsema tundmus, et kutid proovisid läbi erinevaid tehnikaid ning küsisid oma katsetuste eest ka rahvalt raha, kuid mul pole kõige vähematki vastava käitumise vastu, elamuse sain õige hea.

Tiiu Laks on Päevalehest päris ilusti kokkuvõtnud.

Pikk pink

Pikk pink ehk etendused etenduses on lavaka 24. lennu enda poolt lavastatud 6 üksteisest sõltumata lühilugu, mida mängiti hubases, ümaras Hobuveski saalis Linnateatri nime all. Ääremärkusena olgu mainitud, et Hobuveski saal on üks äraütlemata kaiff koht. Esmamuljena pean tunnistama, et mulle tundus toores, kuid toores ongi ju hea.

Omad pärlid noppisin Toompere jr jr poolt lavastatud Puhhis, kus siis Milne poolt loodud karakterid olid viidud üle kodute varjupaiga tuttavlikku stereotüüpide olustikku, kus oli vinti just parajalt üle keeratud. Eriti eredalt kerkisid esile punase nina ja roosas retuusis Notsu (Proode) ning ehedamast ehedam Puhh (Kaldoja). Positiivses võtmes kraapis mällu veel Marta Laani etendatud Hitleri ema Roald Dahli jutustuses, kõikide oma valude ja kahtlustega, just täpselt nii ma kujutangi ette kõrgemas keskeas, suures meeleheites, halavat eite, priima esitus. Pole midagi rohkemat öelda. Esimesest Mikk Jooritsa jaapani pärasest loost meenub eredalt veel kaiff võte kus kaks neidist rääkisid ühest samast asjast, aga nihkes, nihkes just lauseehituselt. Päris vinge.

Hapuma kogemuse sahtlisse saab paigutada, aga Moppeli ürituse, mis meenutas oma tasemelt 8.-nda klassi klassiõhtut kogu telesaate mängu ja reklaamidega, ikka päris näotu tuleb tunnistada.

Peale teist kohtumist 24. lavaka lennuga hakkavad mu lemmikud välja joonistuma need on kuttidest - Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ning plikadest Marta Laan.

Punane elavhõbe

Puustusmaa 'Punane elavhõbe' klassifitseerub kummalisel kombel minu jaoks ühte ja samma kategooriasse filmiga 'Lammas all paremas nurgas', kuigi jah, erinevas ajas ning erinevas vormis. Ehk siis mõlemal juhul on tegemist mõnusalt suupärase kodumaise põnevikuga, mida just liiga tihti siinsel kinomaastikul ei kohta. Võib täitsa võrrelda elamuse mõttes hollywoodi tööstuse toodanguga, kuid vurtsu lisab just tegevustiku toimuvus meie enda omas kultuuriruumis. Nii lavastus, kui kaameratöö tekitasid ühtse põnevikule omase tempoga terviku, ei olnud tühja-tähja nämmutamist. Näitlejate ansambli valik ning esitus vaid täiendas kenasti kogupilti, eredamad kiired olid Ulfsaki mängitud pätt Reps, kes jäi läbi filmi nii öelda heaks tegelaskujuks, kellele kaasa elada kui Sarve mängitud ehe rets Korba, just sellistena ongi jäänud mulle meelde 90ndate kaagid. Ääretult kõva roll, kummardus.

Kummardust väärib ka lõppakord - nii nagu oli kiire ka film, nii ka lõpp. Väga eeskujulik. Just steen kus, Avandi Sander läheb arestimajja andestust otsima oma tegudele ja seda Repsi käest, vastab viimane retooriliselt - 'Kas sa palvetada oskad? Marju (Repsi väljavalitu, kes ta läbi Sandri reetis) võib õpetada sind!' Klassika!

Indrek Neivelt ütles...

Tahame, et oleksime rohelised ja säästlikud, et meile oleks kõik öko; et me kannaks taaskasutatud riideid, ja et meil oleks samal ajal ka majanduskasv. Me oleme täpselt nagu karupoeg Puhh. Kui temalt küsiti, kas ta tahab saia meega või kondenspiimaga, vastas ta: "Mõlemaga!".

Aga mõlemat ei saa. Kui oleme kokkuhoidlikumad, siis saab keegi teine ka vähem raha. Riik vähem makse.

The End

Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak tegid teatrit ise endale, olles piisavalt lahked kutsumaks ka teisi häid inimesi kaema. Räägiti siis lõpust või täpsemalt öeldes isegi lõppudest, ütlemata selgelt välja, mis nüüd lõppema hakkab. Etendus koosnes neljast veerandajast, esimeses etendati nii öelda traditsionaalset teatrit - hesse zarathustra ainetel, teises juba sotsiaalkriitiliselt olmet - sõpruskonna (teatri) ühist koosviibimist, kusjuures suudeti jätta küllaltki mitteusutav ning võlts mulje, kolmandas aga abstraktset performance teatrit - inkade maailmalõpukuulutuste ning arvuti- ja infoajastu templiga, neljandas osa jäi juba mulle kaugeks. Kuid mõte igale kodanikule riiklikult antud 8gb kõvakettast on päris lahe kujund tänapäeva ja homse piiratusest. Hea oli.

London River

Brenda Blethlyn teeb täiesti müstiliselt elutruu rolli, igas filmitud kaadris on näha emaks olemise ehedust ja muret nii nagu mina seda ette kujutan. Meenub stseen, kus Elisabeth eksleb tänavatel oma tütre fotoga ning uurib ühe juhusliku möödakäija käest pildile osutades, kas on nähtud noort tütarlast, juba küsimise ajal on Elisabethi näos näha äraolemist ning nõutust, kuid ta suudab siiski 'ei' peale oma väärikuse kokku riisuda ning õpitud viisakuse näole manades kenasti veel tänada, kui juba otsib silmadega uut õlekõrt. Mulle jäi see pilt silme ette. Täiesti võrratu rolliesitus.

Danzumehelt pikemat mõõtu kokkuvõte.