Milk

Vilm täidab kõik Hollywoodi tüüptoote kohustuslikud tingimused:

1. Klassikaliselt stereotüüpne musta ja valge õilis võitlus õigluse eest, kus ei jää kahtlustki, kes on must, kes valge - check;
2. Valge enesehüvede ning lõpuks ka elu ohverdus õigluse nimel - check;
3. Valge alustab ja võidab - check;
4. Pisarakoht. Valge päästab väeti ja vaese (ratastoolipoiss) elu - check.

Näitlejadest. Josh Brolin, ülepingutatult tühmis ja labases mustas karakteris teeb parima rolli, mida mina olen kunagi teda üldse tegemas näinud. Mis antud juhul ei tähenda mitte midagi silmapaistvat. Sean Penn'i mängitud Harvey Milk on aga nii ehedalt stereotüüpne homo kui üldse olla saab. Minus tekkis õigustatud küsimus Sean Penni seksuaaleelistuse suhtes. Kes ta ikkagi päriselus on. Kas ta on siiani mänginud heterot. Või mida? Jah, niivõrd usutavalt ja võimsalt mängitakse välja minu kujutluspilt homost kui stereotüübist. Sean Penn on mu lemmik.

Kuid kokkuvõttes ei tekita film ise mingit kontakti minu kui vaatajaga ning on mittemidagi ütlev, pikk veniv ila.