Niivõrd jahmatavalt originaalse algakordiga etendust ei tule mul esiti kohe ettegi. Ja ega ei tulegi. Vaimustav lahendus ning veel vaimustavamalt meeldejääva muusikalise kujundusega. Kaiffilt tehtud, isegi imetabaselt võiks öelda. Seda enam on kahju tõdeda, et sellega piirdusidki minu jaoks kogu etenduse kõrghetked.
Edasised momendid olid juba piinavad, kohe füüsiliselt piinavad. Peale raputavat algust marssis kogu trupp lava ühte nurka sätitud puuri ja sinna nad kükkima jäidki, nii minutiks 20. Muusikaliste numbritega, mis mängisid lahti iga näitleja rolli vaadeldavas etenduses, no hästi. Hästi oleks olnud mu kaelal, kui mitte poleks olnud me piletid publikumis täpselt vastasnurgas. Eks.
Ja rohkem mul öelda polegi.
Või kui siis osatäitjadest. Eelmaa ande austajate hulka ma ennast lugeda ei saa nii ka Raagi. kui ka Ermeli. Samas jällegi Tõnn Lamp oli värskendavalt hea, võimalik, et määravaks sai eluterve huumoriga küüniku roll, kellega kontakti leidmine osutus üllatavalt lihtsaks. Võib olla tõesti. Epp Eespäev, aga paelus, mind paelus oma kahe ristipõiki vastandliku rolliga, mis Linnateater on pakkunud. Ühelt poolt rändtteatri tohlakas, tahumatu ning laia kondiga peretütar, teisalt kõrgseltskondlik, peenelt manipuleeriv diiva Martha, Virginia Woolfist. Kostüüm ja grimm tegid muidugi oma töö, aga oli ergastav kontrast. Anu Lampi puhul peab tõdema, et niivõrd harva ta end ilmutab tänasel päeval lavalaudadel, siis jäiäb tahes tahtmata pilk ja just ikka kõrv temale pidama. Oli nauditav. Nii hääles kui pildis. Vaarik Andrus ei üllatanud, ega talle ka võimalust antud, lihtsakoelise ning joobnud karakteri on ta nii ehk naa juba legendiks mänginud, leib ja või see talle. Isegi nukraks tegi veidi.
Et siis kokkuvõttes ei olnud kohe üldse tassis mulle mokka mööda sisu, tõdesin ja esmakorselt oma teatrikarjääri jooksul, lahkusin juba poolajal.
Posts
No comments:
Post a Comment