No74 (Untitled)

Ambitsioonikas ettevõtmine.

Psühhedeelia, eeskujuliku muusika valkuga.

Esimene poolaeg 8/3, tegelaskujude, steenide virrvarr ei lasknud ühtsel tervikul tekkida - ei saanud kontakti

Teine poolaeg 8/6, saabus selgus.

Piibli epistlite lugemine oli esimesel pooajal võõristav ning ühtlasi arusaamatu motiiviga.

Teisel poolajal saabus mõistmine, et tegu võiks olla nö. tänapäevase Jeesus Kristusega, Jesus Christ Superstariga, geeniusest muusikuga. Viited nagu:

- hallid trussikud niudevööna;

- lõpusteenides laipa pesevad ema ning peategelase suurim austaja;

- kuju nukrameelsus ja tõdemus, et isiklikest pingutustest hoolimata muhvigi  siin ilmas muutuma ei saa;

- varajane isiklik arusaam, kõik on juba tehtud ja enam ei ole midagi teha, et inimsugu õpetada, ometi tahtis inimlik ahnus veel oma tükki saada, nii politsei, produtsent kui ka lipakas. 

- saiamees oma punases kuues lükkas ta tegudele. 

Liiga lihtne käsitlus? Võib olla tõesti.

Üldmuljena oli ebamugav orienteeruda liigmitmete avatud teemaarenduste keskel, palju oli lihvitud ning suur tähelepanu seatud pisidetailidele, kuid seda va siduvat ühisosa tuli ikka etenduse teise pooleni oodata. Liigselt palju oli sahmerdamist, mis ei lasknud omakorda karakteritelt selgelt välja kujuneda (taotluslik?),  näitlejad said nirud võimalused end välja mängida. Jaak Printsi peavoolu trendikalt tüüpiline produtsenti kuju oli see ainus, mis meelde jäi. Risto Kübar sobis küll füsioloogiliselt piinatud geeniuse rolli, kuid mitte oma näitlejaomadustelt. No tõesti.

Väikekodanlus ja inimkonna tühisus toodi esile sissejuhatava nõudepesuga ning lõpetava põranda küürimise ning kodukoristamise piinliku monoloogiga. Ning päris lõpetuseks lasti publik üle linnusitaga.