Pikk pink ehk etendused etenduses on lavaka 24. lennu enda poolt lavastatud 6 üksteisest sõltumata lühilugu, mida mängiti hubases, ümaras Hobuveski saalis Linnateatri nime all. Ääremärkusena olgu mainitud, et Hobuveski saal on üks äraütlemata kaiff koht. Esmamuljena pean tunnistama, et mulle tundus toores, kuid toores ongi ju hea.
Omad pärlid noppisin Toompere jr jr poolt lavastatud Puhhis, kus siis Milne poolt loodud karakterid olid viidud üle kodute varjupaiga tuttavlikku stereotüüpide olustikku, kus oli vinti just parajalt üle keeratud. Eriti eredalt kerkisid esile punase nina ja roosas retuusis Notsu (Proode) ning ehedamast ehedam Puhh (Kaldoja). Positiivses võtmes kraapis mällu veel Marta Laani etendatud Hitleri ema Roald Dahli jutustuses, kõikide oma valude ja kahtlustega, just täpselt nii ma kujutangi ette kõrgemas keskeas, suures meeleheites, halavat eite, priima esitus. Pole midagi rohkemat öelda. Esimesest Mikk Jooritsa jaapani pärasest loost meenub eredalt veel kaiff võte kus kaks neidist rääkisid ühest samast asjast, aga nihkes, nihkes just lauseehituselt. Päris vinge.
Hapuma kogemuse sahtlisse saab paigutada, aga Moppeli ürituse, mis meenutas oma tasemelt 8.-nda klassi klassiõhtut kogu telesaate mängu ja reklaamidega, ikka päris näotu tuleb tunnistada.
Peale teist kohtumist 24. lavaka lennuga hakkavad mu lemmikud välja joonistuma need on kuttidest - Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens ning plikadest Marta Laan.
Posts
No comments:
Post a Comment